Ameerika servast servani VI

-->

Storrsi ülikooli söökla

Storrs, Connecticut

Ülikoolilinnak oli niivõrd vaikne sellepärast, et just sel nädalal olid tudengid lastud nädalapikkusele kevadisele koolivaheajale. Järgmisel päeval tegime tutvust linnakuga ning avastasin veel ühe husky skulptuuri. Husky on nimelt Storrsi ülikooli maskott ning kõikvõimalikke huskyga logosid leidub igal sammul.

Küsisin tudengineiult, kes meil linnakus giidiks oli, et kui palju sellises ülikoolis hariduse omandamine ka maksab. Selgus, et aastas tuleb maksta 20 000 dollarit ning see pidi olema isegi veel väike summa võrreldes sellega, mida tuleb maksta eraülikoolides. Tüdrukul endal tuleb tasuda vaid pool õppemaksust, sest keskkoolis oli ta väga tubli ja sai tänu sellele stipendiumi.

Kuigi ülikoolilinnak oli inimtühi, leidis ülikooli oma päästegrupp siiski põhjuse välja sõita. 

Kogu teine päev Storrsis kuluski tutvumiseks linnaga, kus enamik olulisi asutusi (söökla ja kauplus) asusid vaid poole kilomeetri raadiuses.

Võttis aega, mis ta võttis, aga jõudsime ära oodata ka konverentsipäeva. Olime kohustatud maanduma kell 7.30 hommikul bussi, et sõita kell 7.45 viieminutilise jalutuskäigu kaugusele konverentsikeskusesse. Konverents ise algas alles kell 9. Miks on vaja sõita bussiga nii lähedale, küsisin korraldaja-papilt päev varem. Homme sajab vihma, kinnitas mees, kui mind oma autoga postkontorisse – ainsasse kaugel asuvasse teenusasutusse - viis.

Tõsi, järgmisel päeval paar tiba tuligi. Sellest hoolimata sõelus rahvas pika konverentsipäeva jooksul mitu korda jalgsi hotelli vahet.

Meie grupi esindajate paneel konverentsil.

Ehedad 80ndad

Konverentsihoone üllatas mind taas: 80ndad oma täies eheduses. Ei teagi, et Eestis enam selliseid ruume oleks. Nii et jälle saime näha teistmoodi Ameerikat. Tundus ka, et maja polnud üldse köetud – õues tundus olevat sama temperatuur mis sees. Ja sooja joogi asemel pakuti jääkuubikuvannides kümblevaid karastusjooke. Pidin vahepeal käima ennast hotellis kuumas vannis üles soojendamas ning tagasi tulles panin esimest korda USA pinnal jalga kodumaalt kaasa võetud villasokid.

Enim avaldas mulle konverentsil muljet Adam Kenneri fotograafiateemaline loeng. Levinud on ütlus, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna, aga mis siis, kui foto valetab? Kenner näitas ajaloost tuntud fotosid ja nende originaalvariante. Küll oli kuhugi midagi lisatud, küll kuskilt midagi maha võetud. Juba 100 aastat enne Photoshopi osati fotodega väga oskuslikult manipuleerida, aga varem ei osanud lihtinimene aimatagi, et foto võib valetada.

Valusalt lõikas hinge üks pilt Sudaani näljahädas vaevlevast väikesest tüdrukust, kes roomab toiduabi pakkuva telgi poole ja kelle on võtnud sihikule raisakotkas, kes ootab lapse surma. Seda peetakse 20. sajandi kõige kurvemaks fotoks. Pärast pildistamist põgenes fotograaf Kevin Carter sündmuskohalt ega teadnud, mis lapsest edasi sai. Selle fotoga võitis ta 1994. aastal Pulitzeri preemia. Korduvalt on esitatud küsimust, et kas fotograaf ei peaks selle asemel, et võimalikult häid pilte klõpsida, üritama teha midagi selleks, et pildistatavaid päästa.

Mina usun, et ajakirjanik-fotograaf peaks olema eelkõige inimene ja seejärel tegema oma tööd. Ja Pulitzeri preemia laureaat Carter osutus ka eelkõige inimeseks – ta ei suutnud kanda oma koormat ja sooritas paar kuud pärast preemia väljakuulutamist 33aastaselt enesetapu. Ent teisest küljest, inimelude hinnaga, suutis see üks pilt maailma tugevalt vapustada ja probleemi heaoluühiskonnale valusasti naha vahele torgata.

Lahkumispisarad

Viimane õhtu Ameerikas lõppes pisaratega. Inimesed, kes olid üle maailma kokku toodud ja kes olid kolme nädala jooksul perekonnaks lõimunud, pidid ühtäkki üksteisest lahkuma. Emotsioonid olid laes, magamaminekut lükati aina edasi. Tore vaikne vietnamlanna pidi lahkuma juba kell kaks öösel.

Aga õnneks on olemas Facebook ja eestlaste loodud Skype ja mõni “vanamoodne” kasutab veel e-postigi, nii et suhtlemine jätkub. Võõrad riigid on huvitavad, kunstimuuseumid, restoranid ja rannad samuti, aga kõige rohkem jäävad hinge ikkagi inimesed. Mulle tuli tõsiseks üllatuseks kogemine, et tavalised arbaalased-moslemid (Palestiinast, Egiptusest, Jordaaniast, Araabia Ühendemiraatidest, Iraagi Kurdistanist jm) on niivõrd arukad, toredad, lahked ja kaastundlikud inimesed, hoopis midagi muud, kui moslemitest terroristid, keda iga päev telekas näidatakse. 

Araablased on üsna ekstrovertne rahvas, aga sealt edasi ida poole (Vietnam, Bhutan) tulevad juba vaiksed ja tagasihoidlikud, kuid alati sõbralikud riisi armastavad isikud. Eurooplased (kaks “raudset leedit”, üks Norrast, teine Tšehhist, mina kolmas, mitte nii raudne) on aga igal ajal valmis kuhugi minema, midagi uut kogema ja ellujäämisoskustelt näivad olevat kõige nutikamad ning kiirema taibuga. USA on kahtlemata sobiv koht eneses tolerantsuse kasvatamiseks.