kolmapäev, 24. mai 2017

Üks lustakas lugemine

Tuleb nentida, et ma ei ole Mihkel Mutti eriti palju lugenud, ent tema "Eesti ümberlõikajat" (2016) tahtsin kindlasti lugeda. Paarilt inimeselt jõudsin juba varem ka kiidusõnu kuulda. Üle pika aja oli see üks raamat, mille endale suisa ostsin (pean väga valima, mida ostan, sest raamaturiiulid on paraku kõik täis ja rohkem neid tuppa ei mahu).

Nimetaksin seda raamatut lustakaks irooniaks, mõnusaks satiiriks. On aru saada, et kirjanik on kirjutamist nautinud, vabalt fantaasial lennata lasknud. Kerge ja lõbus lugemine, ütleksin ma. Selle raamatu põhjal võiks aretada mis laadi kirjutisi iganes, väga süvitsi võiks laskuda rahvuseksistentsiaalsetesse teemadesse, aga milleks? Mina ei võta seda raamatu traagiliselt, vaid just nimelt mõnusa tögamisena viimastel aastatel ühiskonnas toimuva kohta. Ma kujutan ette, et näiteks mõningad äärmusrahvuslased suudaksid seda raamatut kuidagi väga isiklikult võtta. Mina ei oska seda iseendaga suhestada, küll aga meeldib mulle see, kuidas 1+1 tulemusel on Mutt "maailmas leiduvat" kokku liitnud ja huvitavate tulemusteni jõudnud. Näiteks Trumpi plaanitavat USA-Mehhiko müüri ja kampaaniat "Talendid koju" kokku liites on sündinud raamatus äärmusliikumine "Talendid koju", mis käib välismaale läinud eestlasi füüsiliselt või psüühiliselt terroriseerimas ning soovib Eestimaa ümber ehitada paekivist müüri, et rohkem inimesi riigist enam välja ei pääseks. Päris lõbus on ka näiteks see, kuidas ajakirjanik Benno Sohvakartul läheb Brüsselisse Alam-Kolkakülast pärit europarlamentäärile Mauri Rähnile külla ja võtab kaasa oma partneri, kelleks ei osutugi naisterahvas, vaid hoopis fekaalivedaja Boris Tammejuss - kooseluseadus võimaldas ka Tammejussil Brüsselisse pääseda, et lipuvardasse ronides ja Eesti lipule suud andes Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee manifestile tähelepanu tõmmata. Manifest ise on samuti raamatus välja toodud ja olgugi, et selle on kokku kirjutanud mitmed Alam-Kolkaküla talendid, on tekst lihtsalt üks ebakonkreetne halamishägu.

kolmapäev, 26. aprill 2017

Kaugtöö või töötegemine "maal" on ainult töö arvuti taga?

Kas kaugtöö või töötamine maakohas tähendab tõesti ainult tööd arvuti taga ja muid tööviise siin ilmas enam polegi? Selline piiratud mõtlemine paneb ikka väga imestama. 

Uudis on see, et maal (väljaspool suuremaid linnu, mida Eestis muidugi polegi, aga noh, kõik kohad väljaspool Tallinna on ju maakohad, sh Tartu) tehakse igasuguseid töid ja mitte ainult põllumajanduslikke ja metsandustöid. Ameteid on väga erinevaid. Suur osa neid vajab vähest arvutikasutamist. Ometi on kõik n-ö maale elama või kaugtööd tegema kutsuvad reklaamid sellised, kus inimene istub kas ruumis või kuskil metsas villasokkides arvuti taga. Kas tõesti nii piiratud ongi arusaam tööst tänapäeva Eestis?


reede, 7. aprill 2017

Kas SEE ongi elu väljasuretamine maal?

Mõniste poe käive olla langenud päevapealt, kui Apes avati hiljuti Alko1000 kauplus. Nüüd virisetakse, et riik peab midagi ette võtma. Mida siis riik täpsemalt ette võtma peaks? Mind häirib kogu asja juures hoopis see, et riigilt saadav raha - nii vanaduspension kui ka töövõimetuspension - kulutatakse peamiselt alkoholi peale.

Kogu see purelus ja virisemine ei ole seotud absoluutselt mitte millegi muu kui ainult alkoholiga. Kusjuures alkoholitarvitamist ei ole riik ära keelanud, nagu osad demagoogid püüavad väita. On lihtsalt masendav, et niivõrd paljude inimeste elu koosneb peaasjalikult üksnes alkoholitarvitamisest.

Ma küsin, miks peab riik neid joodikuid üleval pidama? Ja see on tõsine küsimus. Miks on meil n-ö grupi peal mitte veel pensionieas täies elujõus (tõsi, kohati oma tervise maha joonud) inimesed, kellele me lihtsalt maksame selleks, et nad saaksid päevad läbi alkoholi tarvitada? See on tegelik probleem, mitte see, et maapoed ei saa teenida enam alkoholimüügi pealt nii kergesti nagu varem. Kes tahab juua, palun väga, joogu oma raha eest.

reede, 24. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)
Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!

neljapäev, 23. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa

Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)

Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.

teisipäev, 21. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning flakoonil on näha, kas takso on vaba või mitte. Vaba takso võib peatada kus iganes.

teisipäev, 21. veebruar 2017

Nelja päeva pikkune töönädal?

Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.

Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...

Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.

Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.