esmaspäev, 31. detsember 2007

Miks mõni naine ei tee käsitööd?


Käsitöö kallal nikerdamise järgi võib naissoo jagada ilusti kaheks: ühed teevad ja suure rõõmuga, teised ei tee ja mõtlevad heegelnõela või kudumisvarda peale ükskõiksuse või külmajudinatega ihul.
Tegelikult mind huvitab tõesti, et miks mõned naised üldse käsitööd ei tee. Neist ma saan aru, kellel näiteks koolis olid käsitööõpetajaga kehvad suhted ja kes lihtsalt sellepärast ei taha selle paha asja peale enam mõeldagi. Aga kõik ülejäänud? Ja palju neid ülejäänusid tegelikult üldse on?
Kõrvalt jälgides olen tähele pannud, et paljud keskealised, kes varem olid osavad käsitöölised, piirduvad nüüdsel ajal ainult mõne rõivaeseme parajaks õmblemisega, kuid on pööranud selja igasugusele heegeldamisele-kudumisele. Mõni on ka välja öelnud, et enam pole ju mõtet teha, kuna kõik on poes saadaval. Võib-olla just seda tüüpi isendid tegidki varem käsitööd lihtsalt sellepärast, et midagi selga-jalga oleks panna ja nauding puudus. Esimesel võimalusel pöörasid nad sukavarrastele selja.
Mina pean tunnistama, et võtan üht-teist aeg-ajalt ette just sellepärast, et näpud sügelevad ja tekib suur tahtmine millegi kallal nikerdada. (Näiteks telekat ei suuda ma niimoodi vaadata, et mingit teist tegevust samal ajal sinna juurde ei tee.) Muidugi võiks ju oma motoorset rahutust ka koristamisega leevendada, kuid jah, osadele meeldib koristada, osad teevad seda häda sunnil.
Aga eriti ahvatlevad on tänapäeval ju kõikvõimalikud lõngapoed, kust ikka vaatab vastu mõni mõnus lõngarullike, mida kohe ei saa ostmata jätta. Emotsioon loeb. Ka kõikvõimalikke õpetusi on täis kogu internet, nii et hakka aga pihta.

3 kommentaari:

Sigrid ütles ...

Samuti võiks küsida, miks mõni inimene (tegelikult ju enamus) ei tegele spordiga. Igaüks on selleks vähemalt mingil määral võimeline. Igasugune info erinevate võimaluste kohta on kättesaadav. Alasid on palju, mõni odavam, mõni kallim. Nii et raha taha samuti asi jääda ei saa. Ja spordipoed näevad sama ahvatlevad välja nagu lõngapoed. Ja ometi enamus ei tee sporti... No ei huvita lihtsalt.

Elina ütles ...

Küsida võib loomulikult kõike!

Ent kui sporti ja käsitööd võrrelda, siis spordi puhul on piirid kindlasti palju ähmasemad. Ei ole kindlat vahet, et osad teevad ja osad mitte mingil juhul ei tee. Neid, kes muidu sporti teha ei viitsi, tõukab tegema enamasti kindel vajadus tulenevalt tervisest, aga käsitööd vaevalt et tänapäeval konkreetne vajadus tagant võib utsitada, üksnes puhas tegemise lust.
Minu arvates ei näe spordipoed üldse ahvatlevad välja, vaid pigem vastupidi. Kuigi jah, paljud inimesed kannavad spordipoest ostetud rõivaid ilma, et nad sporti teeksid.

Merle ütles ...

Käsitöö tegemine eeldab teatavat loovust ja loomingulisust. Ja kõik inimesed ei ole seda tüüpi. Mina olen käsitööd teinud lapsest saati, mu ema heegeldas, vanaema kudus, teine vanaema kudus, õmbles vatitekke ja kudus kaltsuvaipu, emapoolne tädi on käsitöö õpetaja, tema tütar (minu vanem täditütar) kudus samuti, ühesõnaga, minu puhul oli loomulik, et ma hakkasin heegeldama ja kuduma enne kooli minekut. Kooli ajal olin klassiõdedest ainus, kes käsitööd tegi. Keskkoolis oli friike veidi rohkem, aga ma käisin ka õmblusklassis. Ülikoolis jällegi olin ma see ainus friik, kes reedel koju sõites ütles, et riided on ära tüüdanud, peaks endale midagi õmblema ning tulin pühap-l Tartusse tagasi uute riietega jne jne jne. Nii et minu jaoks on käsitöö tegemine olnud pigem erand kui reegel, asjaolu, millega eristuda. See, et käsitööd tegevaid inimesi minu põlvkonnas on rohkem avastasin ma internetis :) Ja ma pigem imestan kui kohtan inimest, kes kannab enda tehtud riideid ja teeb käsitööd.