Ingmar Bergmani lahkumine tuli minu jaoks tähenduslikul ajal. Just praegu loen ma juba järjest kolmandat Ingmari ühe abikaasa eestlanna Käbi Laretei raamatut. Olen lõpusirgel raamatuga "Peotäis mulda, lapike maad", mis on sada protsenti autobiograafiline, uskumatult ennast paljastav ning väga hea. Raamatus on palju juttu surmast ja suremisest. Käbi perekond võtab surma elu loomuliku osana, pika piina asemel eelistavad nad inimväärset lõppu.
Need raamatud on pannud mind mõtlema, et peagi tuleb paratamatult ka Käbi ja Ingmari aeg lahkuda. Käbi sai 14. juulil juba 85. Ingmar sai täpselt samal päeval 89.
Oli teada, et ühel päeval on Ingmaril aeg minna, ta on elanud kirju ja pika elu. Elada peaaegu 90 aastat - see on ju väga hästi.
Tänavust aastat alustasin Ingmar Bergmani autobiograafia "Laterna magica" lugemisega. See on tõesti väga hea raamat, seda on kiitnud isegi minust tunduvalt vanemad meesterahvad, kellega meil sama maitset kindlasti ei ole.
Oma raamatus püüab Bergman fakte loetledes lahata seda, miks tema elu kujunes selliseks, nagu see oli. Ta kirjeldab, kuidas pettis järjepanu oma naisi, keda tal oli elu jooksul - kui palju? Lapsi oli igal juhul 9. Ka Eestis sündinud Käbi ei suutnud Bergmanile vastu panna ning jättis tema tõttu maha oma armastatud abikaasa ning väikese tütre. Loetud aastate pärast aga hülgas järjekordse kire tõttu Ingmar teda. Hiljem said neist Ingmariga lähedased sõbrad ja ka Käbi hakkas oma aega veetma Fårö saarel (tõlkes Lambasaar) Gotlandi põhjaküljel. Muuseas, Ingmar magas peaaegu kõigi oma naistega koos elades eraldi tubades.
Ingmar ise ütles hiljem, et oli kogu oma nooruse rästik, julm inimene, kes kohtles teisi alatult. Ta tülitses ohtralt ka teatri- ja filmitegelastega. Ingmar pidas oma rästiklust oma vanemate süüks. Tema isa oli kirikuõpetaja. Tema vanemate vahel ei valitsenud armastust, ema pettis isa ühe tähtsa kirikutegelasega. Ingmar nägi oma ümber vaid silmakirjalikkust. Kui Ingmar juba suurema poisina kogemata püksi tegi, siis pidi ta kogu ülejäänud päeva ringi käima punases seelikus. See ja teised mõnitamised lõid poisi hinge sügava haava. Leevendust otsis ta filmidest. Kes Ingmari filme on vähegi näinud, see teab, et tegu on sügava inimhingede lahkamisega.
Me kõik süüdistame oma vanemaid milleski, mis nad meiega lapsepõlves valesti tegid. Ingmar küsib oma raamatus, miks ometi käitus tema ema temaga nii alandavalt ja vastus on, et seepärast, et ka temaga käituti nii, et ka tema lapsepõlv oli raske ja sealt edasi, et ka tema ema ema noorus oli keeruline. Tema vanemate suhe luhtus, sest sellele aitas igati kaasa vanaema. Aga oluline on märkida, et Ingmar suutis selle elu õppetunni edukalt läbida. Oma viimase abikaasa Ingridiga (mitte segi ajada Hollywoodi näitleja Ingrid Bergmaniga) elas ta koos kõvasti üle 20 aasta, kuni Ingrid vähki suri. Olen lugenud ka raamatut "Kolm päevikut", kus on Ingmari, Ingridi ja nende tütre Maria päevikulõigud tollest raskest eluetapist.
Ingmar Bergmani surmaga saab minu jaoks mööda üks oluline etapp, mis täielikult lõpeb ükskord Käbi lahkumisega. Minu teadvuses moodustavad nad ühtse terviku, kuhu on segatud filmid, saared ja kajakad, pagulus, Rootsi, 20. sajand, Suur Kunst, süvitsi minevad inimhingede lahkamised jm.
Ka Rootsi filmi ja teatri jaoks lõpes Ingmari minekuga üks oluline epohh. Mis on tänase Svenska Dagbladeti esiuudis? Siin pole mingit küsimustki, tavaliselt verest pulbitseb ajaleht kirjutab loomulikult Bergmanist. Ta oli lihtsalt niivõrd oluline ja ta tegelikult ei kao. Paljud inimesed imestavad, et ta veel siiani elus oli.
Ma ei ole kõiki Bergmani filme näinud, isegi mitte pooli. Aga need, mis vaadatud, on olnud väga head, kaugel igasugusest hollywoodilikust pealiskaudsusest. Loodan, et mõni Eesti telekanal võtab nüüd ja näitab hulga Bergmani filme meile, et me ennast rohkem harida saaksime.
Ma ei ole kunagi kuulnud Käbi Lareteid klaverit mängimas, kui mitte arvestada filmis "Sügissonaat" kõlanud palu. Aga mul on hea meel, et ta on kirjutanud häid raamatuid.
Minu suur unistus oleks kunagi käia Gotlandil ja Fåröl. Saared tõmbavad mind väga. Elan järve ääres, sest tunnen, et siin on meri lähemal.
Tänan, Käbi!
Tänan, Ingmar! Te olete suurepärased!
Siin on väga huvitav graafik Bergmani naistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar