kolmapäev, 17. september 2008

Rakupõletatud piaal "Paabulind" (raku pottery)

Ühel kenal laupäeval (vihma ladistas muidugi jubedalt) mõned nädalad tagasi sain osa pesuehtsast keraamika rakupõletusest keraamika Aivar Rumvolti juures Võrus Kubijal. Täpsemalt võib selle ürituse kohta lugeda siit.
Fotol on näha minu päev enne põletust glasuuritud piaal. Treis selle Aivar ise. Glasuuri puhul on huvitav see, et esiteks muidugi ei tea kunagi, milline tuleb tulemus, kuid teiseks on erinevad glasuurid kõik peaaegu ühte hallikat tooni, mistõttu peab olema väga hea ettekujutus loodetavast lõpptulemusest.
Oma piaalile panin nimeks "Paabulind", sest seda ta mulle tõepoolest kõige rohkem meenutab - päriselus meenutab rohkem paabulinnu sabasulestikku.


teisipäev, 9. september 2008

Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus?"


Olen läbi lugenud kõik Käbi Laretei eesti keeles ilmunud raamatud. Uskumatu, kuivõrd nüansirikkalt ja huvitavalt suudab oma elu kirjasõnasse panna üks pianist. Enim on mulle meeldinud "Peotäis mulda, lapike maad" ja "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega". Viimane raamat "Kuhu kadus kõik see armastus?" on aga kirjutatud ju tegelikult Ingmar Bergmaniga, ühe minu lemmikrežisööriga, kahasse, sest pool raamatut sisaldab Ingmari (Immi) kirju Käbile. Teine osa raamatust hõlmab Käbi 1962. aasta päeviku sissekandeid ja taskukalendri märkmeid. Kahju, et raamat juba paari tunniga läbi sai.
Nendest ammustest isiklikest tekstidest paiskuvad lugejale sooja tuulehoona näkku väga kirkad tunded ja rikas armastus. Ja lõpuks küsib lugejagi: aga kuhu see armastus siis kadus? Kuidas saab niivõrd suur armastus üldse ära kaduda? Ma usun, et see armastus tegelikult ei kadunudki, vaid argipäev, inimeste egod ja suur kunst tulid vahele. Selline armastus ei saa ära kaduda ega igaveseks vihkamisega asenduda.
Ent kuna see raamat ei ole ilukirjandus, ei ole õigust hakata pikemalt arutlema, mis oli ja mis oleks võinud olla. See on ikkagi teiste inimeste isiklik elu.
Kuigi Käbi elu on olnud kahtlemata vägagi põnev alates juba lapsepõlvest, saame tema raamatust teada, et ta on pidanud ka palju kannatama. Õõvastav oli lugeda, kuidas ta last oodates ei saanud kuid järjest üldse uinuda ja kuidas teda siis haiglas püüti magama uinutada ning lõpuks päästis Ingmar teda sealt haiglast ja viis imelisele maikellukestest valendavale Ornö saarele, kuid laps sündis keisrilõikega siiski kuu aega ettenähtust varem, kuna Käbi vaevles juba hallutsinatsioonide käes. 
Oma 46 aasta taguses päevikutekstis ütleb ka Käbi seda, mida minagi olen alati uskunud, et inimese tõeline anne on midagi sellist, mis on kuskilt (taevast või kosmosest) antud ja see elab ka ilma temata, on temast sõltumatu. Teise osa loojate anne on aga eelkõige väga ränk töö. Käbi kirjutab: "TEMA [Ingmari] kunst on jõud iseeneses, mis eksisteerib peaaegu ilma temata. MINU kunst olen mina, Käbi, mitte miski, mis on minust lahus või minust kõrgemal. Minu jõud on üks, temal on neid mitu."
Kuuldavasti pole praegu 86aastane, kuid väga elujõuline ja energiline Käbi veel sulge nurka visanud. Jään huviga ootama tema järgmisi raamatuid. Kuulsin ka, et Rootsis on välja antud mahukas Ingmar Bergmani biograafia. Loodetavasti ilmub see peagi ka eesti keeles.

esmaspäev, 8. september 2008

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.
Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.
Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.
Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni. 
Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud. 
Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:
Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.

laupäev, 6. september 2008

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"


Augustis torkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt silma Jaan Kaplinski mullu ilmunud romaan "Seesama jõgi". Eelmisel aastal jätsin selle teose omale poest ostmata väga põhimõttelisel põhjusel - taaskord on välja antud (kirjastus Vagabund!) üllitis, mille lugemiseks tuleb võtta kätte luup. Kui veel tehnilisest poolest rääkida, siis pahandab mind ka toimetamata keel, mitte murdesõnad ja muud kirjanikule iseloomulikud sõnavormid, vaid näiteks see, kui sõna järel asemel on järgi jne.
Mis mind selle teose puhul veel häirib, on peategelase nimetamine 3. isikus. See tekitab üksjagu segadust. Kui raamatus on järjestikku kaks lauset: "Peeter tegi lahti teise pudeli. Ta tundis, et tahab suitsetada"( lk 314) , siis loed ju kohe välja, et Peeter tahtis suitsetada. Tegelikult aga oli suitsunälg hoopis peategelasel.
Raamat on loetav, kuigi vahepeal kipub igavaks kätte minema - seda eriti nendel kümnetel lehekülgedel, kui peategelane, noor filoloogiatudeng ja luuletajahakatis Võrumaa sugulastele jalgrattaga külla sõidab. Tegevust leidub ses raamatus vähe, alles lõpus hakkavad asjad juhtuma ja lõpp ongi see, mis selle raamatu loetavaks muudab. Nii et kui olete selle raamatu vahepeal pooleli jätnud, katsuge lõpuni ikkagi välja venitada.
See raamat on väga realistlik. Kui hakata mõtlema, siis ongi enamike inimeste elu ju nii igav ja argine kui selle raamatu peategelasel, mõtteid aga on inimesel rohkem kui küllalt. Ainult vahel juhtub elus midagi erilist, näiteks peab teda kinni KGB Marie Underi luuletuste levitamise pärast ja saadab Leningradi India keeli õppima.
Kaplinski on tuntud suure filosofeerijana, noore inimese filosofeerimist leiab siit raamatust palju. Selle kõrvale aga on toodud peategelase ühe iidoli, Õpetaja mõtteterad ja maailmavaade. Õpetaja kuju tekitab silmapilkselt arvamuse, et tegu võib olla Uku Masinguga. Internetist arvustusi uurides selgus, et ka kõikidele teistele lugejatele kangastus Õpeatajas kohe Masing. Teisest küljest aga võib Õpetaja olla Jaan Kaplinski ise vanemas eas või vähemalt on Õpetaja mõtted tegelikult Kaplinski enda omad. Kui Õpetaja prototüübiks oleks tõesti Masing, ei ole Õpetaja tekst kindlasti mitte Masingu oma. Ja kas Masingul oli päriselus suhe ühe pastori noore ja kepsaka tütrega, ma ka ei tea. Ja kui oligi, mis siis sellest.
Tegelikult on mul tunne, et seda raamatu tasub võtta siiski kui ilukirjandust, mitte aga kui autobiograafiat. Kindlasti leidub siin nii mõndagi reaalselt toimunut, kuid see ei muuda raamatut veel elulooks.
Hindan selle raamatu puhul oskust põimida teosesse ühtaegu nii noore inimese arengukriisi ja mõtteid (sugutung, surmatung, jumala ja tõe otsingud jne), Eesti ajaloos toimunut, Nõukogude Eesti 1960ndate reaalsuse kirjeldamist jms. Ta puudutab palju olulisi teemasid. Väga huvitavad on näiteks leheküljed, kus partorg jutustab nii veenvalt sellest, kuidas nemad peavad vastutama, et elu paremaks läheks.
Mulle meeldib väga peategelase (kirjaniku) tõdemus, et vaevalt vabas läänemaailmas luulel niisugust mõju sai olla nagu Nõukogude "demokraatias". "Imelik on elada riigis, kus luuletusi ja luuletajaid kardeti, imetleti, taga kiusati, ahistati ja ülistati." (lk 307) Isegi mina, kes ma elasin Nõukogude Liidus vaid 10 aastat, mäletan (või tean teiste mälestustest), millist võimu ja võimsust kandis luule. Nüüd on luule mõjuvõim kadunud. Ma julgeks isegi ütelda, et head luulet enam ei kirjutata. Kui kõike võib vabalt öelda, siis öeldakse kiiresti kõik oluline ära ja hiljem tuleb suuremas osas vaid saast. Võrrelgem näiteks Hando Runneli luulet varem ja hiljem. Ja Juhan Viiding ilmselt ei luuletaks nüüdsel ajal enam üldse. Minu jaoks on praegu proosaajastu. Ma pole paaril viimasel aastal uuemat luulet enam üldse lugenud (välja arvatud Doris Kareva ja mõned veel), sest see ei kõneta mind.
"Sessamas jões" kõnetas mind aga vägagi religiooniteema. Olen ka ise endast targematega niimoodi vestelnud ja huviga teadmisi ja seisukohti ahminud, nagu see toimus Õpetaja ja peategelase dialoogis. Teose arenedes jõuab ka peategelane jumalani, jumaliku valgustuseni. Sellega seostub ka minu arvamus, et atesim on rumalus, lõpp või paus mõtlemises, kuigi paradoksaalselt peab jumalikkust tundma ja (välja)mõtlemisest ei ole siin suurt kasu. Jumal ei pruugi küll olla selline, nagu kirikud meile jutlustavad, kuid midagi kusagil on siiski olemas, seda olen tundnud nii mina kui ka miljonid teised, tundis peategelane ja tundis Õpetaja.
Romaani üks olulisi teemasid on peategelase soov vabaneda viimaks ometi oma seksuaalsest süütusest. Kahte tüdrukut, Mallet ja Estrit, ei õnnestu tal mitte kuidagi voodisse meelitada ja just siinkohal tekibki mul mõte, et Jaan Kaplinski autobiograafia see küll olla ei saa, sest nii palju kui ma tean, on mees vägagi naistelembene. (Aga võib-olla oligi nii, et algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.) Ent teose lõpus peategelane seksuaalselt siiski rehabiliteeritakse, peategelane on väga õnnelik ning rahulolev lätlanna Aija imestab, miks Eesti naised pole peategelast tahtnud.
Seksuaalsuse teemat ei nimetaks ma kindlasti mitte eraldiseisvaks teemaliiniks raamatus, sest selle teemaga öeldakse ju ära inimkonna tegelik olemus - me võime küll mõelda üllaid mõtteid, arendada ühiskonda, kirjutada suurepäraseid luuletusi, ent tegelikult on eesmärk, miks me siia maailma loodud oleme, ainult üks - et vedada edasi teatepulka, et anda elu omakorda järgmistele. Samal ajal aga ei ole inimese roll siin maailmas ka nii lihtsustatud, sest millegipärast on talle antud mõistus ja mõistusega tuleb midagi ette võtta või sellest kuidagi jagu saada.