Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud

Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.

Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.

Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud.  Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.

Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. 

Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.

Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks.

Ei lähe enam valima

Kuna mõistlik on praegusel kellaajal juba magama minna, siis ma ei hakka praegu kirjutama, miks ma ilmselt järgmistel valimistel valijana ei osale. Jah, mul on kurb, et kahtedel viimastel valimistel olen oma hääle andnud Rohelistele või õieti on kurb, et see hääl läks aia taha ja minusugusel rohelise maailmavaatega inimesel pole jätkuvalt kedagi valida. Tänane Roheliste erakonnas toimunu paneb vaid ahhetama. Ja ka see, et Võru maavanemaks tahavad paar IRLi poliitikut erakonna teiste liikmete ja kogu Võrumaa juhtide vastuseisust hoolimata panna ühte negatiivse taustaga inimese, kes toimetab koos kriminaalidega. Kui ma sinna otsa loen siis veel George Orwelli "1984", tekib vaat et paaniline hirm ja tahaks kibekiirelt kolida Marsile. See, mis Eesti riigis toimub, ei ole ju tegelikult demokraatia, aga inimene peab asjas väga sees olema, et sellest aru saada.

Poliitikud ja erakonnad, kuritegelikud või veidi vähem kuritegelikud, võivad röövida meilt küll kõik, aga õnneks ei saa nad meilt võtta meie jumalikult valgeid öid!

Teadagi, miks Saakašvili Eestisse käima tuli

Eks ikka selleks, et oma nooremat venda Matit väisata.
Aga mis teie siis arvasite?

Valimistulemustega võib rahul olla

Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad.
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.

Igaühe oma 11. september?

Epp Petrone raamatus "Minu Ameerika" leidub jutuke "Igaühel on oma 11. september". Tõtt öelda tekitas selle jutukese lugema asumine minus teatavat kõhklust. Kas tõesti oli tegu iseenesest nii olulise õnnetusega maailma ajaloos, et igaüks peab seda mäletama? Newyorklastele on see loomulikult igavesti meenutatav tragöödia, aga kas ka eestlase, poolaka või peruulase jaoks? Puhuti tundub, et meedia on selle katastroofi teistest oluliselt suuremaks paisutanud. Juhtub ju maailmas igal aastal õnnetusi, kus korraga hukub üle 1000 inimese, aga kes neist enam räägib.

Kas minul on oma 11. september? Tegelikult vist mitte. Kuna kaks päeva pärast seda tutvusin oma praeguse mehega, siis on selle järgi lihtsalt lihtne arvutada, kui kaua oleme tuttavad olnud. Aga tähtsast kuupäevast endast mäletan niipalju, et tulin loengust, korteriomanikul oli telekas lahti ja ta ütles, et vaata, mis juhtus. Mina ei reageerinudki sellele õieti kuidagi. Alateadvusest libises läbi umbes seesugune mõte, et Ameerikas ikka ju juhtub selliseid asju. Ohvrite ja terroristide peale mõte ei jõudnudki. Hiljem muidugi laekus selle kõige kohta kõikvõimalikku infot uksest, aknast, keldri- ja korstnaaugust.

No muidugi on see sündmus just poliitilises mõttes maailma väga mõjutanud. USA reaktsioon ei ole maailma üldsust puudutamata jätnud. Kuid võitluses terroristidega on surma saanud rohkem inimesi kui tornide purustamise käigus ja suurem osa inimestest leiab, et USA võiks oma väed juba "terroristide" juurest välja tuua. Bin Ladenit nad nagunii kätte ei saa. Loomulikult oli katastroof väga-väga kohutav ja ebaaus tavaliste inimeste suhtes, kuid tundub, et USA on kahtlemata võitluses terroristidega üle reageerinud. See, et isegi Euroopas reisides ei saa lennukisse joogipudelit kaasa võtta, tundub liialdatuna.

Küll nüüd läks alles integratsiooniks

Küll nüüd käib Eestis alles kõva integratsioon! Paari nädalaga üritatakse korda saata ja viimaks ometi ära teha seda, mis on tegemata jäänud pooleteist kümnendiga.
Piisas sellest, kui keegi ütles eestikeelses foorumis, et vaadake, venekeelset telekanalit pole suudetud siin teha, kui juba loodi algatuseks ETV24 Novosti (http://www.etv24.ee/index.php?2). Linnaleht Tallinnas olevat juba paari päeva jooksul pärast pronksööd venekeelse sõsarväljaande saanud, kuigi suure apsakana juhtus, et eestikeelses lehes oli esikaanel pronkssõdur uues asukohas, venekeelses lehes nähtus aga sama asukoht ilma Aljošata (kas tõesti kesikute temp?).
Venekeelset telekanalit nii lihtsalt ei loo, kuid juba teist päeva sai täna hommikul otseülekandena näha ETVst venekeelset foorumit. Tõsi, aru ma sealt küll midagi ei saanud, välja arvatud veidi David Vseviovi jutust, mis oli mõistlik. Aga kui eile õhtul nägin tõlkega eilse venekeelse Foorumi lõppu, siis taipasin, et saade oli huvitav, oleks tahtnud tervet näha. Nii palju aru sain, et Aaviksoo oli saates ülim diplomaat, kuid sellegipoolest üks vene vanamees käis saate lõpus välja lause stiilis, et Aaviksoo seadis ainult hulk tingimusi meile ja niimoodi küll siin elus midagi head ei tule.
Venelased arvavad, et on nüüd olukorras, kus võib Eesti riigilt nõuda mida iganes. Mind isiklikult häirib see, et teatud venelased nõuavad kultuuriautonoomiat. Tahaks küsida, kas Ida-Virumaa umbkeelne venelaskond, kes on elus ehk vaid kümme lauset eesti keeles kuulnud, veel vähem öelnud, ei ela juba praegu täielikus kultuuriautonoomias? Hingeliselt elavad nad Venemaal, saades kogu informatsiooni sealsetest telekanalitest ja ajalehtedest. Ei tea, millist kultuuriautonoomiat nad veel vajavad? Kas see tooks kaasa selle, et lõppeks igasugune püüd integreerida neid Eesti vabariiki, et nad elaksid seal Ida-Virumaal nagu Venemaalgi? Mul on tunne, et tegelikult nad sooviksidki, et Venemaa piir jookseks mitte Narva jõelt, vaid kuskilt Kiviõli tagant, et saaks olla täisväärtuslik Venemaa kodanik. Ja kui neil seal Venemaal kõik nii väga meeldib, siis miks ometi nad sinna unelmate kodumaale ei koli? Aga teadagi, miks nad ei koli. Sellepärast ei koli, et seal ei saa maitsta vaba ühiskonna, demokraatia ja arenenud majanduse hüvesid. Seal on küll palju uhkeid kaubanduskeskuseid kesklinnas, aga suurem osa rahvast loevad kopikaid kuskil äärelinna slummides, hiiglaslikes Õismäedel. Aga vaadakem Narvat või Tallinnat - elad ju nagu Ameerikas, kus on külluses kõike, mida vene rahvas on varem näha saanud vaid klantsajakirjadest.
Aga muidugi tuleb tõdeda ka seda, et kui eestlane tahab venelast integreerida, siis tegelikult tahab ta, et venelasest saaks võimalikult ruttu eestlane, soovitavalt ühe põlvkonna jooksul. Eks tegelikult olegi normaalne arvata, et kui inimene tuleb võõrasse riiki elama, siis kohaneb ta sealse kultuuriga ja õpib ära sealse keele.

Eile kirjutatud

Tund aega tagasi saabus esmakordselt minu elus SMS vabariigi valitsuselt.
"Jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele! EV Valitsus".
Et ükski kolmest inimesest, kellega rääkisin, sellist sõnumit ei saanud, tekib küsimus, kas ma kvalifitseerun kuidagi ohtlike isikute hulka.

Mis see siis nüüd on?
Mis hakkab juhtuma? Või ei juhtu siiski mitte midagi? Mis peakski juhtuma?
Möödunud ööpäeva jooksul toimunu on niivõrd kohutav, et eile hilisõhtul uudiseid vaadates tuli lausa pisar silma. Kuidas võivad olla inimesed niivõrd jubedad? Kus kohas ja kelle poolt on sellised jõledikud sigitatud? Kahe käega kirjutan alla presidendi keskpäevasele kõnele ja katsun edaspidistest kommentaaridest hoiduda.
Jumal tänatud, et Tallinnas ei ela. Tänasel päeval sinna linna küll nägu näidata ei julgeks. Aga kui Vene väed peaksid sisse tungima (mingi tõenäosus on ju ometi olemas, egas muidu kaitseväge ei peetaks), siis elame Vene piirile ohtlikult lähedal. Ei tea, kas tuleks Läände põgeneda? Loodetavasti ei saa selliseid asju iial toimuma, kuigi Vene valitsuse absurdne käitumine võib kaasa tuua ei tea mida. Venelane on etteaimamatu.
Samas ei tohiks kindlasti venelaste vastu viha üles õhutada. Need nõmedikud kurjategijad on vaid ühe rahvuse vähesed harimatutest ebarditest esindajad.
Sildid: Ühiskond

posted by Elina at 16:07