pühapäev, 6. oktoober 2013

Keeniasse ja Amazonasele


Tundub, et Petrone Printi rännuraamatute sarjast olen suve jooksul läbi lugenud kaks: Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonase" ja Janika Tamme "Minu Keenia". Mõlemad lood on üksjagu sarnased ja mõlemat raamatut soovitan lugeda just silmaringi avardamise eesmärgil.

Jah, "Minu Keenia" avardas silmaringi tõesti mitmes mõttes. Et Keenias on vaesus ja nälg ning samas leidub ühiskonnas ka jõukal järjel inimesi, ei olnud muidugi eriline üllatus. Lood HIVi nakatunud lastest, lapsi maha jätvatest emadest, koolihariduse kättesaamatusest jne olid ehk ka see, mida ehk oskas aimata. Küll aga šokeeris mind keenialaste käitumine teiste inimeste suhtes - valetamine, petmine, altvedamine jne. Uskumatu, kuidas isegi haigete laste tagant varastatakse ja nende arvelt üritatakse kasu lõigata. Ime siis, et vabatahtlikud ei suuda eriti kauaks Keeniasse pidama jääda, sest sealsed petturid muudavad ise olukorra niivõrd lootusetuks. Järjepanu kirjeldas Janika inimesi, kellega ta asus koos hoogsalt tegutsema ja kes siis ikka midagi varastasid või välja petsid. Uskumatu.

Lood selles raamatus on eriliselt kurvad ja hinge minevad. Nagu ikka, on kõige rohkem kahju lastest. Ja paraku tundub, et kui kohalik kultuur ja väärtushinnangud ei parane, siis ei saa ka riigis vaeste elu paremaks minna. Eestlaste rehepaplus jääb keenialaste tegemistele kaugelt-kaugelt alla. Arvan, et see raamat võiks igale sarnasesse riiki vabatahtlikuks minejale eelnev kohustuslik kirjandus olla.

"Minu Amazonas" oli Keenia loole mõnes mõttes üsna sarnane just selle poolest, et ka Amazonase kallastel elasid inimesed suhteliselt vaeselt, eluasemeks oli tihti vaid üks toakene, keegi ikka varastas midagi kellegi tagant, eriti ühegi inimese peale ei saanud loota, kellaaegadest kinni ei peetud, vabatahtlikke kasutasid oma huvides ära peale abivajajate ka "heategijad" ise jne. Tundus, et Ivo suutis sellist põhimõttetust (võib-olla meesterahvale omaselt?) kiiremini aktsepteerida ja sellega rutem harjuda.

Kui raamatute kirjapanekust rääkida, siis see, mida oleks oodanud Ivo raamatu puhul, häiris mind tegelikult Janika raamatu puhul. Nimelt eriti just Ivo raamatu esimeses osas tekitas minu suurt segadust peatükkide ajaline mittejärgnevus. Samas Janika raamatu puhul häiris mind see, et üsna detailselt olid ka raamatu kui terviku suhtes tühi-tähi kronoloogilises järjekorras kirja pandud. No Janika raamatut oli muidugi üleüldse hingeliselt palju raskem lugeda, sest masendus ja lootusetus puudutasid paratamatult. Ivo raamat oli kergemini seeditavam ja kogu aeg ei pidanud lugejana masendusse sattuma, ent kuidagi imelikult oli kirja pandud Ivol suhe Maarjaga. Kõigepealt loo alguses võis pikalt lugeda selle kohta, kuidas läksid Maarjaga teed lahku. Ja siis äkki raamatu lõpus selgus, et ka Maarja oli Amazonasel ja seal isegi "kaks triipu" omandanud, raamatu jooksul aga jutustati hoopis Kaupode, Kadride jne tegemistest.

Mul on hea meel, et raamatu autorid minu eest nendes paikades ära käisid, sest ma ise ei julgeks sellistesse kohtadesse ilmselt ise kunagi minna. Ma kardan isegi meie kohalikes metsades ära eksida, mis siis veel rääkida ühest Amazonase metsast, kuhu sa lähed sisse, äkitselt tõuseb vihmavesi nabani, loodus on täis ohtlikke elajaid jne. Tore, et meil on olemas julgeid inimesi, ja tore, et nad ka oma rännakuid kirjasõnas talletada viitsivad.

laupäev, 5. oktoober 2013

Lapsepõlvepildid allakäinud külast

Tänavu Kangro kirjanduspreemia žüriis olles jõudis minuni Ott Kiluski "Veidrikud ja võpatused", mis valiti selle preemia nominendiks just seepärast, et raamatu tegevus toimub Võrumaal, ajaloolises ja ka tänapäevases mõistes pigem küll Setomaal, täpsemalt Meremäe külas.

Olen juba kuulnud, et paljudele kohalikele on raamat tuska tekitanud, sest pildid, mida Meremäest luuakse, ei ühti paljude arvates sellega, mida nemad 1980ndatel sealkandis kogesid. Samuti ei meeldi inimestele see, milline pilt osadest inimestest luuakse, seda enam, et neid inimesi on peetud piirkonna raudvaraks. Olen Meremäel viimase 10 aasta jooksul päris palju kordi käinud - tundub armas külake, kus on tore raamatukogu, käsitööring, noorte poolt rõõmsates toonides väritud bussipeatus jne ehk miski ei meenuta sellist kohutavat allakäinud küla nagu Kiluski raamatus.

Ma ise pole tegelikult Võrumaalt pärit ega tea midagi sellest, mis toimus siinsetes külades 80ndatel, seega ei saa ma kuidagi loo autentsust kinnitada või ümber lükata. Minu lapsepõlv ontliku väikelinna keskklassi perekonnas oli selle looga võrreldes nagu öö ja päev. Sellist padujoomist, hullude ringikarglemist ja ammugi mitte litsilöömist pole ma kusagil näinud. Tuleb välja, et Enn Vaino, kes on samuti olnud Kangro preemia nominent, raamatute tegelased kahvatavad oma nilbuses Kiluski väidetavalt realistlike külapiltide kõrval. Aga samas pole siin ka midagi imestada, sest elu ongi teatavasti märksa värvikam kui mis iganes ilukirjanduslik teos.

Ausalt öeldes ei oskagi Kiluski raamatu sisusse kuidagi suhtuda. Juba pealkirjast ja esimestest lehekülgedest on aru saada, et autori hinges pesitseb poeet, ent lood, mis lehekülgedel avanevad, on kaugel nii poeesiast kui ka isegi aguliromantikast. Miks valis autor sellise loo kirjapanekuks poeetilise vormi, on minu jaoks küsimus. Samas muidugi oli vastus juba eespool ära toodud: autor ongi hingelt poeet hoolimata sellest lapsepõlvest, kust ta on läbi pidanud tulema.  Mõnes mõttes on see raamat nagu unenägu - tahaks teha silmad lahti ja näha, et kõik see kokku on olnud üks halb unenägu ja tegelikult on maaelu ilus ja lihtne. Arvan siiski, et raamatu rõvedused on utreeritud või vähemalt "parimad palad" raamatu jaoks välja valitud või siis on lihtsalt autoril need paremini meelde jäänud kui lihtne ja stabiilne argielu.

Kuskil poole peal hakkab raamat kaotama oma isikupära - jälle läheb minajutustaja järgmisesse klassi, jälle kirjeldatakse uusi alkoholilembeseid külamehi ja imelikke, enamasti samuti alkoholilembeseid uusi õpetajaid, jälle keegi joob end pildituks, laamendab, peksab kedagi läbi või esineb seksuaalselt häirivalt liberaalsena. Tekib küsimus, kas tõesti lapsepõlve külas ei olnud mitte midagi ilusat? Kas tõesti oligi seal ainult üks padujoomine, peksmine ja litsilöömine ning iga kolmas viidi vaimuhaiglasse? Kas ühed vähesed normaalsed inimesed maailmas olid Viljandi vanaisa ja onu Jolle?

Pean tunnistama, et olen ka ise tunnetanud viimasel ajal suurt Nõukogude nostalgiat, kuigi ise elasin selles riigis vaid 10 aastat ja konkreetselt oma väikelapsepõlveaegset Nõukogude aega ma küll kuidagi taga ei igatse. See raamat raputas mind nõukanostalgiast igal juhul tagasi nüüdisaega.

Kirjutada ja sõna seada autor oskab. Võib-olla pidigi ta oma värvika lapsepõlveloo kirja panema selleks, et saaks järgmiste raamatute kallale asuda. Kuigi paratamatult ei pääse ta ilmselt ka edaspidi lapsepõlvetaagast ning ka neist rõvedustest - allapoole vööd jäävatest teemadest -, mis minu jaoks seostuvad just seto elulaadiga (vt kasvõi Taarka lugu). Igal juhul tundub, et vähemalt väliselt on kirjanik oma lapsepõlveagooniast suutnud väljuda ja temast on saanud täitsa normaalne kodanik, pidavat jutu järgi töötama Vanemuises.

Viimaks võiks küsida, kas tasub raamatut soovitada lugeda ka n-ö tavalisele inimesele. Ehk siis, kas raamat on ka huvitav. Kuna raamat ei ole eriti mahukas ja igasugu pentsikuid tegelasi ja lugusid tuleb ette, siis peaks see ajaviitelugemiseks sobima küll. Aga ilmselt need, kelle taluvuspiirid seksuaalseid nilbusi ja kogu seda muud kõntsa ei kannata ning kes mälupiltides on 80ndat kui kaunis päikseline aeg, jätavad selle ühel hetkel pooleli. Rohkem kõnetab ja võrdlusvõimalusi annab see raamat kindlasti neile, kes on samuti elanud 80ndatel mõnes kolhoosikülas.