Maakonnalehe reporterina sain nädala esimesel poolel ülesande kajastada ühes Võrumaa koolis suurematelt väiksematele tehtud "kummituba" nõudega kohe järgmise päeva hommikul koolis kohal käia.
Taipasin kohe, et ülesanne ei saa meeldiv olema. Ka fotograafi kui moraalset tuge ei saanud parajasti kaasa võtta. Ise peitsin fotoaparaadi juba eos oma suurde kotti ning ega pildistamisvõimalust ei tekkinudki.
Alguses olid kooli töötajad väga sõbralikud, ent niipea, kui direktoriga juttu tegin ja see korra teises kabinetis ära käis, hakkasin tundma end tõelise vaenlasena, justkui mina oleks kõik need lapsed ässitanud kummituba ja kes teab mida veel tegema. Direktor oli näost punane ega olnud nõus midagi rääkima, väites, et tema teiste asju edasi ei räägi. Come on, kes siis veel organisatsiooni asjadest teadma peab kui mitte selle juht.
Eks ole ka mõistetav, et kool ei taha oma nime leheveergudel halvas valguses näidata. Mulle soovitati, et kirjutagu ma hoopis nende valentinipäevast. Aitäh.
Sain kohe aru, et ei ole mõtet kirjutada artiklit lähtudes uudisest, et kuskil koolis tehti kummituba, sest füüsilist vägivalda esineb tõesti peaaegu igas koolis, vaid hoopis sellest, et sedakorda kirjutas õpetaja õpilaste taltsutamise lootuses politseile avalduse.
Kartus leheveergudele jõuda oli muidugi põhjendatud. Juba artikli ilmumise päeval oli see enne lõunat üles riputatud Postimehe ja SLÕL-i onlaini, olgugi, et kool jäi anonüümseks. Postimehesse oli lõunaks tekitatud juba ka samal teemal gallup. Eilses Postimehes aga ilmus kogu krempli kohta anonüümne arvamuslugu (nii ma juhtkirju defineerin, ei maksa luua omale illusiooni, et juhtkiri on kogu toimetuse ühine arvamus) pealkirjaga "Õpetajale õpetaja õigused". Loost võib leida muuhulgas lause: Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist.
Tuleb aga nentida, et kogu see asi ongi koolides üles ehitatud süüdistamise ja ründamise peale. Sedakorda langesin rünnaku ohvriks hoopis mina. Pärast direktoriga kahe lause vahetamist üritasin koridoris õpilasi küsitleda. Selle peale tormas mulle ründavalt ligi üks tüse tädike ja hakkas õiendama. Küsisin pärast minu pihta tulistatud süüdistusterahet, et kes ta on. Nimetas end õppealajuhatajaks ning sellele järgnes tema poolt veel kord süüdistuste laviin stiilis, et nüüd on ajakirjanikel pidu ja teie tahate vägivalda müüa jne. Jumala eest, ajakirjanikud teevad ka koolivägivalda kajastades lihtsalt oma igapäevast tööd ning pidutsevad väljaspool tööaega mitte mingit suvalist artiklit tehes. Kokkuvõtlikult jäi mulje, et kõiges ongi süüdi ajakirjandus. Ja lugu olekski olematu, kui sellest kusagil ei kirjutataks.
Kõige hullem ongi see, et kogu selle koolivägivalla puhul ei taheta otsida lahendust, vaid tegelda süüdlaste otsijatega ja vastutuse veeretamisega potentsiaalse "kurjategija" peale. Kogu seda õppealajuhataja rünnakut ja direktori pea liiva alla peitmist kogedes tuleb paraku tõdeda, et sellise õhkkonnaga koolis ei saagi midagi paremuse poole muutuda. Kusjuures õppealajuhataja mainis, et vägivalda on koolides esinenud juba aegade alguses peale ning ka tema ise oli kooliajal see, kes teisi kiusas. Viimane fakt ei tekitanud minus kahtlust.
Hiljuti tegin juubeliloo ühest kauaaegsest Võru kooliõpetajast Elmar Susist ja tema ütles sellise lause: „Väimelas panin terve kooli varvastel kõndima, aga mine sa praegu – oled kohe vangis.” Elmar oli karm õpetaja, aga tohutu respektiga mäletatakse teda siiani, see tuli välja ka netikommentaaridest artiklile.
Praeguse peaaegu et olemat karistussüsteemi juures on põhihäda see, et õpilane ei tunne ennst karistatuna. Saab mingi käskkirja, no mis see talle ikka teeb. Karistus peab olema ikka selline, mida on õpilasel ebamugav taluda ja mida ta uuesti kogeda ei tahaks. Miks mitte näiteks kolm päeva aresti või nädalavahetustel ühiskondlikult kasuliku töö sundkorras tegemine. Ja suuri tugevaid meesõpetajaid peaks ka koolis rohkem olema. Naistekari kukekarja juhtimas ei tõota head.
Ma olen veendunud, et koolivägivallast tuleb igal juhul avalikult kirjutada. Muidu arvavad paljud, et koolide nõrkuseks ongi üksnes madalalt motiveeritud õpetajad, kehvad ainekavad ja ebasõbralik vaimne õhkkond. Koolivägivalda on pikalt suudetud varjata ja see on teinud asjad üksnes hullemaks. Mina ise pole koolivägivalda mitte kunagi kogenud ei ühelt ega teiselt poolt.
2 kommentaari:
Sa kirjutad karistamatuse tundest (seda küll nii nimetamata), milline on aga karistatuse tunne? Kuidas sellise tundega oleks koolis käia, kartes, et olles õpilasena nõrgemal positsioonil võid sa iga hetk saada karistatud ... Eesti koolisüsteem on üleni mäda. Koolivägivald on selle ilming. Koolisüsteemi häda on see, et see pole suutnud aegade muutumise, demokraatia jmt ilmingutega kaasa minna, vaid on ikkagi oma olemuselt autoritaarne, kui mitte öelda, et türanlik, ehkki retoorikas on olemas nii demokraatia kui lapsekesksus. Tegelikkuses soovitakse aga ikkagi lapsi hirmuga kasvatada, võtmata arvesse nende individuaalsust, märkamata neid. Sisuliselt. Ma uurisin seda teemat oma magistrtöö jaoks ja jõudsin sinnani, et ainuke lahendus oleks senine süsteem lammutada ja täiesti uus üles ehitada. Mis aga ei ole praktikas võimalik. Ma ei eita koolivägivalla olemasolu, ma olen seda ka omal nahal kogenud. Aga ma ei näe lahendust. Muide, grupp ülikooli teadlasi avaldas uurimuse teismelise vägivalla tõlgendustest, mis on leitav sotsminni kodulehelt ja mille tulemused olid pehmelt öeldes üllatavad, mis aga kahjuks laiemat kajastust ei leidnud. Avalikusesse jõudis raamatu presentatsiooni järel üksikud arvaandmed kontekstist välja rebituna, mitte see, mida koolilapsed selles uurimuses rääkisid. Uurimus asub siin: http://www.sm.ee/est/HtmlPages/nr3_2007Teismelistevägivald/$file/nr%203_2007%20Teismeliste%20vägivald.pdf
Ja see, kuidas koolis Sind koheldi ongi ju ilmekas näide sellest, mis koolis toimub. Kuidas õpetajad arvavad, et nendel on võim ja õigus kõigi üle. Teatud mõttes ju ongi ja see ei olegi nii halb, ainult, et tasakaal on kadunud.
Ma ei ole otseloomulikult pädev põhjalikumalt seda teemat käsitlema. Pole ka sügavat isiklikku huvi selle asja vastu olnud.
Aga kui rääkida karistamisest, siis oleme kodus arutades jõudnud järeldusele, et teatud protsendile tüüpidest tähendakski individuaalne lähenemine mingit karmimat karistust, sest need lapsed (ja täiskasvanud), kes julmalt teistele pähe astuvad, ei ole võimelised demokraatlikes oludes elama.
Kusjuures meestemaailmas on teatud vägivald samuti omal kohal. Mul äi on ainult vägivallaga suutnud mõningad vargad maal oma talust eemal hoida - olles neile tuupi teinud, pole nad enam kunagi tagasi tulnud. Politsei neid paadunud pätte karistada ei suuda.
Postita kommentaar