reede, 24. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa

Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)
Neljapäeva hommikul sõitsime  neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. 

Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!

neljapäev, 23. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa

Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)

Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle ranunculuse kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.

teisipäev, 21. märts 2017

Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa

Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. 

Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning flakoonil on näha, kas takso on vaba või mitte. Vaba takso võib peatada kus iganes.