Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas. 

Küsimused, mis minus täna taaskord võimendusid

Mispärast tuleb mu elus ette keerulisi situatsioone, mis on seotud erinevate inimeste isepäraste iseloomude ja maailmavaadetega - inimfaktoriga - selle kõige raskema faktoriga? Kas ma otsin neid olukordi ise?
Kas need on õppetunnid käesolevaks eluks? Tahaks uskuda, et on ja ma omandan üha rohkem kogemusi, kuidas kõik inimesed on rahul seal, kus vahelüliks olen mina.

Kas on see hoopis õppetundide kaudu kasvamine järgmiseks eluks? Või on see eelmises elus tegemata jäetu järeleõppimine? Kas ma üldse usun, et on olemas eelmised ja järgmised elud, või arvan ma, et igaühe elu on kordumatu ja lõplik või igavene?

Kas õhin on kahjulik? Kas parem on mitte tegutseda ja vaikida, kui midagi teha ja ennast üha avada?
Avali, nagu olen, ja samas ka suletud. Võib-olla mõistatuslik, võib-olla liigagi triviaalselt läbinähtav. Teiste jaoks ehk läbinähtav, enda jaoks jätkuvalt mõistatus. Enda jaoks üha uute ja uute üllatuste kaev.

Kas mind ennast panevad iseenda puhul üllatuma ja ühe uuesti endas peituvat kogema geenid? Geenid, mis on saadud paljudelt värvikatelt esivanematelt põhjast ja lõunast? Kas olen iseenda jaoks nii eriline, justkui teiste arvates tavanägemusele mittevastav just sellepärast, et minu sees toimub minust endast mittesõltuv põhja ja lõuna geenide kokkupõrge?

Kas mõningad asjad, mida mõnel päeval korraga koguneb ritta liiga palju, tulevad sellest, et ma olen halb inimene? Kas see on karistus millegi eest või hoopis ettemaks?

Kes raatsiks ütelda lapsele tere?

Lugesin täna ajakirjast Anne ja Stiil (tuli mingi tellimusega kolmeks kuuks tasuta kaasa) Justin Petrone kolumnist tähelepanekut, et eesti isad ja tütred ei kallista üksteist mitte kunagi. Eks selle tava mitte kallistada saab üleüldiselt eestlastele üle kanda. Kuid mis siin kallistamisest rääkida! Üha rohkem kogen, et isegi tere on väga-väga vaevaline eestlase suust tulema.
Mu äsja kaheseks saanud poeg ja neljane tütar on väga usinad teretajad (loodan, et see hea komme suuremaks kasvades ei kao). Nüüd oleme ilusate ilmadega palju ringi jalutanud, täna näiteks rahvarohkel Tamula rannapromenaadil. Poeg ütles seal väga paljudele inimestele, nii eestlastele kui ka venelastele, tere ja peab kurvastusega nentima, et absoluutselt mitte ükski inimene ei öelnud talle tere vastu! Ka mitte siis, kui ta oma teret mitu korda kordas. Lausa kurb kohe, et inimesed on nii mühkamid. Kas tõesti on see tere siis nii raske huulilt tulema? Kas tõesti on üks lühike neljatäheline sõna liiga palju palutud?
Aga küsimus ei olegi ilmselt selles, et ei raatsita tere öelda või et oldaks väikelapse peale vihased. Eestlased ja siinse kultuuriga kohanenud venelased (eriti just Võru venelased) on lihtsalt niivõrd kinnised inimesed, et tundmatule inimesele tere ütlemine on liigne familiaarsus, midagi sellist, mis nõuab liigset eneseületamist.
Et tõde tunnistada, leidub aeg-ajalt siiski ka inimesi, kes ütlevad lastele tere. Aga olen tähele pannud, et päris paljud inimesed ei vaevu tähelegi panema, mida laps ütleb. Osadel inimestel justkui puuduvad lapse nägemiseks-kuulmiseks silmad-kõrvad.

Lõpetuseks tuletan meelde vana tõsiasja: tere ei maksa midagi. Seega võib seda ütelda ka täiesti võõrale inimesele.

Hannes Kuusmaa oli ka minu esimene peatoimetaja

Lugesin täna õhtul üllatusega, et praegune Postimehe peatoimetaja, endine Virumaa Teataja peatoimetaja Hannes Kuusmaa on oma 41. eluaastal on surnud. Kui Kuusmaa nime pealkirjas nägin, oleksin küll võinud kahtlustada teda tegemas mida iganes, küll aga mitte suremas.
Lugesin ka Virumaa Teataja veebist selle lehe praeguse peatoimetaja Aarne Mäe hüvastijätukirja ning seoses sellega meenus, et Hannes oli ju ka minu esimene peatoimetaja.
See oli suvi 2001. Mõni aeg varem olin ma äkitselt avastanud, et tahan siiski ajakirjanduses tegutseda, kuigi senised ettepanekud olin tagasi lükanud ja astunud hoopis teist eriala õppima. Õnneks oli aga mul lausa kohustus võtta peaaine kõrvale kõrvalaine ning nii ma ajakirjanduse radadele saingi suunduda, ilma et oleks pidanud sellesse kateedrisse sisseastumiskatseid tegema.
Niisiis tekkis mul pärast ülikooli teist kursust kindel tahtmine minna Virumaa Teatajasse praktikale ja minu üllatuseks võttis Hannes Kuusmaa mind kahel käel vastu. Ma tõesti olin üllatunud, et ta oli nii heatahtlik ja lausa ootas noori kirjutama. Enne mitteametlikule praktikale minekut soovitas ta mul veel Pulleritsu õpiku läbi lugeda. Ega ma Kuusmaast palju muud mäletagi, kui et ta oli rahuliku, vaat et flegmaatilise olemisega, aga samas hoidis kontrolli ikkagi enda käes. Igasugu nõuandeid, näiteks kellelt kommentaare võtta, jagas ta mulle kui algajale tublisti.
Järgmisel suvel, kui läksin samasse lehte juba ametlikule praktikale, istus peatoimetaja kohal uus inimene - Andres Porila. Paljud ilmselt Porilat ei mäletagi, sest mees pidas vist vaid aastakese sel toolil vastu.
Virumaa Teatajast on mul siiani väga head mälestused ja muidugi jätkub ka suhtlus sealsete ajakirjanikega. Tegelikult kirjutan sinna ju üht-teist praegugi, sel kuulgi on kaks lookest ilmunud. Loodan, et toimetuse õhkkond on seal jätkuvalt sama soe, kui oli toona. Igal juhul oli Võrumaa Teatajasse tulek minu jaoks täielik kultuurišokk, sest võrreldes Virumaa Teatajaga oli see nagu öö ja päev. Nüüd on ka Võrumaa Teataja minevik, paraku üsna õudne minevik - kala mädaneb peast. Aga ka Võrumaa Teataja aastaid ma ei kahetse, sest need inimesed, kellest olen kirjutanud, ja need, kellele olen kirjutanud, on andnud kõik positiivsed emotsioonid kuhjaga tagasi.
Jutt läks nüüd Hannes Kuusmaast küll pisut kõrvale. Lõpetuseks avaldan Hannesele teispoolsusse tänu Virumaa ajakirjandusmaastikule olulise panuse andmise eest. Ja kui inimene noorelt sureb, siis on ikkagi parem, kui see juhtub ootamatult, mitte aga kannatades ja oma surma oodates.

Teadagi, miks Saakašvili Eestisse käima tuli

Eks ikka selleks, et oma nooremat venda Matit väisata.
Aga mis teie siis arvasite?

Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest

Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli  läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.

Armsad Neeme Plutuse sõbrad, tuttavad ja austajad!

Kahjuks lõppes Neeme Plutuse (1972-2009) elutee siin ilmas ebaõiglaselt vara ja tal jäi täitmata kaks suurt unistust: anda välja oma teine autoriplaat ja oma luuleraamat. Esimene unistus on tänu headele muusikutest sõpradele kohe-kohe täitumas, teise unistuse täitmiseks vajame teie abi.
Neeme luuleraamatu väljaandmise on võtnud oma südameasjaks Neeme sõbrad luuleklubist Eos. Raamatu pealkirja jõudis Neeme juba ise välja mõelda. Selleks on „Päikesepistesonaat“.
Raamatusse on valitud üle 100 Neeme parima luuletuse, valikut on aidanud teha Neeme sõber, toimetaja Meelis Lainvoo ja luuletaja-toimetaja Igor Kotjuh. Raamatu tagaosas meenutavad Neemet tema sõbrad ja kaasteelised ning Igor Kotjuh avaldab ülevaate Neeme luulest.
Raamat on peaaegu kokku pandud. Nüüd on puudu rahast, mis kulub raamatu trükkimiseks.
Kui sa soovid anda panuse Neeme raamatu väljaandmiseks, palun tee omale sobivas suuruses ülekanne Neeme tütre pangakontole:
Maarja Plutus, 4278647232904, Krediidipank.
(Kontot haldab Neeme elukaaslane ja lapse ema Eha.)
Kõik toetajad saavad raamatu ning nende nimed avaldatakse raamatus (välja arvatud juhul, kui toetaja seda ei soovi.)
Kõik raha, mis raamatu müügist tulevikus tuleb, läheb samuti Neeme tütrele.

Ette tänades,
Neeme sõbrad luuleklubist Eos

Uute suurkujude ootel

Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.

Kes tunnistab end halliks hiireks?

Eilsetest arvamusavaldustest selgus, et on palju naisi, kes pole oma koju kodustanud ühtegi küünelakipudelit, kuid muuhulgas toonitasid paljud, et hallid ja hiirekesed nad kindlasti pole.
Ometi me kõik teame, et inimesed, keda võib pidada hallideks hiirteks, täiesti eksisteerivad. Kui hästi läbi mõtleme, siis teab igaüks meist mõnda nimetada.
Küsimus on aga selles, kas leidub ka mõnda inimest, kes oleks nõus tunnistama iseennast halliks hiireks või vähemalt halliks.
Kui ma hakkan nüüd täpsemalt mõtlema nende hallide (hiirte) peale, keda mina tean, siis olen täiesti veendunud, et nemad ise küll ennast hallhiirteks ei peaks. Ja kui ka järele mõtlen, siis tõepoolest, on neil vahel seljas olnud üht-teist värvilistki, hoolimata sellest, et näiteks talvemantlid, kotid, saapad jms on neil alati musta värv ning põhiriietus koosneb mustast ja hallist.
Ja siis veel üks küsimus: kas on inimest, kes ise ennast igavaks peab?
Ja kas leidub inimest, kes oleks nõus tunnistama, et ta on ebaintelligentne (siinkohal ei pea ma silmas neid, kes on oma elus juba nii palju tarkusi omandanud, et mõistavad, kui vähe teadmisi neil tegelikult on)?

Miks mõnel naisel pole ühtegi küünelakki?

Vaat selline küsimus on minus ikka aeg-ajalt tekkinud ja nüüd tõstatus taas seoses selle teemaga blogis Rohesilmne Maailm. Üldiselt on muidugi sellistest naistest, kel ühtegi küünelakki kodus ei ole, harva kuulda. Aga ikkagi ei saa ma aru, kuidas on võimalik naisterahvana mitte ühtegi, isegi mitte läbipaistvat tugevdavat küünelakki omada? Kusjuures ma üldse ei iroonitse ega taha väita, et need naised oleks justkui mingil moel ebanormaalsed. Eelkõige huvitab mind, kas seesuguste naiste ajuaparaat on miskitmoodi teistsugune kui ülejäänutel.
Sellest, miks kõigil naistel geelküüsi pole, saan ma aru küll. Kusjuures olen täiesti veendunud, et meelsasti kannaksid neid palju rohkemad, kui seda tegelikult teevad. Paljudel lihtsalt ei ole aega või viitsimist nii tihti salongides käia.
Nii palju kui ma küünelakipudelituid naisi silmast silma näinud olen, on nad hallid kujud, kannavadki üldjuhul halli ja musta, soeng on alati lühike. Need naised ju ometi on ülejäänutega võrreldes alternatiivsed. Või ei? Aga äkki on nad hoopis überintelligentsed?

Kuhu need režissöörid lähevad?

30. augustil surid kaks võimsat filmirežisööri rootslane Ingmar Bergman ja itaallane Michelangelo Antonioni. Kaks suurt kunstnikku täpselt samal päeval. Hämmastav! Bergman oli Antonionist kuus aastat vanem. Seega jõudsid mõlemad elada pika ja sisuka elu.

Viimasel ajal olen tihti mõelnud, et surija jaoks on kindlasti surm huvitav: ta saab kogeda midagi täiesti uut ja minna kuskile uude kohta. Ei taha ma nimelt kohe mitte uskuda, et füüsilise surmaga lõpeb kõik. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis on mul tekkinud küsimus, et kas kuskil mujal maailmas (kasvõi taevas) pakutakse režissööridele praegu põnevat tööd? Kas kuskil mujal on algamas filmide kuldajastud?

Ühtlasi jääb vaevama mure, et kas siinses maailmas ka veel kunagi häid filme tegema hakatakse? Pole näinud ühtegi uut head filmi viimastel aastatel. Kinod on enamjaolt täis sama kõntsa mis telekaski.

Muide, Ingmar Bergman maetakse Fårö saarele. Svenska Dagbladet andis eile välja lausa Bergmani erilehe, mida võib näha siit.

Bergmani lahkumine - ühe epohhi lõpp

Ingmar Bergmani lahkumine tuli minu jaoks tähenduslikul ajal. Just praegu loen ma juba järjest kolmandat Ingmari ühe abikaasa eestlanna Käbi Laretei raamatut. Olen lõpusirgel raamatuga "Peotäis mulda, lapike maad", mis on sada protsenti autobiograafiline, uskumatult ennast paljastav ning väga hea. Raamatus on palju juttu surmast ja suremisest. Käbi perekond võtab surma elu loomuliku osana, pika piina asemel eelistavad nad inimväärset lõppu.
Need raamatud on pannud mind mõtlema, et peagi tuleb paratamatult ka Käbi ja Ingmari aeg lahkuda. Käbi sai 14. juulil juba 85. Ingmar sai täpselt samal päeval 89.
Oli teada, et ühel päeval on Ingmaril aeg minna, ta on elanud kirju ja pika elu. Elada peaaegu 90 aastat - see on ju väga hästi.
Tänavust aastat alustasin Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna magica" lugemisega. See on tõesti väga hea raamat, seda on kiitnud isegi minust tunduvalt vanemad meesterahvad, kellega meil sama maitset kindlasti ei ole.
Oma raamatus püüab Bergman fakte loetledes lahata seda, miks tema elu kujunes selliseks, nagu see oli. Ta kirjeldab, kuidas pettis järjepanu oma naisi, keda tal oli elu jooksul - kui palju? Lapsi oli igal juhul 9. Ka Eestis sündinud Käbi ei suutnud Bergmanile vastu panna ning jättis tema tõttu maha oma armastatud abikaasa ning väikese tütre. Loetud aastate pärast aga hülgas järjekordse kire tõttu Ingmar teda. Hiljem said neist Ingmariga lähedased sõbrad ja ka Käbi hakkas oma aega veetma Fårö saarel (tõlkes Lambasaar) Gotlandi põhjaküljel. Muuseas, Ingmar magas peaaegu kõigi oma naistega koos elades eraldi tubades.
Ingmar ise ütles hiljem, et oli kogu oma nooruse rästik, julm inimene, kes kohtles teisi alatult. Ta tülitses ohtralt ka teatri- ja filmitegelastega. Ingmar pidas oma rästiklust oma vanemate süüks. Tema isa oli kirikuõpetaja. Tema vanemate vahel ei valitsenud armastust, ema pettis isa ühe tähtsa kirikutegelasega. Ingmar nägi oma ümber vaid silmakirjalikkust. Kui Ingmar juba suurema poisina kogemata püksi tegi, siis pidi ta kogu ülejäänud päeva ringi käima punases seelikus. See ja teised mõnitamised lõid poisi hinge sügava haava. Leevendust otsis ta filmidest. Kes Ingmari filme on vähegi näinud, see teab, et tegu on sügava inimhingede lahkamisega.
Me kõik süüdistame oma vanemaid milleski, mis nad meiega lapsepõlves valesti tegid. Ingmar küsib oma raamatus, miks ometi käitus tema ema temaga nii alandavalt ja vastus on, et seepärast, et ka temaga käituti nii, et ka tema lapsepõlv oli raske ja sealt edasi, et ka tema ema ema noorus oli keeruline. Tema vanemate suhe luhtus, sest sellele aitas igati kaasa vanaema. Aga oluline on märkida, et Ingmar suutis selle elu õppetunni edukalt läbida. Oma viimase abikaasa Ingridiga (mitte segi ajada Hollywoodi näitleja Ingrid Bergmaniga) elas ta koos kõvasti üle 20 aasta, kuni Ingrid vähki suri. Olen lugenud ka raamatut "Kolm päevikut", kus on Ingmari, Ingridi ja nende tütre Maria päevikulõigud tollest raskest eluetapist.
Ingmar Bergmani surmaga saab minu jaoks mööda üks oluline etapp, mis täielikult lõpeb ükskord Käbi lahkumisega. Minu teadvuses moodustavad nad ühtse terviku, kuhu on segatud filmid, saared ja kajakad, pagulus, Rootsi, 20. sajand, Suur Kunst, süvitsi minevad inimhingede lahkamised jm.
Ka Rootsi filmi ja teatri jaoks lõpes Ingmari minekuga üks oluline epohh. Mis on tänase Svenska Dagbladeti esiuudis? Siin pole mingit küsimustki, tavaliselt verest pulbitseb ajaleht kirjutab loomulikult Bergmanist. Ta oli lihtsalt niivõrd oluline ja ta tegelikult ei kao. Paljud inimesed imestavad, et ta veel siiani elus oli.
Ma ei ole kõiki Bergmani filme näinud, isegi mitte pooli. Aga need, mis vaadatud, on olnud väga head, kaugel igasugusest hollywoodilikust pealiskaudsusest. Loodan, et mõni Eesti telekanal võtab nüüd ja näitab hulga Bergmani filme meile, et me ennast rohkem harida saaksime.
Ma ei ole kunagi kuulnud Käbi Lareteid klaverit mängimas, kui mitte arvestada filmis "Sügissonaat" kõlanud palu. Aga mul on hea meel, et ta on kirjutanud häid raamatuid.
Minu suur unistus oleks kunagi käia Gotlandil ja Fåröl. Saared tõmbavad mind väga. Elan järve ääres, sest tunnen, et siin on meri lähemal.
Tänan, Käbi!
Tänan, Ingmar! Te olete suurepärased!

Siin on väga huvitav graafik Bergmani naistest.