Mul ei ole enam ravikindlustust, aga arsti juures peaksin maksma ka siis, kui oleks

Eelmisel nädalal saabus mulle haigekassast kiri, et mul ei ole enam ravikindlustust. Juhuslikult pidin just järgmisel päeval arstile minema ja selleks, et oma probleemiga arstile pääseda mitte veebruaris, vaid lähipäevil, tuli mul arstilkäigu eest maksta olenemata selles, kas mul on ravikindlustus või mitte. Siin Eesti riigis on paljud asjad ikka väga nihkes.

Ma ei ole töötu. Ma töötan. Aga sellegipoolest pole mul enam ravikindlustust. Ma sain eelmisel kuul sissetulekut kolmest kohast. Summad ei olnud küll suured ja üksikemana ma selle raha eest oma kahte last ära ei toidaks. Kahjuks sotsiaalmaksu minu töö pealt ei maksta. Töötasu pealt tulumaksu muidugi maksan ja sellega ka ühiskonda panustan, nähes samal ajal linnapeal igasuguste uhkete autodega ringi sõitmas kohalikke tüüpe, kes ei panusta ühiskonda mitte millegagi ja kel on jultumust omale isegi omavalitsustelt hüvesid nõudmas käia.

Olen aru saanud, et saaksin haigekassalt ravikindlustuse siis, kui oleksin töötu. See tähendab, et vaid sel juhul, kui ma mitte midagi ei teeks, kui ma mitte millegagi ühiskonda ei panustaks. Kas Eesti ühiskonnale ja riigile oleks parem, kui ma mitte midagi ei tee? Kas Eesti riik võimaldas mul kaks korda maksumaksja raha eest ülikoolis käia ja magistrikraad saada selleks, et ma ka kopikate eest oma tööd ei teeks? Siis saaksin ravi, siis saaksid sotsiaaltöötajad minu kallal tegutseda. Meiesuguseid ravikindlustuseta inimesi ju muudkui kuhjub.

Täiesti juhuslikult päev pärast seda, kui olin haigekassalt saanud kirja ravikindlustuse lõppemise kohta, läksin arstile - Tartu ülikooli kliinikumile kuuluvasse Võru ehk Lõuna-Eesti haiglasse. Mul tekkis paar päeva varem probleem näonahaga, nahk sügeles ja oli korpas, täiesti võimatu oli olla. Haigla registratuuri helistades öeldi, et nahaarstile saab aja alles veebruariks. Aga muidugi olin ma kuulnud, et on olemas ka tasulised ajad. Tasulise aja, mis maksab 25 eurot, sain juba kahe päeva pärast. Nii et selles mõttes ei olnud üldse vahet, kas mul on ravikindlustus või mitte, sest maksma pidin ikkagi. Kõige kummalisem oli aga see, et kuna mul tuli arstile mineku päeval üks tööasi ette, siis helistasin haiglasse, et äkki saan varasemal kellaajal tulla. Saingi varasema kellaaja ja kui arstile 10 minutit varem läksin, ei näinud ma kedagi arstikabinetist väljumas ega olnud seal ka kedagi ootamas pärast mind. Kui hiljem inimestega rääkisin, siis nii mõnigi rääkis seda, et tegelikult mingit järjekorda ei ole. Ja ma ei saa tõesti aru, kuidas siin väikelinnas Võrus on võimalik nahaarstile saada aeg alles veebruariks, kui nahaarstid võtavad vastu iga päev. Kui palju neid tasuta aegu ravikindlustatuile üldse on?

Seega polegi põhimõtteliselt vahet, kas on ravikindlustus või mitte. Viimase 10 aasta jooksul olen arsti juures käinud ainult raha eest: hambaarstil, naistearstil ja siis veel ühel arstil. Ka siis, kui mul tegelikult oli ravikindlustus olemas. Tõsi, mu lapsed on saanud arstile tasuta, perearstile alati, aga on tulnud ka maksta. Näiteks kui mu pojal oli kevadel putukaallergia kahtlus, siis oleksime aja saanud alles septembriks. Ei jäänud muud üle, kui minna Elite kliinikusse allergoloogi juurde, kuhu sai juba järgmisel nädalal.

Nii et need asjad siin Eesti riigis on väga nihkes. Kuna ma ei ole inimene, kes oma asju ainult endale hoiab, siis viimasel nädalal olen enda lugu rääkides kuulnud, kui paljudel inimestel tegelikult ravikindlustust ei ole. Minu olukorras vabakutselisena ravikindlustust soovides peaksin hakkama võib-olla FIEks. See tähendaks seda, et FIEna maksaksin pool oma kuu jooksul teenitus tulust haigekassale. Praktika aga näitab, et arstile pääsemiseks tuleb ikkagi maksta. Täpselt nii on läinud paljudel FIEdel.

Tahaksin siiski saada omale ravikindlustust tagasi, igaks juhuks. Tahaksin omale saada ka töökohta. Tahaksin teha täiskohaga tööd ja mul pole selle vastu midagi, et mu töö pealt ka sotsiaalmaksu makstakse. Rõhutan, tööd mul on, aga mul on vaja töökohta. Minu häda on muidugi selles, et ma ei ela Tallinnas. See on põhimõtteliselt kõige suurem häda ilmselt üldse, sest töökohad on ainult Tallinnas, heal juhul Tartus. 95% Eesti rahast asub väidetavalt Tallinnas. Meie siin mujal Eestis oleme ainult tüütu kohustus Tallinnas tegutsevatele poliitikutele. Igasugune regionaalpoliitika Eestis puudub. Sportliku huviga jälgin, et kui haldusreform peaks kunagi ära tehtama, kui palju kõrgharidusega inimeste ametikohti veel kaob.

Tegelikult võiks mul Võrus olla täpselt oma erialale vastav töökoht. See oli mul ka olemas. See oleks ka praegu olemas, praegu pole selles töökohas ühtegi sisulist töötajat, sest kõik erialainimesed läksid valeliku ja tohutult firma tagant varastanud firma ühe osaniku juurest lihtsalt minema. Isegi Tähismaad lahkusid sealt lõpuks. Eesti riigi seadused on võimaldanud seda, et pisut üle 50 protsendi aktsiate omanik on saanud "ausalt" varastada teiste osanike tagant ja on samal ajal tohutu summa maksuametile võlgu. Teised osanikud pole saanud kohtust õigust, maksuamet vaatab aga võlgadele läbi sõrmede. Ma ei ole üksinda. Minusuguseid on siin ehmatavalt palju. Me võiksime taas tööle asuda ja Eesti riiki teenida, kui Eesti riigi seadused ei soosiks pätte.

Miks Pärnus elaval Margit Petersonil ravikindlustust ei ole ja kuidas ta ilma selleta hakkama saab, saab lugeda siit: http://margitpeterson.blogspot.com.ee/2015/12/haigus-ei-huua-tulles.html

Sügisene mürareostus

Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

Boikott ilmajaamale!

Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!

Ärge ostke "rahvuslikke" Hiina ketse!

Tänase Eesti Päevalehe Ärileht teatab meile uudisest, et lähiajal hakatakse Hiinas tootma Muhu, Hargla ja mulgi rahvusmustritega ketse. Päevaleht on need tituleerinud juba enne esimese partii väljatulekut "folgipapudeks" ja "rahvuspapudeks" ning avaldab arvamust, et tegu on tulevase trenditootega.

Ideed kiidab ka innovatsiooniaasta juht Urmas Kõiv, väites: "Tuleb murda mõtlemine, et kets on kets." Koguni Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja rahvariideuurija Reet Piiri ütleb, et "see on meeletult hea ja ootamatu idee".

Väga masendav on sellist uudist lugeda. Tegu on ju tegelikult vaid paari ärimehe nupuga ideega lollikeste eestlaste pealt kõvasti teenida, sest viimasel ajal saab neile pähe määrida ju kõike, mil vähegi rahvuslik värving külje. Mingit innovatsiooni Eesti jaoks ma selles küll ei näe, kui järjekordselt Hiinas mingit pahna toodetakse. 

Enne, kui siirdud ""rahvuspaput"" (vajab tõesti kahekordseid jutumärke) tellima, katsu mõttes leida vastus järgmistele küsimustele:

• Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
  
• Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
  
• Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
  
• Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
  
• Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.

Innovaatilise idee autoritelt me sellele küsimusele kunagi ausat vastust ei saa, see on enam kui kindel.

Innovatsioon oleks see, kui sama toodet valmistaksid eestlased ise jala- ja loodussõbralikust materjalist siinsamas Eestis.  (Muide, näiteks Võrus on koguni kaks kingavabrikut: Ritico ja Abris. Tooted on täitsa korralikud ja vastupidavad.) 

Tõelisest innovatsioonist saaks rääkida siis, kui tennisetaldu toodetaks siin Eestis taaskasutatud plastmaterjalist ehk nendest pakenditest ja pudelitest, mida osad usinad eestlased küll kokku koguvad, aga mis lõpuks visatakse prügimäel ikka kogu muu sodi sekka.

Eesti rahvusele mõjuks hästi, kui eestlased telliksid laulu- ja tantsupeole ning muudele üritustele minekuks rahvuslikud ja traditsioonilistel meetoditel valmistatud jalatsid Eesti käsitöölistelt või valmistaksid need koguni ise. Sellega pakuksime tööd ja leiba Eesti käsitöölistele ning meie raha ei läheks üksikute ärimeeste ja hiinlaste kätte. Vaat see võiks hoopis olla üha kasvav trend, mitte Hiina kets.

Kutsun kõiki üles "rahvuslikke" Hiina ketse mitte ostma!!!

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.

Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.

Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.

Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni. 

Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud. 

Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:

Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.