Osalesin loova kirjutamise õpitoas

Käisin täna, 28. märtsil Sänna kultuurimõisas loova kirjutamise õpitoas. Mõtlesin sellest küll kirjutada oma kinnises blogis, aga kuna midagi varjamisväärset ei leidu, siis miks mitte siin sellest väike ülevaade teha.
Õpituba juhendas soomlane Dharmachari Viddasu. Arvasin eelnevalt, et see on mõni Soome emigreerunud hindu, aga selgus, et tegu on väliste tunnuste järgi kõige tavalisema soomlasega (internetis tuhlates ilmnes, et tema õige nimi on Ari Laaksonen), kes kõneles nii eesti kui ka inglise keelt puhtsoomepärase aktsendiga. Oma mõtteid avaldas mees inglise keeles, kuid kõik eestlased rääkisid eesti keelt ja sellest sai ta kenasti aru. Ta on abielus eestlannaga ja nad elavad Hispaanias.

Kes läks õpituppa erilisi imeoskusi otsima, mis aitaksid tal algust teha romaaniga, mis seni kuidagi õnnestunud pole, siis see pidi ilmselt pettuma. Mina läksin ja vaatasin, mis saab. Peale minu, Ari ja tema naise osales veel seitse inimest ehk kokku 10.
Päeva jooksul tegime kaheksa kirjutamisharjutust, mille põhireegliks oli, et kirjutad 10 minuti jooksul, mis pähe tuleb, ja kirjutama peab kogu aeg ilma pausideta, kätt paberilt tõstmata. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor tõstatas küsimuse, kas tegelikult ongi tegu üldse loova kirjutamise õpitoaga, äkki näiteks hoopis vabastava kirjutamise õpitoaga, sest on ju see oma mõtete üleskirjutamine enese vabastamine mõtetest - kirjutamisteraapia. Jah, võib-olla olekski tulnud õpitoa nimeks panna metsiku kirjutamise õpituba, seda enam, et Ari jagas mõningaid nõuandeid Natalie Goldbergi raamatust "Wild Mind".

Nõuanded ehk reeglid kirjutamiseks olid näiteks sellised: ära suru maha metsikut mõtlemist, mis võib olla ebakohane; kaota kontroll enda üle, ära muretse tulemuse pärast; kuigi kirjutad vabalt, püsi teemas; kirjuta tekst välja pigem oma kehast kui peast; ära muretse grammatika pärast; oled vaba kirjutama maailma suurimat rämpsu jne.
Harjutused ei olnud lihtsalt niisama kirjutamised, need algasid kindlast teemast. Kahe harjutuse puhul pidi kirjutama ette antud postkaardist, neist ühe puhul pidi kujutlema end kaardil olevaks inimeseks. Minule loosiga tulnud kaardil oli näiteks püha Franciscus ja suutsin täitsa hästi temasse sisse elada. Siis tuli veel alustada teksti pärast ühe jõhvikas suhkrus maitsmist, pidada endaga küsimuste-vastuste stiilis kahekõne jms. Kõige viimast harjutust aga soovitaksin viie minuti jooksul kõigil proovida - kirjutada enda kohta väga kiitev jutt, ülistuslaul. Ja uskuge mind, see osutub kõige suuremaks loominguks, sest ilmselt on meist paljud kirjutanud üles pähetulevaid mõtteid ja metsiku kirjutamise käigus tulevadki tihti pähe mõtted, mida ise või teised on varem paberile tähendanud, kuid kiidulaulu enda kohta on meist kirjutanud ilmselt vähesed. Teadaolevalt vähemalt üks sloveeni luuletaja siiski on, nime enam ei mäleta, tema luuletused on ülistuslaulud temale endale. Enese kohta ülima kiidulaulu kirjutamine osutus väga huvitavaks, vabastavaks, poeetiliseks ja teraapiliseks. Oleks justkui loonud ülemlaulu iseendale.

Tegelikult ongi loov kirjutamine ajurünnak - kui palju mõtteid üles kirjutad ja enda seest tulevaid hääli kuulad, siis hakkab ühel hetkel sadama väga häid mõtteid. Teraapia on see kindlasti ka. Mina kirjutasin kaheksa harjutuse ehk 80 minuti jooksul täis kümme A5 formaadis lehekülge. Anti ka võimalus oma tekst ette lugeda, kuid vaid paar korda juleti seda teha. Mina enda omi ei tahtnud ette kanda, sest kirjutasin sinna ka häbiväärsusi. Ari luges ise  ühe oma teksti ette - ta nimelt kirjutas ise kogu aeg soome keeles kaasa -, see sai alguse tänase ilma teemast - ausalt öeldes jäi suu lahti nii sügavat ja filosoofilist juttu kuuldes. 10 minuti jooksul tegi ta Õnnepalu. Tundub nii, et tegelikult lähtubki Õnnepalu kas teadlikult või alateadlikult just loova kirjutamise soovitustest  - kuskilt otsast alustab ja muudkui kirjutab, mis parajasti meenub, mõni nimetab seda heietamiseks.

Suvel tuleb Sännas ilmselt uus loova kirjutamise kursus. Võimaluse korral tahaksin kindlasti osaleda, sest tänane päev mõjus väga lõõgastavalt. Ja siis tuleb veel võib-olla loova rääkimise õpituba - päris huvitav oleks kuulata, kui inimene räägib 10 minuti jooksul vahetpidamata kõike, mis pähe tuleb. :-D