Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning plafoonil on näha, kas takso on vaba või mitte ning mitu kohta taksos on. Vaba takso võib peatada kus iganes.


Juba detsembri algul ostsime ära Air Balticu piletid. Vandusin küll sügisel Pariisist tulles, kui lennud hilinesid nii Pariisist Riiga kui ka Riiast Tallinnasse ning teenindus oli väga vilets, et enam ma AB-ga ei sõida, kuid ainsana pakub otselendu Kataloonia pealinna Barcelonasse just AB ning sellega on ka pilet B-sse kõige odavam. Ning meil Lõuna-Eesti elanikel pole vahet, kas lendame Tallinnast või Riiast. Nii ongi, et Tallinnasse polegi enam õieti asja, ainult sadamasse minnes. Piletid saime soodsalt, kuna ostsime varakult sooduspakkumise ajal ära. Kohe otsisime ja broneerisime Bookingu kaudu omale ka hotelli ja parimaks tol korral saadavaks osutus hotell Sagrada Familia, mis asub Sagrada Familia katedraali 10-15 min jalutuskäigu kaugusel. Seitse ööd maksis ühele inimesele ligi 270 eurot. Vahetult enne meie reisi oli see hotell juba oluliselt kallim.

Hinna sees polnud hommikusööki, aga mulle pole see probleem, sest hommikuti mul nagunii midagi alla ei lähe. Hommikusöök oleks maksnud lisaks 13 eurot iga päeva kohta. Ei kujuta ette küll, mida nii suure summa eest hommikuti sööks. Seda enam, et poodides on ju Barcelonas toit nii soodne (ja muidugi riietest ärme räägigi nagu ikka). Hotellitoas oli õnneks külmkapp, kuhu sai pista nt jogurtit. Mul oli kaasas pooleliitrine reisiveekeetja (spetsiaalselt selle reisi tarbeks ostetud) - sellest oli väga palju abi. Sai teha kohvi hommikul ja teed õhtul. (Loomulikult kuulus õhtu juurde ka punane vein, sest see on Kataloonias tõesti soodne.) Keetsin veekeetjas isegi mune ja munad tulid täiesti kõvad, kuigi oleksin isegi eelistanud pehmemat varianti - järelikult jäid liiga kauaks kuuma vette. Tore oli toa puhul ka see, et toal oli rõdu, mis andis nii palju juurde - sealt sai vaadata, mis tänaval toimub. Ja hommikukohvi juua esimeste päikesekiirte valgel ning isegi päevitasin seal. Ja muidugi on hotellis ka seepärast hea, et tuba koristatakse, voodi tehakse korda ja prügikasti tühjendatakse iga päev. Kodus võiks ju ka nii olla. Ja ma mõtlen, et sellist reisi mul pole varem olnudki, kus ma oleks ise oma raha eest hotelli võtnud - siiani on ikka kas hotell olnud mõne programmi raames käidud reisidel kinni makstud, oleme ööbinud mõne sõbra-tuttava juures või saanud soodsalt kasutada kellegi erakorterit.

Barceloneta rand, otse kesklinnas

Ilmad olid Barcelonas soojad ja mõnusad, vihma ei sadanud kordagi. Nagu aru sain, siis tavaliselt seal märtsi algul nii soojad ilmad pole, et veel randa saaks, vaid keskmine temperatuur on päeval +16 kraadi. Seekord oli aga märksa soojem ning kahel viimasel päeval vedasin õe randa kaasa. Barceloneta beachil oli muidugi väga palju rahvast ja ohtralt igasugu teenuste või kraami pakkujaid. Lasin siis ühel mehel teha omale paari euroga käele hennatätoveeringu. Hiljem kuulsin, et neid tätoveeringuid tehes kasutatakse tekstiilivärve ja tundub, et kasutatigi, sest värv oli kuidagi liiga must ja pilt tuli ka kiirelt käe pealt maha. Ahjaa ja esimesel päeval ostsin 8 euroga ühelt tüübilt ka päevituslina. Algul tahtis ta selle eest muidugi 20 eurot saada, aga juba esimesel päeval B-s sain aru, et selles linnas saab kaubelda. Minu hind päevituslinale oli 7 eurot, aga tema alla 8 ei andnud. Ma tean, et mul on seda lina kindlasti ka Eestis vaja, nii et tegelikult kasulik ost nii suure riidelataka kohta ning kodus pesumasinas pestes ei tulnud õnneks ka värv sellelt maha.

Aga rannas oli väga mõnus. Lahe oli jälgida inimesi, kes sinna erinevatest maailma paikadest kokku olid tulnud. Tooni andsid muidugi Loode-Euroopa poissmehed, kes oleks lõputult õlut välja teinud, kui vaid oleks tahtnud. Aga mul oli väike veinipudel kotis ja loomulikult ei hakanud ma selle kõrvale Estrellat manustama. Mille peale muidugi üks noormees siunas, et joon liiga kanget kraami.
Ma oleks lebotanud (erinevalt mu õest) seal rannas veel mitu päeva, nädala vähemalt. Jumal tänatud, et randa sai! See tegi sellest väga õnnestunud reisi.

Aga reisi algusesse tagasi. Kohale jõudsime pühapäevasel päeval, olles praktiliselt öö läbi olnud magamata, sest lend läks Riiast varahommikul. Ma ei tea, mis värk nende lendudega on, aga nii palju, kui ma elus umbes neljal korral Riiast välja olen lennanud, on lend alati läinud varahommikul.
El Prati lennujaamast sõitsime hotelli taksoga ja hiljem tagasi minnes samuti, sest nii on kõige mugavam ja nelja peale tuleb see tõesti soodne, sest ühistransport on Barcelonas poole kallim kui näiteks Pariisis. Hotellituppa enne kella 14 ei saanud. Seega tegime kõigepealt jalutuskäigu Sagrada Familia juurde. Ilm oli väga päikseline.

Tagasi tulles langes kohe kivi südamelt - hotellituba oli hubane ja vastas igati ootustele. Pärast pisukest puhkust võtsime korraliku eeltöö teinud kolleegi ettepanekul järgmisena ette jalutuskäigu Ciutadella parki, kus oli palju rahvast, sest tegu oli ju ikkagi puhkepäevaga. Kes pidas piknikku, kes mängis välilauatennist, kes jalutas koera... Puudel sädistasid pontsakad rohelised papagoid. Minu ühed lemmikpuud plaatanid (ma ei tea, mis alateadlik side mul nendega on) ei olnud veel lehtes. Küll aga nägime igal pool linnas mandariinipuid, mandariinid kenasti küljes ja särasid kui sajad väikesed päikesed. Ilus oli. Ühel päeval raputasin mandariinihimulise õe rõõmuks puud. Täpselt üks alla potsataski, mis ehtis meie hotellitoa rõdulauda koos küünalde ja sama oranžide tulikatega terve nädala. Selle lille ladinakeelne nimi on ranunculus ja vaatasin, et eesti keeles on see tulikas. Minu jaoks on tulikas hoopis see kollane väikse õiega heinamaa lill, aga... Ma ei saanud lihtsalt sellest lillest mööda minna, kui nägin, et poti hind on vaid 2 eurot. Eestis peab vist vaid ühe sellise lõikelille eest tervelt kaks eurot välja käima.

Hotelli rõdul koos ranunculuse ja alla raputatud mandariiniga.

Tagasi Ciutadella parki: selle ääres nägime ära ka Kataloonia parlamendihoone, mille töötajad olid sel päeval ilmselgelt samuti puhkepäeval, sest kõik oli silmanähtavalt suletud.

Kataloonia parlament

Pargist jõudsime lõpuks kohaliku Triumfikaare juurde ja oligi juba pime. Järgmisel ööl oli uni muidugi väga magus, sest oli ju eelmine öö vahele jäänud ja näiteks minul millegipärast ei tule lennukis enamasti und.

Sagrada Familia katedraal seestpoolt.

Esimesel täispäeval ehk esmaspäeval oli kindel plaan minna Sagrada Familia katedraali, mis on ilmselt B kõige kuulsam objekt ja mille ehitust alustati juba 1882. Aasta hiljem lisandus projekti juurde arhitekt Antoni Gaudi, kes on ilmselt kõige kuulsam katalaan maailmas. Katedraal peaks valmis saama umbes 9 aasta pärast ehk 2026, kui Gaudi surmast möödub 100 aastat (mees jäi trammi alla).

Gaudi krüpt

Ehitustööd käisid hoogsalt ja kolleeg nägi ära, et aastaga on palju juurde ehitatud. Rahvahorde ja piletihinda vaadates peaks raha ehituseks päris kenasti voolama. Pilet katedraali maksab koguni 18 eurot! Pariisi Jumalaema kirikusse näiteks saab sisse teatavasti täiesti tasuta. Kusjuures pärast pileti ostmist kohe sisse ei saanudki, vaid piletile oli märgitud kellaaeg, mis kell sisse saab. Nii tuli vahepeal lähitänavatel aega parajaks teha, aga samas sai imetleda ka õitsvaid kirsipuid ja parkide rohelust. Muidugi oli kirik seest helge ja värviline, väga lahedaid elemente torkas silma, kuid ometi oli aru saada, et tegu on sakraalhoonega. Aga lähiaastatel, kui ma peaks Barcelonasse sattuma, ma sinna hoonesse sisse kindlasti ei lähe, sest nüüd on see nähtud. Katedraale ja kirikuid, kus käia, on ju teisigi ja käin neis hea meelega.

Küll aga ühel õhtul samuti Sagrada juurde jalutades avastasime, et keldrikorrusel olevasse palvesaali saab tasuta sisse. Tol päeval, kui kirikusse pileti ostsime, me sinna alla palvesaali ei saanud. Aga meile öeldi, et õhtul pärast kella 20 saab, kui on missa. Meie muidugi jõudsime sinna hilisemal kellaajal. Süütasime küünlad. Missale me ei jäänud pikemaks, sest keelest ei saanud aru. Aga nägime ka Gaudi haua ära, mis asub seal samas. Ja kolleeg oli ääretult rõõmus, et ta oma suure lemmiku Gaudi krüpti ära nägi.