Rootslase Wilhelm Mobergi neljaosaline Põhja-Ameerikasse väljarännu saaga on pälvinud Eestis siiani teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on see sari ühtaegu huvitav, südantlõhestav kui ka silmaringi laiendav.
Tänavu nägi eesti keeles trükivalgust Mobergi eepose viimane, neljas jagu „Viimane kiri Rootsi.“ Varem on ilmunud „Väljarändajad“, „Sisserändajad“ ja „Asunikud“.
Aastatel 1949 – 1959 avaldatud neli romaani muutsid kirjanik Mobergi Rootsis niivõrd tuntuks, et ta oli lõpuks ise sellest loost juba tõsiselt tüdinud. Väidetavalt on see Rootsi 20. sajandi tähtsaim ja menukaim teos. Selle põhjal on valminud ka kuulus film Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga peaosades.
Mõneti sarnaneb väljarännusaaga meie Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – noored inimesed vallutavad uue kodu ja alustavad tohutut tööd oma maa harimiseks, kuid aastate jooksul purunevad lootused, tekib kibestumus, naispool sureb noorelt, pettutakse Jumalas. Töö vilju saab nautida alles järgmine põlvkond. Aga Mobergi rootslastel on elu veelgi keerulisem kui Tammsaare eestlastel, sest nende ilmad on viletsamad ja musta mulla asemel kivi kivis kinni.
19. sajandi teisel poolel rändas Rootsist Ameerikasse neljandik ehk miljon rootslast. See fakt ongi Mobergi tetraloogia aluseks ning oma romaani tarbeks uuris ta põhjalikult ajaloolisi materjale ja elas mõnda aega USAs.
Peategelased Kristina ja Karl Oskar olid sunnitud oma kodumaa igaveseks jätma nälja tõttu. Viimaseks tõukejõuks sai nende nälginud vanima tütre surm. Nendega samas laevas seilas neli kuud Atlandi metsikuil lainetel ka neid, kes pidid lahkuma usulise tagakiusamise tõttu või seepärast, et Rootsis ei olnud neil muud väljavaadet, kui terve elu sulasena teenida. Ka Ameerikas Minnesota osariigis tuli tohutult tööd rassida ja indiaanlaste hirmus elada, kuid erinevalt kihistunud Rootsist võis nautida personaalset ja ühiskondlikku vabadust ning rabatud töö kandis vilja. Ent koduigatsus saatis eranditult kõiki elu lõpuni.
Need neli raamatut ei räägi üksnes ühiskondlikest protsessidest, vaid ka inimsuhetest, elu paradoksidest ja ebaõiglusest. Kristina ja Karl Oskar seati pidevalt ainult halbade ja veel halvemate valikute ette. Aga tegelikult esitab see raamat Kristina ja Karl Oskari suure armastuse loo ja seetõttu see kohati nii valus ongi.
Ainus, kelle elu kohe pärast Minnesotasse kolimist kergemaks läheb, on endine kihelkonnahoor, lapsena seksuaalselt väärkoheldud Ulrika. Temast saab koguni pastoriproua ja teda ei kiusa taga enam need, kes ise on teda ära kasutanud.
Sarja viimane osa on ehk isegi kõige oskuslikumalt kirjutatud, peale peategelaste elu (ja surma) käsitlevate põhiliinide saab ennast hästi kurssi viia nii Põhja-Ameerika ajaloo kui indiaanlaste problemaatikaga. Lisaks on põiminud autor teosesse põnevaid ja humoristlikke legende.
Ilmunud Virumaa Teatajas, dets 2008. (valmis oli kirjutatud paar kuud varem.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar