Et heanaaberlikud suhted Lätiga muutuksid veelgi paremaks

Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood", Tammerraamat 2009

Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on Läti kohta kirjutatud üks tore raamat, mis on palju huvitavam, kui ükskõik milline kinnimakstud infot sisaldav reisiraamat.
Ma ei kujuta ette, kui suurt huvi eestlased Läti vastu tegelikult tunnevad. Eks Lidos, Jurmalas, Ventspilsis ja Siguldas on muidugi väga suur protsent eestlasi käinud, aga milline on suhtumine Lätisse tervikuna, seda ei teagi. Mina olen igal juhul suur Läti fänn sellest ajast saati, kui ma siia Läti piiri äärde kolisin. Nimelt avastasin siis, et Võru ei asugi nii väga ääremaal, millele järgnevad inimtühjad pimedad laaned, vaid et kohe tuleb vastu Läti oma lahkete ja sõbralike inimestega.
Võru jaoks on näiteks Aluksne vaat et lähemalgi kui Tartu, aga Tartu on ju Võrule lähedal. Ja Riia on ka meie jaoks lähemal kui Tallinn ja suurem ja huvitavam ka. Niisiis ongi tore, et Läti kohta lõpuks midagi reklaamivälist ilmunud on, sest raamatust saab üsna palju teada nii Läti ajaloo kui ka kultuuri kohta ning lõpus on isegi väike läti keele õppetükk.
Raamat on üles ehitatud justkui Läti-Eesti maavõistlusena, kord jääb Läti peale, kord jälle Eesti.
Läti hinge pole siin raamatus avada püütud, pigem üritab autor kostitada lugejat faktidega ja püüda neid võimaluse korral Eesti omadega võrrelda. Stiil püüab matkida teismeliste suulist kõnepruuki, palju on kasutatud slängi. Kuid mõnes kohas mõjub lahedusele püüdlev stiil viletsalt ja see võtab ka tervikult punkte alla. Aga see on ju praegu raamatute üldine häda, et nad on toimetamata ja kubisevad kirjavigadest. Nii palju võiks vähemalt vaeva näha, et sõnade kirjapilt oleks fotol ja tekstis samasugune. Näiteks on siin raamatus juttu Läti kohvikuketist - tekstist võime lugeda Doubble Coffe ja capucchino, teksti kõrvale trükitud logolt aga Double Coffee ja cappuccino.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle ka selle raamatu pealkiri, sest sõna saldejums on liiga ära leierdatud ja ammu oma originaalsuse minetanud. Aga ma mõistan, et kommertslikust aspektist võib see olla üks väheseid sõnu, mis mõningaid inimesi raamatut ostma meelitab. 
Kokkuvõtteks on siiski hea raamat, mida võib soojalt silmaringi laiendamiseks soovitada.

Nüüd toon välja sellest raamatust mõningad faktid Läti kohta, mida varem ei teadnud:

• 1999-2007 Läti presidendi ametikohal istunud Vaira Vike-Freiberga hobiks on Läti folkloor. Ta on aastakümneid uurinud päikese motiivi läti folklooris ja kirjutanud päikese teemal mitu raamatut. Kui Vaira ametist lahkus, kinkisid lätlased talle 160 000 lillest valmistatud päikest sümboliseeriva lilleseade. 50 vabatahtlikku istutasid need lilled ühe ööga Sigulda lähedale Turaida mäele. Lilled toimetas tasuta kohale Läti Post, kes kogus neid kokku oma 700 postkontoris. 
• Et Lätis puudus kuni aastani 2000 spermapank, on hulk Läti ilmakodanikke viljastatud eestlaste seemnerakkudest. Lätlannad eelistasid heledapäiste ja sinisilmsete eesti meeste geene. 
• Nagu taanlased, nii ka lätlased on omale lipu saanud tänu eestlastele. Legendi järgi tekkis 13. sajandil Cesise all eestlastega võidelnud lätlaste lipp linast, millega ühte surmavalt haavatud sõjapealikku lahinguväljalt minema kanti. Teise legendi järgi sai lipp alguse odavarre otsa kinnitatud punasest vasikanahast, mille keskelt jooksis läbi valge triip.
• Lätlaste rahvuslind on valge linavästrik ja rahvusputukas kahe täpiga lepatriinu - läti keeles marite. Rahvuslill karikakar  - pipene. Rahvuspuud: meestele tamm, naistele pärn. 
• Kuidas ära tunda ehtsat merevaiku - dzintarsit: merevaigutükk tuleb pista soolvette. Kui jääb pinnale hulpima, on ehtne. 
• Lätlased suutsid oma vabadusmonumendi püstitada juba 1935. aastal ja Nõukogude aeg seda ei räsinud. 
• Tuntud linateose "Krokodill Dundee" prototüübiks on värvika elukäiguga Arvids Blumentals, kellest 1950ndatel sai Austraalias krokodillikütt. Küttimise käigus panid krokod nahka tema neli jahikoera ja äärepealt oleks üks neist ka teda ennast elusalt alla kugistanud. Elu viimased aastakümned elas mees mahajäetud opaalikaevanduses ja väidetavalt ei suutnud tema sarmile vastu panna ükski tema koopasse sattunud naisterahvas, millest annavad tunnistust lugematud koopa seinale voodi kohale jäetud autogrammid. 

Muud huvitavat lugege juba raamatust.