pühapäev, 19. august 2018

Selga pole panna midagi

On vana tõde, et selga pole kunagi nagunii midagi panna ja kui on, siis on tegu süsteemitõrkega.

Olukorra kirjeldus:
1. Kogu elamine on riideid täis: uksed, vannituba, magamistuba, pesukast ja otseloomulikult need kaks riidekappi, mis tundusid ostes päris mahukad.

a) Ühes isetekkelises kohas on puhta pesu hunnik. Enamik sellest tuleks kohe minema lennutada, sest selga pole sealt panna midagi, ent anomaalia seisneb selles, et kui need pesud on puhtad, siis järelikult on neid pestud, millest järeldub, et enne seda on neid ka kantud.
b) Kuigi 12 kotti riideid on kolinud aasta jooksul elamisest välja taaskasutusse, on riideid ikka liiga palju. Nad justkui tegeleks salajase paljunemisega. Mis ei tähenda, et neid ka selga annaks panna.

2. Kapid on täis
a) riideid, mida on liiga palju kantud ja mida enam ei taha nähagi;
b) riideid, mis ootavad sobivat aega, millal nad ükskord selga panna
i. mõnel stiilipeol,
ii. mõnel nii peenel vastuvõtul, kuhu sind pole veel kunagi kutsutud,
iii. siis, kui oled rasvad maha saanud,
iv. siis, kui oled piisavalt juurde võtnud;
c) riideid, millele on nii palju raha kulutatud, et neid ei saa mitte mingil juhul kapist välja visata, kuid selga neid proovida ei julge, sest võib selguda, et nad on väikseks jäänud. Ja otseloomulikult ei saa ju väga pidulikule üritusele teist aastat sama kleidiga minna;
d) riideid, mida isegi võiks selga panna, aga mis millegi muuga kokku ei sobi.

3. Toas ringi jalutades ja kappe avades küsid endalt: aga mida ma seni oma elu jooksul üldse kandnud olen?  Midagi nagu on kogu aeg seljas olnud... Peaks vanu pilte vaatama! Nii, vaadatud. See pluus - kuidas üldse oli võimalik, et ma selliseid asju selga võisin panna? Aga see üks pluus oli ju päris kena, aga pole seda juba paar aastat näinud...

Ja mida öelda siis kokkuvõtteks?

Kuna midagi pole selga panna, tuleb kogu aeg käia samade riietega!

teisipäev, 14. august 2018

Poola veidrused

Rannavale Sopotis aktiivselt töötamas.
Poola areneb mühinal, teid, viadukte ja sildu muudkui ehitatakse-renoveeritakse suuremate keskuste ümbruses, kuid teeninduskultuur on igal juhul veider ja mõni asi veel.

Viimase aasta jooksul olen käinud kolm korda Poolas ja kuigi sinna annab ikka logistada, isegi ainuüksi Kirde-Poolasse, läheksin sinna isegi juba tänavu veel kord, sest Poola on huvitav maa. Aga on mõni asi, mis venitab silmad imestusest suureks.

Esiteks teeninduskultuur. Kuigi olen vähe reisinud, ei ole ma kindlasti sellist nõmedust nagu Poola majutusasutustes kusagil mujal kohanud, kusjuures puhtuse üle kurta ei saa. Poodides on müüjad üliaeglased ja uimased. Pooled müüjad ei tahaks nagu üldse ostjaid näha, ei naerata. Oluliselt meeldivamad on noored, alles plikaohtu teenindajad ja nemad räägivad ka inglise keelt. Restoranis võidki menüüd ootama jääda, kui just ise seda julmalt nõudma ei lähe. Kui menüü kätte saad, siis alles neljandal katsel saad oma soovitu, sest kolme esimese toorained on otsas.