reede, 30. oktoober 2009

Halloween

Halloweeni ma ei tähista, kuid ei kutsu ka kedagi üles seda boikoteerima. Küll asjad ükskord niisamagi paika loksuvad ja inimesed mõistavad, et halloweeniga on eestlastel sama vähe pistmist kui pingviinil Aafrikaga. Ent kui keegi mu ukse taha peaks tulema sellise mageda lausega, nagu "Komm või pomm", siis ütlen väga sõbralikult, et palun tulge mardipäeval tagasi.

teisipäev, 27. oktoober 2009

Sügisene mürareostus


Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

pühapäev, 4. oktoober 2009

Ausalt alasti


Maire Aunaste "Mitte ainult meestest", 2009

Maire Aunaste on üks väheseid eetlasi, kes on aastate jooksul julgelt ennast rahva ees alasti kiskunud. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Mulle sellised inimesed väga meeldivad ja nende inimeste raamatuid tasub lugeda erinevalt näiteks mõnest muust viimastel aastatel ilmunud biograafiast, mida lugedes taipad igal leheküljel, kui palju on tegelikult ütlemata jäetud. Elu on õpetanud mind hindama inimeste siirust.
Maire mulle meeldib, sest ta on väga inimlik inimene. Ta ei salga oma vigu ja oskab olla enesekriitiline. Maire tunnistab ausalt, et läks 1986. aastal Viru hotelli soomlase Jorma tuppa sellepärast, et saada omale ahvatlevaid riidehilpe.
Kirjutada oskab ta hästi ja raamatusse on ta üles tähendanud huvitava ja kõneka valiku oma elu seikadest alates sellest, kuidas ta maal suvesid veetis, Viljandi kultuurikooli läks ning kuidas temasse armus Kreeta mees Andreas - ainus mees, kes Maire arvates temast tõeliselt sisse võetud on olnud. Kogu seda värvikat memuaarimaali raamistab aga vaikse hotelli otsinguteseeria kaugel Tais.
Kindlasti võivad paljudele huvi pakkuda Maire arvukad meessuhted. Mina nende üle seda raamatut kätte võttes ei janunenud. Küll aga tuli mul pärast lugemise lõpetamist veenduda, et vaat meestega küll Mairel elus vedanud ei ole. Võib ka olla, et ta on valinud neid valesti, kuid seda järeldust raamatu põhjal teha ei saa. Kurb oli ka lugeda nende arvukate inimeste saatuse kohta, kellega Mairel elutee on mingit moodi ristunud. Uskumatu, et üks inimene on olnud tunnistajaks nii paljude kurvale saatusele, kuid ise on ta samadest oludest ikkagi võitjana välja tulnud.
Mind hämmastas ka Maire söakus ja kiire otsustusvõime suurte muudatuste tegemisel oma elus. Küll läks ta 16aastaselt Viljandi kultuurikooli, küll sama vanalt Leetu saabaste järele, küll noore tüdrukuna teise ilma otsa Tšeljabinskisse tehasesse kontimurdvale tööle, küll hilisemas eas USAsse. Kui kogu seda süžeed jälgida, jääb mulje, et kodutunne ei ole Mairel eriti välja arenenud. Enamik inimesi ilmselt ei suudaks ühiselamuski elada, eriti kui tuleb olla tunnistajaks sealsetele mõrvadele.
Kui küsida, kas soovitan seda raamatut lugeda, siis mina igal juhul soovitan küll.