Esimese ja teise Eesti õpetajate palk

Lauri Leesi virises täna hommikul Vikerraadios jälle põhjalikult. Ma ei kuulnud küll kogu intervjuud, aga jutuks tuli ka õpetajate palk, mis pidi nii väike olema.

Mina võin öelda ja seda kinnitavad ka teised, et "regioonides" ehk ääremaal ehk väljaspool Tallinnat on õpetajad ühed paremini teenivad keskklassi kodanikud. Seetõttu on väikelinnades õpetajate ametikohtadele ka tohutu tung. Paar minu õpetajaharidusega tuttavat on üritanud jala mõne kooli ukse vahele saada, aga see on täiesti võimatu. Kui sa just pole juba paarkümmend aastat õpetaja olnud, siis pead sellesse ametisse saamiseks tõsiseid tutvusi omama. Palgad on väga head võrreldes paljude muude ametikohtadega. Lisanduvad õpetajate elupõlised sõbrad Juuni, Juuli ja August, sõprusele antakse boonusena kaasa ka palk üheskoos puhkamiseks. Õpetaja töö on raske, aga milline töö ei oleks?

Ma ütlen ausalt, et kui ma ühel päeval hakkaksin saama sama head palka kui õpetajad, siis ma elaksin väga hästi. Mul on magistrikraad, kuid väljaspool Tallinna elades pole mul lootustki lähiajal samaväärset palka saada kui õpetajatel. Ravikindlustusest rääkimata.

Ma saan muidugi aru, et Tallinna õpetajale võib see palk väikseks jääda. Siin joonistuvadki ilmekalt välja esimene ja teine Eesti.

Presidendivalimiste mõru maik

Kui varem ajas see Eesti ideaalimeinimese otsing südame pahaks, siis nüüd on sellel ebameeldiv mõru maik man.

Presidenti ei saadud laupäeval valitud. Nii mõnelgi läks sellest kergemaks, sest kui ei saa minu lemmik, siis ei tohi ka teiste oma saada. Kogu sellele showle, mis siin kevadest saati kestis, kulutati tohutult maksumaksja raha ja kulutasid kandidaadid ka oma raha. Tegelikult on mul kahju kandidaatidest, kes kogu selle tsirkuse läbi tegid, kulutasid meeletult oma ressursse, panid terve oma suve nahka, aga tulemuseks on null.

Mõru maigu aga jätab see, et olgu see praegune üks presidendikandidaat kes tahes, aga tema justkui tuleb ja saab endale kõik selle, mille eest teised on rabelema pidanud. Olgem ausad, see on ebaõiglane. Keegi tuuakse ropsti Luksemburgist kohale, kelle palk on siiani olnud 19 800 eurot kuus, millest tema pole pidanud sentigi kulutama, et kampaaniat teha. Kas see ei tee mitte viha, võib küsida selle peale rallis osalenud presidendikandidaat.

Praegu jääb mulje, et paari päevaga tahetakse saada paika president, et näidata, et Riigikogu siiski on võimeline koostööd tegema. Kes see president on, polegi nagu enam oluline, peaasi, et ta paika kuidagi saaks. Presidendi vaadetest ei tea me midagi, alles eile hakati meedias tema senist elukäiku tutvustama. Ma leian, et niimoodi pole ikka päris õige presidenti valida. 

Ma ei tea Kaljulaiust mitte midagi. Võib-olla kunagi ammu käis ta meediast läbi, aga see nimi kerkis esile alles siis, kui Parts hakkas tema ametikohta Brüsselis omale himustama. Ilmselt enamikku inimesi aga ei huvitanud ka siis, et kes see inimene on. Ma arvan, et enamik inimesi ei teadnud veel eile tema nime kuuldes, milline nägu seda nime esindab.

Aga eks kõik riigid väärivad oma valitsejaid. Ju siis eestlased sellised ongi. Meil on ametnike riik ja nüüd ongi ilmselt saamas presidendiks üks ontlik ametnik. Võib-olla ta toob positiivseid üllatusi, võib-olla negatiivseid. Me ei tea sellest mitte midagi. Selge on see, et sellist presidenti, kes meeldiks kõigile, ei leia eesti rahvas iial ja võib-olla on see õige ka.

Jään selle juurde, et presidendi peaks valima rahvas. Enamikus riikides, nii nagu ka naaberriigis Soomes, selline valimisssüsteem toimib ja näiteks Soomes toimib see hästi.

Täiendus 29. sept
Eilses "Pealtnägijas" juhtusin kuulma intervjuud Kersti Kaljulaiuga. Jättis meeldiva mulje. Sõnu seada oskab. Maailmavaatest pole veel aru saanud, küllap ta sinna parempoolsusesse kaldub, kui juba kord pangaski on töötanud. Elame-näeme. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et välimuselt on ta hästi tavaline, mitte aga mingi kaunitar - saab kindlasti tänu sellele vähem kriitikat. Ma usun, et Eesti meedia on ennast Evelin Ilvese peal 10 aasta jooksul nii pühendunult välja elanud, et enam seda välimuse ja riiete üle ilkumist sellisel määral nagu Evelini puhul ei tule.

Aga igal juhul jõuab Eesti omadega lõpuks 20. sajandi lõppu, kui valib presidendiks naise.

Täiendus 30. sept
Paraku ajab Kaljulaid ikka väga ümmargust juttu. Teps mitte ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb.

Magistritöö vaevade päevik

Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. 

MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK

Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest aru saada

Olen hullumas, olen rullumas

See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut. Rõhk sõnal raamat.

Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime

Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.

Läheb ka kuidagi.

Ohe, ja jälle ei viitsi.

Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna. Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata, et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.

Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad matused.

Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku.

Mina olen eestlane

Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016

Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.

Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)

Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.

Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud

Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.

Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.

Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud.  Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.

Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. 

Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.

Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks.

Piimahind, põllumees, regionaalpoliitika - keda see üldse huvitab?

Põllumees läheb esmaspäeval Toompeale protestima. Aasta tagasi käis ka - mina käisin ka, tore oli. Aga põhiliselt oligi tore, sest ilm oli ilus ja meeleolu kõigil laulupidulik. Edasi ei juhtunud õieti midagi. Piima kokkuostuhind tõusis nädal tagasi 20 sendilt 23 sendile, põllumehe jaoks on see naljanumber, ei päästa midagi.

Aga mul on tunne, et ei piimahind ega põllumehe käekäik ei lähe suuremale osale eestlastest üldse korda ja ma pean silmas just tavainimesi. On keegi seal kuskil maal, mis minul sellest, mul on oma elu ja kui tahan, siis joon piima asemel üldse kraanivett. Vahel võib ju sel teemal sõna võtta, näiteks naabrinaise saunas, kuid see on ka kõik, meil on saunas huvitavamaidki teemasid. Ma eelistan üldse õlut.
Teatud ebaselgeid grupeeringuid huvitavad näiteks pagulased märksa enam, nad oskavad isegi madala piimahinna taga näha neid, kuigi pagulased on pseudoteema, mida teatud populistid oma huvides kuumana hoiavad. Tahaks näiteks näha, et vennad Helmed võtaksid sõna maaelu teemadel. Aga kus sa sellega, kasvõi eelminegi aasta, kui ma Toompeal põllumeeste meeleavaldusel kohal käisin, koguti seal hoopis allkirju pagulaste vastu.

Alko1000 Valkas/Valgas - paras lollikeste õngetõmbamine

Eile sattusin üle pika aja Valgasse ja muidugi käisin puhtast uudishimust läbi ka palju kõneainet pakkunud alkoholipoodidest, kus kõik pidi nii imeodav olema ja kus eestlased pidid voorima tuhandete kaupa. Võib öelda, et spetsiaalselt soodsa alkoholi järele poleks sinna küll minna tasunud. Tekitatud on nõme massipsühhoos ja inimesed igavusest jooksevad. 

Teel Valka mängis mul autos Vikerrraadio nagu ikka. Parajasti tuli sealt saade, kus tund aega järjest arutati just Läti alkoralli teemadel. Saates rõhutati korduvalt, et Lätis on alkohol kolmandiku võrra odavam. Tagasi tulles tuli täpselt sama saate kordus. Kui see ei ole reklaam ega hoogusta massipsühhoosi veelgi, siis mis see on? Inimesed lähevadki uudishimust kohale. Iseasi, kas nad alkoholi üldse vajavadki. Mina saan oma veinid Eestist ostetud ja eilne käik tõestas, et Lätti tõesti ei tasu veini järele minna.

Mükopsühhi õnneaeg

Seened teavad - kitsemamplid.

Oo, see sügis on paadunud seenefännile ehk mükopsühhile imeline aeg! Seeni on metsas, iga nurga ja tee peal rohkem kui varem. Ja esimest korda elus leidsin ma paar päeva tagasi Võrumaalt oma esimesed kollakad kukeseened, mida ei teadnudki siinkandis kasvavat.

"Nii lihtne on õnn," kirjutab Ernst Enno. Metsas ongi põhjamaa inimese õnn. Mets on meie meditatsioon, aeroobika, jooga, raviasutus ja mis kõik veel. Ei ole vaja sõita Tallinnasse tasulistele kursustele: see kõik on olemas siinsamas käeulatuses. Metsavaikuses tekivad vaieldamatult kõige paremad ideed, tasub vaid minna ja olla. Mitte läbi matkata, vaid olla kohal ja lasta metsa endasse.

Aga alates jaanipäevast on metsa puhul see suur boonus, et sealt leiab ka seeni. Mina olen paadunud seenefänn. Korjan kukeseeni, suuri sirmikuid, vahel ka kitsemampleid, harvem riisikaid ja pilvikuid. Kõige rohkem aga armastan puravikke, mis on ideaalsed nii marineerituna kui ka lihtsalt praetuna.

Seened tekitavad narkomaaniat - seenelkäigu sõltuvust. Mõtled, et täna ma seenele ei lähe, aga õhtul avastad end ikka ja jälle metsast. Ja kui lõpuks on sügav sügis, peaaegu talv käes, oled sa ikka veel metsas ja jahid neid viimaseid. Eelmisel aastal käisin seenel 1. jõulupühal 25. detsembril Lahemaal. Lihtsalt ei saanud muidu, pidin minema! Aga sealt leidsin nii kukeseeni kui ka suures koguses kollakaid kukeseeni, oma elu esimesi tookord. 

Seened ei ole lihtsalt niisama toidupalad. Niidistiku abil on seened ühenduses kogu maailmaga. Kui ühes maailma otsas korjatakse üles üks seen, siis on neil see oma "interneti" abil teada kohe teises maailma otsas. Kui õpid seeni kuulama, saad palju teavet Maa kohta. Seened vaikivad tähendusrikkalt, aga neil on palju öelda. Kuulata tuleb silmadega, ninaga, suuga. Seened näevad sind juba kaugelt, tunnevad su ära, kui sa oled nendega kord kontakti saanud. Edastavad üksteisele infot, et siin metsas liigub keegi, kes tahab neid. Nii leiadki sa nad üles ka kõige sügavama sambla seest. Märgates seeni, hakkad märkama palju muudki siin maailmas, mis varem salapäraseks jäi.