Pean täitsa ausalt üles tunnistama, et ma pole ilmselt varem ühtegi Piirsalu Venemaa-teemalist artiklit lugenud. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et Lõuna-Eestis elades oleme Postimehe tellijad. (Oli ju vahepeal Eesti Päevaleht ikka väga Tallinna leht ja just sel ajal kujuneski harjumus tellida koju päevalehtedest just Postimees.)
Kõigepealt olin üllatunud, et Piirsalu oskab väga hästi kirjutada. Seda ei oska sugugi mitte kõik ajakirjanikud, harjuta palju tahad.
Ja üllatunud olin arvatavasti ka selles mõttes, et (häbiga tunnistades) on Piirsalu kui ajakirjanik siiani välja jäänud minu isiklikult eesti ajakirjanike kaardilt.
See raamat avardas kahtlemata minu silmaringi. No mida ma üldse Venemaast tean? Putinit ja Medvedjevit ja Gorbatšovi-Jeltsinit-Stalinit-Leninit teame me kõik, Siberistki on palju kuuldud, kuid muust Venemaast eriti mitte. Nüüd sain raamatust näiteks teada, kes on tegelikult tšuktšid, keda nii paljud anekdoodid naeruvääristavad.
Võib öelda, et mind isegi hämmastas Piirsalu julgus lihtsalt niisama Venemaal ringi rännata, teadmata, kus öömajagi saab. Mis seal siis imestada, et kord satub ta ööbima pummeldavate vanameestega vanadekottu, kord laamade (jällegi pummeldavate) autojuhtidega Burjaatia külahaiglasse (haiged on niikauaks koju saadetud), kord jällegi Kozmodemjanskis suvalisel tänaval vastu jalutava Nataša juurde elutoa põrandale kirbatanud madratsile. Kui ma mõtlen kogu selle raamatu öömajade epopöa peale, siis ajab suisa naerma. Nii et huumor on siin raamatus täiesti omal kohal. Mis aga mulle selle raamatu puhul tõesti meeldis, on see, et autor ei otsi ilmtingimata šokeerivaid kontraste. Ta jutustab lugusid edasi mõistmisega, nii et saad aru: venelased on ka täpselt samasugused inimesed nagu meie, aga olud on neil mõnikord keerulisemad.
Raamat algas ja lõppes päris ärevates toonides. Kui kogu raamat oleks rääkinud sama traagilistest sündmustest nagu esimene peatükk Beslani rünnakust ja elust pärast seda, siis poleks ma ilmselt suutnud seda lõpuni lugeda. Huvitav aga, kas raamatu lõpus olnud looga Eesti Moskva saatkonna piiramisest ja selgelt mõista andmisega, et piirajatest noored olid vaid marionettideks Kremli käes, tahtis Piirsalu öelda, et Venemaa suhtes ei tohi iialgi valvsust kaotada? Sellele küsimusele vastaks muidugi igaüks: aga loomulikult ei tohigi.
Selle raamatu (nagu ka nii mõnegi teise varem loetu) puhul tundsin suurt vajadust Venemaa kaardi järele. See oleks võinud olla raamatusse trükitud. Selle lisapingutuse oleks kirjastaja võinud teha. Kuna ma pole vahepeal ikka veel Venemaa kaarti välja otsinud, siis ega ma teagi, kus mitmed kirjeldatud linnad Venemaal asuvad. Murmanskit muidugi tean nagu ka Moskvat, aga minu jaoks on alati kõlanud jumalikult linn nimega Arhangelsk, aga tänaseni puudus täpne ettekujutus, kus see linn asuda võiks. Nüüd tegin asja omale selgeks. See ingelliku nimega linn ei asu Eestist sugugi kaugel.
Siit raamatust sain tõuke ka oma järgmise raamatuvaliku tegemiseks - nimelt on mul siiani lugemata Ilfi ja Petrovi "12 tooli". Nüüdseks on juba päris palju lehekülgi läbi ja võib tõesti öelda, et tegu on väga hea raamatuga. Hiljuti vaatasin ühest Eesti telekanalist Venemaa põnevat saadet "Selgeltnägijate tuleproov" - ka seal kasutati just seda 12 tooli kujundit, kuid saadet vaadates ma ei saanudki asjale pihta, mis värk nende 12 tooliga siis ikkagi on. Nii et klassikat peab siiski lugema.
/Raamatu kaanekujundus on küll totter. Ma ei hakka vaatamagi, kes kujundaja on. Ärgem enam nii tehkem!/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar