tag:blogger.com,1999:blog-35204151654367682392024-02-08T04:53:58.563+02:00Siinpool silmapiiriElina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.comBlogger204125tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-11166766842490227632019-07-10T11:51:00.002+02:002019-07-10T11:52:59.168+02:00Hakkasin töötuks<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEUU5tzaliXXbuRE2np_bWP22M35MRjlQbiPL0HprYFwoWB6ygwoyCmqQpsQyMc_PtSEmA3nRRYIV9sOP95LgGILf77BBLJncQd7QeuJZ2xhExpNVUqjv5u3S4SgkbtJwZXBSJY_2miKSt/s1600/IMG_6676.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="960" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEUU5tzaliXXbuRE2np_bWP22M35MRjlQbiPL0HprYFwoWB6ygwoyCmqQpsQyMc_PtSEmA3nRRYIV9sOP95LgGILf77BBLJncQd7QeuJZ2xhExpNVUqjv5u3S4SgkbtJwZXBSJY_2miKSt/s320/IMG_6676.jpg" width="320" /></a></div>
Juuni lõpus suleti kool, kus töötasin, ja mind koondati. Nädal hiljem otsustasin end võtta töötuna arvele. Olen 19 aastat töötanud, korralikult riigile makse maksnud, miks siis mitte ka mina? Pärast ametliku teate saamist e-postile, et mind on registreeritud töötuks, tundsin, nagu oleksin saanud uue ameti, mida peaks lausa tähistama. Ikkagi <span style="color: #6fa8dc; font-size: large;">esimest korda elus</span>.<br />
<br />
Tähistamisest siiski loobusin, sest töötul on uskmatult palju tegemist. Ühtlasi proovin ka koolitööst puhata, sest tänapäeva koolis peab õpetaja olema nii imeinimene kui ka rööprähkleja, mingist mugavusstsoonis pesitsemise võimalusest ei tasu unistadagi (õnneks ma ei unista ka). Kui kooli poleks kinni pandud, oleks mul praegu mõnus kinni makstud 56päevane puhkus. Välja teenitud puhkuserahad sain muidugi kenasti kätte, see on igati positiivne. Ja ühe kuu palk koondamishüvitisena oli samuti väga meeldiv.<br />
<br />
Aga <span style="color: #d5a6bd; font-size: large;">töötuks võtmine polegi nii kerge</span>. Töötukassa osakonda minnes selgus, et ametniku jutule pääseb alles kahe nädala pärast. Homme see päev koidab. Homme lähen ka muidugi enda välja otsitud töövestlusele.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Olles käinud kodus järel ID-kaardi PIN-koodidel ja avanud need "esimest korda elus" (vähemalt need konkreetsed koodid), sai siiski samal päeval end internetikeskkonnas töötuks registreerida. See kulges üsna lihtsalt. Osad küsimused olid muidugi üsna pentsikud, aga bürokraatia on teatavasti bürokraatia. Imestan lihtsalt, et mitte kellelgi pole aega värske töötuga tegeleda, kuigi töötukassa töötajate arv on hämmastavalt suur.<br />
<br />
Minu jaoks on kaks peamist põhjust, miks töötuks hakkasin: et säiliks ravikindlustus ja teiseks ei tasu ju loobuda töötuskindlustushüvitisest, mida kuulu järgi käivad mustalt teenivad ärikad ka väga kallite autodega vastu võtmas. Ravikindlustus on siiski kõige tähtsam. Elasin ju pärast magistrantuuri lõpetamist üsna mitu aastat selleta. Sain muidugi hakkama, aga vanus tuleb peale ja kes teab, millised tervisehädad võivad ootamatult häirekella lüüa.<br />
<br />
<span style="color: #6fa8dc; font-size: large;">Ootan huviga, mida töötukassa pakub või ei paku</span>. Kas nad aitavad välja otsida mulle sobivaid tööpakkumisi? Kas nad pakuvad koolitusi? Kuuldavasti on mõningad inimesed koolitusi saanud, mina tahaks ka. Näiteks tahaks prantsuse keelt õppida. Aga kuna kindel plaan on siiski omale esimesel võimalusel töökoht leida, ei kestaks see õppuripõli ilmselt kaua, aga mine sa tea. Ega neid töökohti polegi jalaga segada, eriti kui sul on ainult kaks üpris spetsiifilist eriala, milles sa pädev oled.<br />
<br />
Nii ajakirjaniku kui ka õpetajana töötades olen pidanud rabelema. Mõlema töö puhul tuleb töö koju kaasa, tuleb kirjutada, helistada, töid parandada ja uusi ette valmistada jne. Seepärast ma loodakski, et töötukassa töölised teevad oma tööd sama hoogsalt. Et nad näiteks aitaksidki mul reaalselt leida kohti, kuhu kandideerida. Ainsa asjana mainiti esimesel päeval ära, et nad õpetavad motivatsioonikirja kirjutama. Ma loodan, et sellest koolitusest ma pääsen, sest ilmselt oskan ma ise seda kirjutamist paremini õpetada, mida kinnitab fakt, et kui ma hiljuti taaskord ülikooli tagasi läksin, siis vestlusel kiideti, et mu motivatsioonikiri olevat olnud väga hea ja huvitav ehk siis meeldejääv.<br />
<br />
Kokkuvõtteks võib öelda, et olen nüüd suure huviga töötu ja võtan seda kui põnevat või õpetlikku eksperimenti, vahest ehk isegi kui seiklust.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-74304266616527356252019-04-02T15:45:00.001+02:002019-04-02T15:53:04.710+02:00Ma tahan hoolida ja sallida, kuid kas enam julgen?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_XHuurj1Cp7rWTPveSRqTV9L3ZS8wiPRm45OGXLm-Z2NDbnBDGaqWKd1Qr2I0M3F-JioSpIyaIU56V8C5kB-LY2Us5mrgcfGOcTT3mf4M4_6YLq3owLLF3jaiDeHKnsJBS4uDQyYmRW0y/s1600/IMG_6180.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="643" data-original-width="480" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_XHuurj1Cp7rWTPveSRqTV9L3ZS8wiPRm45OGXLm-Z2NDbnBDGaqWKd1Qr2I0M3F-JioSpIyaIU56V8C5kB-LY2Us5mrgcfGOcTT3mf4M4_6YLq3owLLF3jaiDeHKnsJBS4uDQyYmRW0y/s320/IMG_6180.jpg" width="238" /></a></div>
Praegu Eesti ühiskonnas toimuv on ületanud minu jaoks igasugused piirid. See on enamiku normide, tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastu, mida olen elu jooksul oma naha alla teadlikult või alateadlikult kogunud. Ma ei saa aru, kus ma enam viibin, kuhu on kadunud suur osa üllaid aateid, <span style="color: #990000; font-size: large;">üksmeel, tahe areneda ja end harida</span> - nende ideaalide saatel läbisin oma koolitee just ajal, kui Eesti oli vabaks saamas ja hiljem selleks saanud. Meil olid koolis õpetajad, kes olid tõeliselt innustunud jagamaks meile nii kõikvõimalikke teadmisi kui ka nende kaudu väärtusi.<br />
<br />
Ma pean tõdema, et ma olen siirdunud siseemigratsiooni. Eestist ei taha ma lahkuda ja kuhu mul üldse minnagi on? Aga kui aus olla, siis ma ei julge enam suure osa asjade üle sõna võtta, sest iga sõna märgatakse ja interpreteeritakse väga üllataval moel. Ja ometi pole ma avaliku elu tegelane ega osale poliitikas, mind tunnevad ainult sõbrad ja tuttavad. Ma ei talu konflikte, pole praegusel ajal valmis võitlema ega taha saada kividega loobitud. Loopige asja eest, kuid mitte selle eest, et ma olen viha õhutamise vastu ja inimõiguste poolt. Tahan rahulikult elada ja seda eelkõige vaimses mõttes. Aga ma olen liiga tundlik elamaks praegu siin ühiskonnas. Niisiis on käes <span style="color: #660000; font-size: large;">sisepaguluse aeg</span>.<br />
<br />
Mis on lahti? Aeg liigestest on lahti, nagu ütles juba üle 400 aasta tagasi Shakespeare Hamleti suu kaudu. Me paljud arvasime siin Eestis, et me suudame liigesed kokku liimida, me panustasime sellesse igaüks oma rindel. Ent nüüd on lood taas kurvad.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Enam ei julge Eestis kellegi kohta head sõna öelda, kui ei soovi, et sind sõimataks tolerastiks, sotsiks, sotsialistiks või teab kelleks veel. Hoolimine ja tolereerimine on ju positiivsed nähtused, aga juba aastaid on pimeduse varjust valguse kätte tulnud märgatav protsent ühiskonnast, kes ütleb, et kõik hea ja õige on tegelikult halb ja vale. Ei, ma pole kordagi hakanud kahtlema, et õiged ja head asjad on tegelikult halvad ja valed. Mul on ilmselt mingi nähtamatu fooliummüts peas selle vildaka ajupesu kaitseks. Aga mulle on hakanud üha ebameeldivamaks muutuma isegi kultuuriüritused, kus võib mingil hetkel keegi su kõrvale ujuda ja hakata hinnanguid andma ning sildistama, kuna ma taunin paremäärmuslasi.<br />
<br />
Ühel kultuuriüritusel sain pikalt-pikalt sõimata ühelt inimeselt, keda olen pidanud siiani oma sõbraks. Tema põhisõnum oli, et ma olen linna suurim vihaõhutaja. Ma olin šokis, kuigi ma andsin andeks. Aga tõtt öelda, ei mahu see asi minu pähe siiani. Inimene vabandas mu ees järgmisel päeval, ent kuu hiljem järjekordsel avalikul üritusel teatas ta kõigi ees, et ma sain asja eest, sest mul olla jälle Facebookis üks postitus olnud. Taipasin, et see "postitus" kujutas endast seda, et ma panin end FBs kirja meeleavaldusele "Jah vabadusele, ei valedele", kuhu ma tegelikult sõita ei plaaninud, aga tahtsin märku anda, et hoian nende poole. Kokkuvõtlikult: on juba ammu liikvel inimesed, kes jälgivad su pisimaidki liigutusi sotsiaalmeedias ja ründavad sind nende pärast avalikus ruumis. Ilmselgelt on meil tekkinud juba <span style="color: #990000; font-size: large;">hirmuühiskond</span>. Ja nii me sisepagulusse jõuamegi. See tähendab osad meist, need tundlikumad ja rahu vajavad.<br />
<br />
Hindan neid, kes veel tahavad, julgevad ja jaksavad. Ühtlasi olen nõus väitega, et <span style="color: #990000; font-size: large;">head inimesed ei tohi vaikida</span>. Mitte mingil juhul ei tohi! Aga mina praegu ei jaksa ning seetõttu ümbritsen ennast ainult toredate inimestega.<br />
<br />
Juba paar nädalat ei taha ma poliitikast enam midagi kuulda. Valimistulemused olid ääretult ebameeldivad. Aga me peame tõele näkku vaatama: iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Ja see on tõesti nii. Ma rõõmustan iga kord väga sügavalt, kui mõni eestlane mulle naeratab või hea sõna ütleb või tuleb lihtsalt heast tahtest tutvust sobitama. Need on inimesed, keda ma tahan näha ja tajuda oma ümber, õnneks neid on ja õnneks neid on palju. Ja õnneks need inimesed, keda olen pidanud targaks ja arukaks, on selleks ka jäänud. Mõistuse ja headuse hääl minu "ringkonnas" siiski veel prevaleerib. Kuid ühiskondlikust elust tahan eemalduda vähemalt mingiks ajaks.<br />
<br />
Sitt on väetis meie tulevikule. Elame nüüd selle raske aja üle ja usume, et nelja aasta pärast sõnnik väetab meie ühiskonda. Elame veel! Ja ükskord me võidame niikuinii!Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-30867010355203387142018-08-19T14:07:00.000+02:002018-08-26T12:15:22.883+02:00Selga pole panna midagi<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJK6IVYciE8WGWkhkjsVk5-9iNiq5qr2YvAsqursXr6WuWg0vdW4wKvl65xgTyUj4CKq3fudhMRb5NJxX7amD-zsZvAwWcQJL5bnrGL5vO6rirK3B3C6CZqvfWCZLsRiXS6JMoVcaPIhcs/s1600/image1.jpeg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="666" data-original-width="1000" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJK6IVYciE8WGWkhkjsVk5-9iNiq5qr2YvAsqursXr6WuWg0vdW4wKvl65xgTyUj4CKq3fudhMRb5NJxX7amD-zsZvAwWcQJL5bnrGL5vO6rirK3B3C6CZqvfWCZLsRiXS6JMoVcaPIhcs/s320/image1.jpeg" width="320" /></a></div>
<b>On vana tõde, et selga pole kunagi nagunii midagi panna ja kui on, siis on tegu süsteemitõrkega.</b><br />
<br />
Olukorra kirjeldus:<br />
1. Kogu elamine on riideid täis: uksed, vannituba, magamistuba, pesukast ja otseloomulikult need kaks riidekappi, mis tundusid ostes päris mahukad.<br />
<br />
a) Ühes isetekkelises kohas on puhta pesu hunnik. Enamik sellest tuleks kohe minema lennutada, sest selga pole sealt panna midagi, ent anomaalia seisneb selles, et kui need pesud on puhtad, siis järelikult on neid pestud, millest järeldub, et enne seda on neid ka kantud.<br />
b) Kuigi 12 kotti riideid on kolinud aasta jooksul elamisest välja taaskasutusse, on riideid ikka liiga palju. Nad justkui tegeleks salajase paljunemisega. Mis ei tähenda, et neid ka selga annaks panna.<br />
<br />
2. Kapid on täis<br />
a) riideid, mida on liiga palju kantud ja mida enam ei taha nähagi;<br />
b) riideid, mis ootavad sobivat aega, millal nad ükskord selga panna<br />
i. mõnel stiilipeol,<br />
ii. mõnel nii peenel vastuvõtul, kuhu sind pole veel kunagi kutsutud,<br />
iii. siis, kui oled rasvad maha saanud,<br />
iv. siis, kui oled piisavalt juurde võtnud;<br />
c) riideid, millele on nii palju raha kulutatud, et neid ei saa mitte mingil juhul kapist välja visata, kuid selga neid proovida ei julge, sest võib selguda, et nad on väikseks jäänud. Ja otseloomulikult ei saa ju väga pidulikule üritusele teist aastat sama kleidiga minna;<br />
d) riideid, mida isegi võiks selga panna, aga mis millegi muuga kokku ei sobi.<br />
<br />
3. Toas ringi jalutades ja kappe avades küsid endalt: aga mida ma seni oma elu jooksul üldse kandnud olen? Midagi nagu on kogu aeg seljas olnud... Peaks vanu pilte vaatama! Nii, vaadatud. See pluus - kuidas üldse oli võimalik, et ma selliseid asju selga võisin panna? Aga see üks pluus oli ju päris kena, aga pole seda juba paar aastat näinud...<br />
<br />
Ja mida öelda siis kokkuvõtteks?<br />
<br />
Kuna midagi pole selga panna, tuleb kogu aeg käia samade riietega!Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-53509076513243402562018-08-14T13:20:00.000+02:002018-08-14T13:22:07.839+02:00Poola veidrused<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqqdb0qTZGf-7gtpcLYnlNTC2XAx2dPHLLxIDDLESrAJTHH4JKiKjTmimghBaZVwNh1ApxtlWsMd9S5FU7XK2VMSTJWtKkr8T9hDMKGF3BtPliJsxq2RLV-0WuHzdwEDmKY0sOEPY4SzjO/s1600/38758774_10155579634451889_3290975388699721728_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqqdb0qTZGf-7gtpcLYnlNTC2XAx2dPHLLxIDDLESrAJTHH4JKiKjTmimghBaZVwNh1ApxtlWsMd9S5FU7XK2VMSTJWtKkr8T9hDMKGF3BtPliJsxq2RLV-0WuHzdwEDmKY0sOEPY4SzjO/s320/38758774_10155579634451889_3290975388699721728_n.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Rannavale Sopotis aktiivselt töötamas.</td></tr>
</tbody></table>
<b>Poola areneb mühinal, teid, viadukte ja sildu muudkui ehitatakse-renoveeritakse suuremate keskuste ümbruses, kuid teeninduskultuur on igal juhul veider ja mõni asi veel.</b><br />
<br />
Viimase aasta jooksul olen käinud kolm korda Poolas ja kuigi sinna annab ikka logistada, isegi ainuüksi Kirde-Poolasse, läheksin sinna isegi juba tänavu veel kord, sest Poola on huvitav maa. Aga on mõni asi, mis venitab silmad imestusest suureks.<br />
<br />
Esiteks <span style="color: #351c75; font-size: large;">teeninduskultuur</span>. Kuigi olen vähe reisinud, ei ole ma kindlasti sellist nõmedust nagu Poola majutusasutustes kusagil mujal kohanud, kusjuures puhtuse üle kurta ei saa. Poodides on müüjad üliaeglased ja uimased. Pooled müüjad ei tahaks nagu üldse ostjaid näha, ei naerata. Oluliselt meeldivamad on noored, alles plikaohtu teenindajad ja nemad räägivad ka inglise keelt. Restoranis võidki menüüd ootama jääda, kui just ise seda julmalt nõudma ei lähe. Kui menüü kätte saad, siis alles neljandal katsel saad oma soovitu, sest kolme esimese toorained on otsas.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Aga kui oled VIP ehk kõrgel ühiskondlikul positsioonil isik, siis pole sul millestki puudust. Bankett piduliku lõunasöögi otsa, banketi alguses kingivad kaunid daamid sulle puhtalt kohale ilmumise eest peene käsitööšokolaadi karbi jne. Millestki pole puudu. Toiduvalik on silmi pimestav. Poolas juba külla minnes nälga ei jää. Ainult et teenindajad ei ole õppinud nugade-kahvlite asetust: millal sööja on lõpetanud, millal mitte. Esimesel võimalusel üritatakse oma käbeduses taldrik laualt koristada. Muidugi võib igal ajal uue taldriku ja uue toidu asemele võtta, kuid see on ju raiskamine. VIPina teenindatakse sind hästi ka majutusasutustes.<br />
<br />
Ent kui sa oled mingi tavaline inimene, siis ära looda midagi. Kahel korral käisin Poolas grupiga, siis oli majutus korraldajate poolt broneeritud ja ise ebamugavusi kogeda ei tulnud. Aga sealtki jäi kõrvu, et paaril soovijal polnud kuidagi võimalik võtta omale eraldi tube jne. Kokkuvõtlikult: märksõnaks on paindumatus ja abivalmiduse puudumine. <br />
<br />
Aga <span style="color: #351c75; font-size: large;">Gdanskis</span> otsisime kaks ööd ise majutust. Esimene koht oli Bookingu kaudu võetud apartement kesklinnas, kuhu oli märgitud juurde ka tasuta parkimise võimalus. Perega autoga minnes on nii palju kodinaid, et on selge, et parkimisvõimalus on asi, mille puudumisel kohe majutusasutuse välistad. GPSi abil jõudsime mingile tänavale, ronisime autost välja, aga mida ei leia, on konkreetse numbriga maja! Sama hoonet otsis parajasti ka üks soome-rootsi punt. Majutusasutusse helistades selgus, et see asub kuskil hoovis, kuhu tuleb minna pika ringiga, otse ei saa, sest suured metalltarad on igal pool hoovide sissepääsude ees. Ja tasuta parkimine tähendas nende arvates seda, et õhtust kuni hommikul kella 9ni saab tänavatel tasuta parkida, aga loomulikult olid kohad ju täis. Ja miks peaks inimene täpselt kell 9 välja ronima, eriti kui tal on puhkus? Pukseerisime siiski auto apartmenti juurde, et ei peaks kotte kaugelt tassima, ja jätsimegi sinna, hommikul oli alles.<br />
<br />
Teenindaja retseptsioonis, mingi imelik vanamees, tervitas üleoleva näoga, mitte et sellega oleks tere kaasnenud. Ei mingit viisakust. Kui avastasime, et toas on üks lina puudu ja läksime alt seda küsima, siis vanamees ülbitses, et teile ei olegi rohkem mõeldud. Et kuigi toas on kaks diivanit, peaksid suured lapsed nende arvates millegipärast ühel diivanil magama. Kahest toast koosnev ruumiga apartment aga ise oli puhas ja mugav.<br />
<br />
Otsustasime hommikul, et jääme samasse kohta ka teiseks ööks. Muidugi selgus, et retseptsioonist tuba ei saa, tuli kuskile helistada. Sealt öeldi, et meie tuba on järgmiseks ööks broneeritud, aga saab samal korrusel uue toa. Jätku me asjad tuppa, nemad viivad need uude tuppa. Igaks juhuks võtsime kõik asjad siiski kaasa, sest mine tea, kuhu need kaduda võivad, mingit korda ei paistnud majas olevat. Ja pealegi, äkki tekib päeva jooksul mingi muu ööbimisvõimalus.<br />
Õhtul pärast Sopotis rannas käiku väsinult apartemendimajja saabudes vaatas eelmise õhtu vanamees ülbe ja mõnitava näoga otsa, ei lausunud sõnagi. Andsin siis lõpuks oma ID-kaardi, mille peale vastas ta, et teile tuba pole. Helistasin siis jälle hommikusele numbrile, sealt vastas daamike, et aga te ei jätnud ju asju sinna ega maksnud toa eest ette ära. No pagan võtaks, miks ma peaks toa eest ette maksma? Aga siis pakkus ta viimast vaba tuba kuskil teises majas. Maksta tuli aga selle eest sinna onule. Küsisin, kuidas sinna majja sõita, selle peale teatas ta, et aga parem on minna jalgsi, ainult 10 minutit. Närv oli nii must, et otustasime sealt lahkuda. Hakata väsinuna ja pimeduses, raske kott käes, jälle mööda igausuguseid tänavaid kolistama, tänan, ei!<br />
<br />
Nonii, sai siis Bookingust ruttu välja otsitud üks <span style="color: #351c75; font-size: large;">viimase minuti diil</span> ja broneeritud. Jälle lubati parkimist. Hakkasime sõitma, aga mida taas ei leia, on õige maja, kuigi panin teejuhise otse Bookingust peale. Lõpuks siis mitme kohalikuga suheldes selgus, et korter asub kuskil uuselamublokis. Kobisime autost välja ja ma helistasin majutusasutuse, mis kandis nime Lux Apartement või midagi taolist, numbrile. Sealt öeldi, et aga korter asub hoopis teises majas, kõndige nüüd sinna ja sõber tuleb võtmega 10 min pärast. Vahepeal juba ilmus välja ühe maja turvamees, kes andis teada, et sinna parkida ei tohi. Oeh!<br />
Mingi aja pärast saabus kohale higist lehkav blond kutt, näol ei naeratuse varjugi. Lasi meid korterisse sisse, mis muidugi polnud kuskilt otsast luksuslik, kui just mitte lühtreid laes arvestada, isegi jalarätik puudus, ja hakkas kohe raha nõudma. Kusjuures mitte seda summat, millega olime korteri Bookingust võtnud, vaid 30 eurot kõrgemat. Tema põhjendas seda sellega, et lisanduvad ka ju muud kulud: käibemaks, koristaja tasu jne. Hakkasime vaidlema. Seda pole varem olnud, et Bookingu hinnale peaks veel midagi juurde maksma. Helistasin siis tollele naisele, kellelele ennegi. Saime kaubale, et maksame tüübile sulas 75 eurot, et ta teeb meile alet. No tere tore! Bookingus oli hinnaks 56 eurot ja nüüd siis on 75 eurot äkki sõbralik allahindlus? Aga me ei hakanud enam vaidlema, sest kell oli pool 11, väljas juba pime, ise ja lapsed väsinud ning kõik veel söömata.<br />
<br />
Kuid selgus muidugi jälle, et parkida kuskile ei saa. Võtme küljes oli küll parkimismaja pult, aga kus see asus, seda higist lehkav tüüp ei teadnud. Kõrvalmaja maa-aluse parkla ust pult igal juhul ei avanud. Jälle tuli auto jätta kuskile tänava peale.<br />
<br />
Nii et soovitus: Poola minnes <span style="color: #351c75; font-size: large;">varuge kas raha või varuge rohkesti närve</span>. Hotellid on Sopotis ja Gdanskis väga kallid. Perele oleks üks öö läinud maksma kõrghooajal vähemalt 300 eurot. Kuulsate kettide hotellides ilmselt eespool kirjeldatud nõmedusi ette ei tuleks. Arvatavasti oleks hea lahendus ka mustalt saadud kodumajutus, vastavaid kuulutusi näiteks Sopotis postide peal ikka leidus, kuid nende otsimisele kuluks eraldi palju aega.<br />
<br />
Aga Sopot ja Gdansk on linnad, kuhu kindlasti soovitan minna. Seal on, mida vaadata.<br />
<br />
Ahjaa, Sopotis oli aru saada, et mõne inimese nupp ikka nokib. Nimelt hakkasime siis suvalisest tänavast ranna poole sõitma ja äkki kitsal tänaval seisis tee peal üks mees. Tema pakkus võimalust parkida auto tema hoovi ja küsis selle eest 20 zlotti. Hoovis oli veel üks vaba koht. Kuna meil zlotte polnud, viskasime talle 5 eurot ja peab ütlema, et see oli üks mõistlikumalt ja meeldivamalt kulutatud raha üldse. Vaat, kus vanamees oskab omale pensionilisa teenida ja on taibanud, millist teenust hädasti vajatakse. Kusjuures tema hoovil seisis üks Eesti auto veel.<br />
<br />
Veel ühest veidrusest. Nimelt saab Poolas <span style="color: #351c75; font-size: large;">normaalset kohvi</span> ainult bensiinijaamadest ja mõningatest restoranidest. Aga isegi kõige pidulikumatel bankettidel, kohalikest hotellidest rääkimata, ei saa korralikult valmis tehtud kohvi. Ei, kohvitasside kõrval on hoopis kuum vesi ning kaks purgikest, ühes lahustuv kohv, teises kohvipuru. Pätikohv on mul kodus muidugi igapäevane jook, aga kohv vajab ju tõmbamisaega. Ning ma teen seda ikkagi Iittala 0,4 dl kruusi, mitte pisikesse tassi, sest kohvipuru võtab palju ruumi. Olgu siiski öeldud, et näiteks Varssavis täiesti tavalises hotellis olen varem ka saanud normaalset kohvi.<br />
<br />
Ja veidi ka <span style="color: #351c75; font-size: large;">rannavalvest</span> Sopotis. Nimelt valvasid nad väga-väga usinalt. Iga mingi kauguse tagant oli rannavalve torn ja vees ka paat. Läksin nabani vette ja ujusin mere poole veidi sügavamale, juba vilistati mulle paadist, et tagasi pöörduksin. Sama oli teiste inimestega. Põhimõtteliselt said ujuda vaid lapsed. Aga kogu see valvamine lõppes kellapealt kell 17.30. Siis oli näha, kuidas rannavalvuritel hakkas äkki väga kiire asjade kokkupakkimisega ja läinud nad olidki. Ja siis oli sügavam vesi kohe inimesi täis, lahkuvaid rannavalvureid see enam ei kottinud, nende tööpäev oli läbi. Ausalt öeldes väga totter. Selge on ju see, et kui väljas on 30 kraadi sooja, siis inimesed rannast iialgi nii vara ei lahku.<br />
<br />
Ja üks asi veel. Nimelt hakkasime Eesti poole tagasi sõitma pühapäeval ja plaan oli toidupoest Poola kaupa koju kaasa osta. Aga oh üllatust! Tuleb välja, et Poolas on <span style="color: #351c75; font-size: large;">pühapäeviti toidupoed suletud</span>! Õnneks siiski oli enne piiri üks Deluxe Supermarket, milles muidugi valik oli kehvem kui mõnes A&Os, aga mõned vorstid, juustud ja hambapasta sai ikka kätte. Ja lisaks mõned Soplica liköörid, mis mulle ja mu Eesti sõpradele väga meeldivad.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-44014597613197606952018-04-16T09:14:00.000+02:002018-04-16T09:17:35.400+02:00Kust küll osad oma energia võtavad?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggTwJCQZYDTCSI9RaCWU2o4wecDO8aN3XEFMzK7tgsEvRGuBU_1SXs-uN0YtG8u5kd8-Twfd7gMmbET2ZlCgzX3x1ZoP7YAhzTAyzC5lxGyKV5Y2o_3JLya-Aom47Pt-Ai5IpThGjWtva-/s1600/IMG_8967.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEggTwJCQZYDTCSI9RaCWU2o4wecDO8aN3XEFMzK7tgsEvRGuBU_1SXs-uN0YtG8u5kd8-Twfd7gMmbET2ZlCgzX3x1ZoP7YAhzTAyzC5lxGyKV5Y2o_3JLya-Aom47Pt-Ai5IpThGjWtva-/s320/IMG_8967.JPG" width="320" /></a></div>
<b>Mida kujutab endast energia ülejääk? Miks näiteks minul on energiat hoopis pidevalt puudu?</b><br />
<br />
Olen kuulnud, et viimasel ajal on osadel inimistel palju energiat üle. See tähendab, et massiliselt käiakse jooksmas igasugu maratonidel, osaletakse öörännakutel jne. Inimene saab tänapäeval piisavalt sööki kätte, ei pea enam jahti pidamama, niisiis tekibki energia ülejääk.<br />
<br />
Imestan, et leidub inimesi, kes ärkavad veel enne esimest kukelaulu ja asuvad hoogsalt toimetama. Teen hommikul silmad lahti ja vaatan aknast välja: mõni juba uhab koeraga ringi, mõni on leidnud omale muu tegevuse.<br />
Kell 8 hommikul tööle vaarudes näen, kuidas mõni noor ema juba rõõmsalt lapsevankriga ringi jalutab. Müstika! Osad naised ei käi tööl ega saa muidu elus kõigega päris hästi hakkama (näiteks isegi õhtukat lõpetatud), aga oma lapse saavad hommikul vara riidesse ja juba enne kella 8 lasteaaeda viidud! Kust selline energia tuleb? Kui ma kodus töötasin ja lapsed väiksed olid, sain nad alles kella 9 lasteaeda viidud ja seegi oli suur pingutus, mistõttu sageli jätsingi nad koju. Jumal tänatud, et nüüd lähevad ise kooli.<br />
<br />
Üks sõber rääkis, et käis mingil ekskursioonil ja tal ei lastud magada. Ta ööbis ühes toas vanemate inimestega, kes hakkasid hommikul kell 5 ringi sagima ja kolistama, austamata neid, kes magada soovivad. Ma oleksin selles situatsioonis ülivihane. Mul läks ka täna hommikul kell 5.37 uni ära ja tekkis paanika mõningate kiirelt ärategemist vajavate asjade pärast. Aga ma vaevu jaksasin end vedada kööki vett jooma. Õnneks tuli mõne aja pärast uni tagasi. Vanasti oli mul nii, et õhtul und ei tulnud, mõnikord rähklesin voodis lausa kella kuueni hommikul, sõba silmale saamata. Nüüd paistab mul olevat kätte jõudnud selline iga, et hommikul vara läheb uni ära, nagu paljud teisedki kurdavad, aga see ei tähenda, et oleksin selleks ajaks välja puhanud. Eks see stressist ja ülepingest tule.<br />
<br />
Olgu, ma saan aru, et mingisugune energia ülejääk on minulgi, sest kehale on kogunenud teatud üleliigsed rasvad. Just praegu kaalusin ennast ja kaalunumber näitas 59,5. Muidugi minu pikkuse kohta (1.71) pole tegu kaugeltki mitte ülekaaluga, aga ma tahaks kaaluda 55 kg nagu pool aastat tagasi septembris. Teadlaste sõnul pidi liigses kehakaalus väljenduv energia ülejääk olema hiljutine probleem ja inimese energiatarbimine lülitub kohe välja, kui keha seda enam ei vaja.<br />
<br />
Aga! Kui ma vaatan neid inimesi, kes päevad läbi ringi lippavad, siis osadel on ilmselgelt välja paista ka ülekilod. Ei kao need kilod neil selle sporditegemisega kuidagi, keha hoiab varusid ikka tallel. Tundub ikkagi nii, et osad inimesed ongi loodud olema paksukesed ja teised ei pea üldse ülekilode ootamatu tekkimise pärast muretsema, söögu palju tahes. Ega ma ka ju pikka aega midagi juurde võtnud. Ülikooli astudes kaalusin alla 50 kg, see polnud normaalne. Kui pool elu oled olnud alakaaluline ja sellepärast on sinu kallal isegi noritud, siis paari lisakilo pärast väga ei kurdagi.<br />
<br />
Aga ikkagi, miks on siis osadel inimestel energiat nii palju üle ja osadel nii palju puudu? Tuleb tunnistada, et minu tutvusringkonnas on siiski ülekaalus need, kes kurdavad väsimust ja otsivad abi kas loodus- või tavalisest apteegist. Selge see, et igasugu pinged ja stress toovad väsimuse ja kurnatuse kaasa, aga tahaks teada, kas siis neil, kellel on energiat nii palju üle, puuduvad pinged, stress ja mured. Mine või lausa neid intervjueerima, et saladusele jälile jõuda.<br />
<br />
Igal juhul, kes juhtub lugema ja kellel pole muret energia vähesusega ning teab selle põhjust, palun andke ka mulle teada.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-85276779544600904052017-05-24T10:05:00.004+02:002017-05-24T10:05:56.424+02:00Üks lustakas lugemine<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEht7qcjM1FXILUBHpgvWQCV7ARG0O9qMPZv4ZMj5aAFaRNe4e1a4UffpuT89ext81v0sl7ceqy6lgRQMMMDFSmkQ5AlzYR-_OjXIc3NxmQi05lfwUXFrKasH8bFA_Iwt4nRNHiXuJbYadXs/s1600/9789949933662.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEht7qcjM1FXILUBHpgvWQCV7ARG0O9qMPZv4ZMj5aAFaRNe4e1a4UffpuT89ext81v0sl7ceqy6lgRQMMMDFSmkQ5AlzYR-_OjXIc3NxmQi05lfwUXFrKasH8bFA_Iwt4nRNHiXuJbYadXs/s200/9789949933662.jpg" width="141" /></a></div>
Tuleb nentida, et ma ei ole Mihkel Mutti eriti palju lugenud, ent tema <span style="color: #20124d; font-size: large;">"Eesti ümberlõikajat"</span> (2016) tahtsin kindlasti lugeda. Paarilt inimeselt jõudsin juba varem ka kiidusõnu kuulda. Üle pika aja oli see üks raamat, mille endale suisa ostsin (pean väga valima, mida ostan, sest raamaturiiulid on paraku kõik täis ja rohkem neid tuppa ei mahu).<br />
<br />
Nimetaksin seda raamatut lustakaks irooniaks, mõnusaks satiiriks. On aru saada, et kirjanik on kirjutamist nautinud, vabalt fantaasial lennata lasknud. Kerge ja lõbus lugemine, ütleksin ma. Selle raamatu põhjal võiks aretada mis laadi kirjutisi iganes, väga süvitsi võiks laskuda rahvuseksistentsiaalsetesse teemadesse, aga milleks? Mina ei võta seda raamatu traagiliselt, vaid just nimelt mõnusa tögamisena viimastel aastatel ühiskonnas toimuva kohta. Ma kujutan ette, et näiteks mõningad äärmusrahvuslased suudaksid seda raamatut kuidagi väga isiklikult võtta. Mina ei oska seda iseendaga suhestada, küll aga meeldib mulle see, kuidas 1+1 tulemusel on Mutt "maailmas leiduvat" kokku liitnud ja huvitavate tulemusteni jõudnud. Näiteks Trumpi plaanitavat USA-Mehhiko müüri ja kampaaniat "Talendid koju" kokku liites on sündinud raamatus äärmusliikumine "Talendid koju", mis käib välismaale läinud eestlasi füüsiliselt või psüühiliselt terroriseerimas ning soovib Eestimaa ümber ehitada paekivist müüri, et rohkem inimesi riigist enam välja ei pääseks. Päris lõbus on ka näiteks see, kuidas ajakirjanik Benno Sohvakartul läheb Brüsselisse Alam-Kolkakülast pärit europarlamentäärile Mauri Rähnile külla ja võtab kaasa oma partneri, kelleks ei osutugi naisterahvas, vaid hoopis fekaalivedaja Boris Tammejuss - kooseluseadus võimaldas ka Tammejussil Brüsselisse pääseda, et lipuvardasse ronides ja Eesti lipule suud andes Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee manifestile tähelepanu tõmmata. Manifest ise on samuti raamatus välja toodud ja olgugi, et selle on kokku kirjutanud mitmed Alam-Kolkaküla talendid, on tekst lihtsalt üks ebakonkreetne halamishägu.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Ma olen rahvuste teema peale mõelnud nii ja naa. Erinevus rikastab, see on kindel, seda ka rahvuste mõttes. Iseküsimus on, kas neid peab meeleheitlikult püüdma säilitada. Kahtlustan, et kõik on nagunii varem või hiljem looduse valik. Ehk me ei peaks seda teemat niivõrd üle mõtlema. Kui vaadata kasvõi Eesti ajalugu, siis siit on ikka väga palju rahvuseid üle käinud, kõik on läinud ja alles jäänud lõppkokkuvõtteks ikkagi eestlased. Rootsist aga lahkus ligi neljandik rootslasi alates üle-eelmise sajandi keskpaigast Ameerikasse, ent ikkagi ei juhtunud rootslastega midagi hullu.<br />
<br />
Kokkuvõtteks: minu soovitus inimestele, kes selle raamatu pinnal (või pigem küll üldse raamatuid mittelugenuna) muudkui pröögates timbu-limbusid meie maalt välja ajada üritavad: minge metsa ja jääge sinna täpselt nii kauaks kuni maha rahunete!<br />
<br />
Aga olles selle raamatu läbi lugenud nüüdseks juba mitu nädalat tagasi, pean nentima, et paraku pole see raamat selline, mille peaks omale koju kindlasti ostma. See ei ole Mikita, keda tahaks ühe uuesti üle lugeda. Aga muidugi, neil kel kodus raamatute jaoks ruumi, soovitan selle ikkagi omale osta, sest eesti kirjandust ja kultuuri laiemalt on mõistlik ju toetada. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-40682074474051561072017-04-26T09:37:00.002+02:002017-04-26T09:37:37.933+02:00Kaugtöö või töötegemine "maal" on ainult töö arvuti taga?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip1F5iIq-IkhZ7ipWdYp6cNRNrhTu1Ed9PVAAwZQAcdZWnRUzFTURSzCwM4DShaotdrE9euQG44DtSxZfJWXfICFtOrRSOarimHOzOgOxVKXgda1LWCrYjvCcPb4cRzb6JVkP35g6tkYm9/s1600/Untitled3_tekst.png" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="214" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEip1F5iIq-IkhZ7ipWdYp6cNRNrhTu1Ed9PVAAwZQAcdZWnRUzFTURSzCwM4DShaotdrE9euQG44DtSxZfJWXfICFtOrRSOarimHOzOgOxVKXgda1LWCrYjvCcPb4cRzb6JVkP35g6tkYm9/s320/Untitled3_tekst.png" width="320" /></a></div>
<b>Kas kaugtöö või töötamine maakohas tähendab tõesti ainult tööd arvuti taga ja muid tööviise siin ilmas enam polegi? Selline piiratud mõtlemine paneb ikka väga imestama. </b><br />
<br />
Uudis on see, et maal (väljaspool suuremaid linnu, mida Eestis muidugi polegi, aga noh, kõik kohad väljaspool Tallinna on ju maakohad, sh Tartu) tehakse igasuguseid töid ja mitte ainult põllumajanduslikke ja metsandustöid. Ameteid on väga erinevaid. Suur osa neid vajab vähest arvutikasutamist. Ometi on kõik n-ö maale elama või kaugtööd tegema kutsuvad reklaamid sellised, kus inimene istub kas ruumis või kuskil metsas villasokkides arvuti taga. Kas tõesti nii piiratud ongi arusaam tööst tänapäeva Eestis?<br />
<br />
<br />
<a name='more'></a>Isegi minu töö ei käi ainult arvuti taga. Suurema osa mu tööst hõlmab hoopis telefoni otsas rippumine (mõnikord tundide kaupa telefonikõnesid päevas), allikatega kohtumine, autoroolis istumine jms. Artikli valmistamisel on teksti kirjapanek arvuti taga lõpuks üllatavalt väike, kuigi mitte marginaalne osa tööst. Mõni lühem lugu saab kirja pandud lausa tahvelarvuti abil. Mõnikord ei ava ma arvutit mitu päeva, reisidele või mitmeks päevaks mõnda teise Eesti kohta sõites ei tassi seda ammu enam kaasa. Tahvelarvutiga või nutitelefoniga saab ju kõik asjad ära aetud, eriti aga infootsingud. Internet, sotsiaalmeedia jms on tänapäeval inimeste elu oluline osa, aga mitte enam selline aparaat nagu arvuti.<br />
<br />
Ameteid on ilmas nii palju, neid saab harrastada nii linnas kui ka maal. Paljude inimeste töö on selline, et nad ei pääse töö ajal üldse arvuti taha, isegi mitte Facebooki tšekkama. Riigiametnik istub tõesti suurema osa ajast arvuti taga, kui tal muud targemat teha pole. Aga asjalik ja reaalselt tööd tegev riigiametnik ka ei pääse kogu aeg arvuti taha.<br />
<br />
Seega teen suure aplausi inimesele, kes esimesena suudab maale elama või kaugtööd tegema kutsuva või muu sarnase kampaania teha nii, et visuaalis pole näha arvutit.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-48638687785940962232017-04-07T09:56:00.001+02:002017-04-07T09:57:53.304+02:00Kas SEE ongi elu väljasuretamine maal?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1sw-XJwAPsuNLOblXSpN1bANLLelqpJrFVEvweLcItsGrGr-880weBOKrAnSiZ8g0acE2w-NNqpft6c7EYxFxzQSofA7IsdsJbyEJ8Q7ELTayjt-sbxYQUTfspcVfd7Fh1TgMiaXX5BEv/s1600/joodikud.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="265" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1sw-XJwAPsuNLOblXSpN1bANLLelqpJrFVEvweLcItsGrGr-880weBOKrAnSiZ8g0acE2w-NNqpft6c7EYxFxzQSofA7IsdsJbyEJ8Q7ELTayjt-sbxYQUTfspcVfd7Fh1TgMiaXX5BEv/s320/joodikud.jpg" width="320" /></a></div>
<b>Mõniste poe käive olla langenud päevapealt, kui Apes avati hiljuti Alko1000 kauplus. Nüüd virisetakse, et riik peab midagi ette võtma. Mida siis riik täpsemalt ette võtma peaks? Mind häirib kogu asja juures hoopis see, et riigilt saadav raha - nii vanaduspension kui ka töövõimetuspension - kulutatakse peamiselt alkoholi peale.</b><br />
<br />
Kogu see purelus ja virisemine ei ole seotud absoluutselt mitte millegi muu kui ainult alkoholiga. Kusjuures alkoholitarvitamist ei ole riik ära keelanud, nagu osad demagoogid püüavad väita. On lihtsalt masendav, et niivõrd paljude inimeste elu koosneb peaasjalikult üksnes alkoholitarvitamisest.<br />
<br />
Ma küsin, miks peab riik neid joodikuid üleval pidama? Ja see on tõsine küsimus. Miks on meil n-ö grupi peal mitte veel pensionieas täies elujõus (tõsi, kohati oma tervise maha joonud) inimesed, kellele me lihtsalt maksame selleks, et nad saaksid päevad läbi alkoholi tarvitada? See on tegelik probleem, mitte see, et maapoed ei saa teenida enam alkoholimüügi pealt nii kergesti nagu varem. Kes tahab juua, palun väga, joogu oma raha eest.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Siiani viisid sellised Läti piiri läheduses elavad joomarid riigi raha kohalikku poodi. Nüüd nähakse kogu probleemi selles, et see raha viiakse üle piiri Lätti. Kas see ongi siis tegelik probleem?<br />
<br />
Tuleb välja, et suur osa maapoode peabki end üleval tänu kohalikele joodikutele, keda pole teps mitte vähe. Sama kehtib paraku ka väikeste tanklate kohta - nende põhikäive ei tule tegelikult mitte kütusemüügist, vaid alkoholimüügist. Aga see pole ju kuskilt otsast normaalne. Lõpuks teenib põhikasumi selle pealt aga ikkagi alkoholitootja. Need üks-kaks maapoe müüjat, kellele on justkui töökoht loodud, teenivad parimal juhul miinimumpalka.<br />
<br />
Ühtlasi räägitakse veel seda, et loomulikult inimene tormab Lätti alkoholi järele, kuna seal tohib alkoholi müüa juba alates kella 8st hommikul, meil aga alles alates kella 10st. Jääb mulje, justkui meie riigi põhimure ongi see, kuidas saada võimalikult kiiresti hommikuti alkohol kätte.<br />
<br />
Ma saan aru, et ega neid joodikuid enam mitte miski ümber ei õpeta. Eriti mõttetu oleks neid mingisuguse pehme kampaaniaga alkoholist võõrutama õpetada. Ma olen neid tonte maapiirkondades näinud nii et vähe pole - tööd tehakse haltuura korras täpselt nii palju, et puudu olev alkoholiraha teenida. Kui joogiraha on parajasti olemas, siis tööd ei tehta. Ühiskonnale mingit panust omalt poolt ei anta. Lõpuks peab riik neid mitte ainult üleval pidama, vaid ka ravima. Mina, kes ma teen tööd ja maksan makse, aga kellel puudub riiklik ravikindlustus, pean kõik oma ravikulud ise maksma. Aga neid joomaritest töövõimetuid, kes ühiskonda mitte midagi ei panusta, ravitakse solidaarselt maksumaksja raha eest. Riigi raha võiks maale ikka tulla kuidagi teistmoodi kui alkohoolikute vahendusel. Tagatipuks on need jotad veel ka valimistel alkoholiga teatud ebaausate poliitikute poolt väga kergelt ära ostetavad, mistõttu kahjustavad ka sellega elu maal, aidates pättidel volikogudesse saada.<br />
<br />
Ma saadaks kõik need jotad maalt minema, kui vaid vähegi saaks. Mingid laagrid tuleks neile moodustada, kus nad teeksid tööd, ja siis palun väga: pärast joogu see raha maha, kui soov on. Aga alkoholiraha peaksid nad teenima omale ise. Igal juhul peaks riik hoopis seda vaatama, et need joodikud ei saaks riigilt töövõimetuspensioni. Töövõimetuspensioni saab praegu absurdselt palju noori inimesi. Ja väga karm olles ütleks ma nende jotade kohta, et surgu pigem kiiresti maha, et nad ei oleks korralike maksumaksjate ülalpeetavad.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-78966853472145870252017-03-24T14:09:00.000+02:002017-03-26T22:24:42.515+02:00Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas III osa<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi95oRTZIAQeLlVTB07wn88XrrstCMAZRmlP94ZbUlJ8OAFC5MBKQgQx9mhnoNCDSmHnmFq_73Qf3lHHVlKGbWkWXvbXXpVO0PuEEW2ixMSWJP1_Cs5nb89gyxoMbsyEZi0yTVIL3HMl21i/s1600/IMG_6002.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi95oRTZIAQeLlVTB07wn88XrrstCMAZRmlP94ZbUlJ8OAFC5MBKQgQx9mhnoNCDSmHnmFq_73Qf3lHHVlKGbWkWXvbXXpVO0PuEEW2ixMSWJP1_Cs5nb89gyxoMbsyEZi0yTVIL3HMl21i/s320/IMG_6002.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Gaudi, Monserdá ja Amigó vitraaž "Rosett igavese silmaga" (ca 1900-1902)</td></tr>
</tbody></table>
<b>Neljapäeva hommikul sõitsime neljakesi jälle Montjuici mäele end taas kultuuriliselt harima MNACi ehk katalaani rahvuslikku visuaalse kunsti muuseumisse. Seda soovitas ka Daniel. </b><br />
<br />
Pilet ei olnud seekord tappev. Kuna olime saanud linnaekskursioonibussist sooduskupongide raamatu, siis saime pileti 20% odavamalt ehk hinnaga 9.60 ning kui ma õigesti mäletan, siis vanim seltskonnaliige sai üldse tasuta (nii mõnessegi kohta sai ta tasuta sisse tänu vanusele 66). Aga enne veel, kui läksime kunsti endasse ammutama, oli minul kui hommikusel toidumanustamissuutmatul kõht tühjaks läinud ning võtsin kohvikus kuuma šokolaadi koos churros'tega. Oli mõnus magusalaks küll. Aga tuli ju ka churrosed ära maitsta!<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsca_oGUcEXx9gTzZgs5LVfc8pufJgaF-hBaUq-H0SzkTcXeIKJ7WdJwFi7I9zLI1R_hNuw9MdBdsJSnb8ZMtdcj9QAbJvd_PejJ01TXICEBGb_AP-Ha4lsONutCpMmTHTiMJZwRPytVAw/s1600/IMG_6000.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsca_oGUcEXx9gTzZgs5LVfc8pufJgaF-hBaUq-H0SzkTcXeIKJ7WdJwFi7I9zLI1R_hNuw9MdBdsJSnb8ZMtdcj9QAbJvd_PejJ01TXICEBGb_AP-Ha4lsONutCpMmTHTiMJZwRPytVAw/s320/IMG_6000.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mina koos Joan Miro keraamilise pannooga "Pannoo IBM-ile" </td></tr>
</tbody></table>
Kuna olen siiski imekombel, kuigi vähereisinuna, sattunud maailma parimatesse kunstimuuseumidesse, siis see muuseum oma eksponeeritud töödega mind otseselt lakke hüppama ei pannud. Aga seal oli siiski piisavalt, mida vaadata. Nende seas ka üks Joan Miro pannoo ja Picasso töö, näpuotsaga ka Gaudit ja Grisi. Katalaani kunstnike nimed mulle meelde ei jäänud, kuigi Danielilt sain soovituse hoida pilk peal Ramon Casas'el (temaga hakkan veel tutvuma). Hoone ise oli muidugi võimas ja luksuslik ning selle katuseterrassidelt avanes veel iseäranis "kõrgelennuline" vaade kogu linnale. Kunstihuvilisel tasub selles muuseumis igal juhul ära käia, sest nagu öeldud, on hoone ise juba üks suur vaatamisväärsus.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdvDXa5KEsiu4yx7mmI_fhE7kYvfVUZeG3oLC4-bACUqCqqnphENtJwzgxCj-x03sbSZSCDkz9vLMk-81ZOY8F7j1xurqrV7Yz_bRwhN9cqdyUWUGdehSsWDLDSSKBmO8ZCrul-k-0Gu4j/s1600/IMG_5995.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdvDXa5KEsiu4yx7mmI_fhE7kYvfVUZeG3oLC4-bACUqCqqnphENtJwzgxCj-x03sbSZSCDkz9vLMk-81ZOY8F7j1xurqrV7Yz_bRwhN9cqdyUWUGdehSsWDLDSSKBmO8ZCrul-k-0Gu4j/s320/IMG_5995.jpg" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">MNAC ise on vaatamisväärsus</td></tr>
</tbody></table>
<br />
Edasi kõndisime õega Montjuici mäelt alla ja võtsime suuna kesklinna poole. Päikselise ilmaga oli ilus jalutada, õitsvaid puid ja lilli imetleda ning ühtlasi ka trenn missugune! Teepeal hakkas tasapisi vastu tulema põnevaid poode, kust sai üht-teist ostetud - nii riideid kui ka hea hinnaga originaalparfüüme, mis muidu maksavad oi kui palju. Hotelli tagasi läksime aga ikkagi taksoga, millest tegime edaspidiseks järelduse, et kahekesi tasub ikka metrooga sõita.<br />
<br />
<b>Güelli parki</b><br />
<br />
Õhtul läksime koos kolmanda reisikaaslasega Güelli parki, mis asub Montjuicist vastassuunas teise mäe jalamil. Kahjuks jõudsime sinna liiga hilja, esimese ringi saime tehtud küll veel valguse käes, aga kui meid kell 19 pargi põnevamasse põhiossa lasti, siis hakkas juba väga kiirelt hämarduma. Nii põnevat parki pole ma elus veel näinud ja kui peaksin veel kord Barcelonasse sattuma, lähen sinna kindlasti tagasi. Tagasi pargist hakkasime tulema jalgsi ja see oli ikka väga pikk maa. Samas oli mõnus jälgida, kuidas linnarahvas õhtupimeduses parkides ja tänavatel askeldab, koeri jalutab jne. Lõpuks olime nii väsinud, et võtsime ikkagi viimase paari kilomeetri jaoks takso.<br />
<br />
<b>Randaaaa!</b><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMheH8_QuzWzjkM8UdSi6BNSqRnCEOkdlkqoNCGfHIdnsqOywuh9f505cJ9wPfQKYYru3aKfye__E_SuqzriQHv6wr7l4hI0iCiUo_uORVULe92M_ifxT8e5RBOmdUaiXQmoDGsT5VmmY5/s1600/IMG_6020.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMheH8_QuzWzjkM8UdSi6BNSqRnCEOkdlkqoNCGfHIdnsqOywuh9f505cJ9wPfQKYYru3aKfye__E_SuqzriQHv6wr7l4hI0iCiUo_uORVULe92M_ifxT8e5RBOmdUaiXQmoDGsT5VmmY5/s320/IMG_6020.jpg" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Juan Gris "Klaas ja pudel", 1919</td></tr>
</tbody></table>
Ja oligi juba saabunud reede ning ma teadsin, et see on see päev, kui tahan minna lõpuks ometi randa! Ilm oli selleks igati soosiv. Hotelli rõdul oli hommikupoole juba nii palav, et seal ei kannatanud enam olla, kuigi esimese päevituse tegin seal ära. Minema saime õega veidi pärast kella 12 ja sõitsime metrooga Barceloneta peatusesse. Küll seal piirkonnas liikus alles rahvast! Rannas saigi soetatud päevituslina ja paar tundi täiesti korralikult vastavas rõivastuses liiva peal lamatud. Minu jaoks ei ole päikese käes peesitamisest paremat lõõgastusviisi.<br />
<br />
Pärast randa pidime kohtuma Rovaniemist pärit Marjisega Montcada tänaval Picasso muuseumi juures. Pidime üksteisele helistama, kuid paraku juhtus nii, et ühes kassas makstes ja telefonile restarti tehes l<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgv-CccMWdcsa8590CvULuSoXYIKB7pjt40vgrTrPpMVdRd7Vo6FyuQyEqL4q85qDVOY1FTZ-8g_OmkvP11PLocEaFFU01GF6Qdgn3ByoKRXVB9GnVxZ46KnEqCqSaTZZx5Z2Z_50-Jn2JJ/s1600/IMG_6062.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgv-CccMWdcsa8590CvULuSoXYIKB7pjt40vgrTrPpMVdRd7Vo6FyuQyEqL4q85qDVOY1FTZ-8g_OmkvP11PLocEaFFU01GF6Qdgn3ByoKRXVB9GnVxZ46KnEqCqSaTZZx5Z2Z_50-Jn2JJ/s320/IMG_6062.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Üks osa Güelli pargist, arhitektiks ikka Gaudi</td></tr>
</tbody></table>
õin ma sisse järjest valet koodi ja mu telefon otsustas, et ta on vale inimese käes, nõudes PUK-koodi. Nii jäigi Marjisega paraku tol päeval kohtumata. Kuna me olime jälle Ramblal, siis lippasime Carrefour'i ja telefonijama pärast haarasin korvi pisikeste veinipudelite kolmpaki, millest ühe kohe närvide rahustuseks ära jõin. Samal päeval leidsime üles ka oma hotelli lähedal asuva Carrefouri ja C&A, sest ma tahtsin saada omale väga konkreetset värvi pükse, millest ühes teises C&A-s olid järel vaid suured numbrid. Tolles C&As leidus suurus 38, kuid paraku osutusid needki mulle liiga suureks. Samas sain 10 euroga väga laheda kleidi.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPBjXzIhb4UgJZqExN4pm30QZ4uqSJlU_TQf52-Jlc6TvaGboPjOOWhacX9gzk4pye0P2t6z32wNmuMtS81b5-QUsGvbPzKihapZSqgpP2hB9UcHRug0ciSPVKclgWBCyC27S_NB-lPEgF/s1600/IMG_6048.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPBjXzIhb4UgJZqExN4pm30QZ4uqSJlU_TQf52-Jlc6TvaGboPjOOWhacX9gzk4pye0P2t6z32wNmuMtS81b5-QUsGvbPzKihapZSqgpP2hB9UcHRug0ciSPVKclgWBCyC27S_NB-lPEgF/s320/IMG_6048.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Güelli pargi sissepääs</td></tr>
</tbody></table>
Õhtupimeduses tegime õega pika tiiru linnapeal. Nägime näiteks, kuidas kella 21.30 ajal puudust kannatavatele isikutele tasuta täiesti tänava peal toitu jagati. Lõpuks sattusime ka ühte elava muusikaga baari. Et aga õllelehk oli seal talumatu ning ei jõudnud ära oodata, millal muusikat tegema hakatakse, tulime tulema. Ja õhtu lõpetuseks sain Eestist kätte ka PUK-koodi.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoI4pJPwcc0Cmh-OFtCwi5M5Tns6GkwGVwJsKW-ZH7AhlRaOP5fGfEH5cFn0e-fj_1ilHnqdsAvVu455IXqwIRQ2_5foGaYqf3nbltXvhlyM9QzdbnuOOCg_iJsJjzNz0dY0cbieWrgXAL/s1600/photo-6.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoI4pJPwcc0Cmh-OFtCwi5M5Tns6GkwGVwJsKW-ZH7AhlRaOP5fGfEH5cFn0e-fj_1ilHnqdsAvVu455IXqwIRQ2_5foGaYqf3nbltXvhlyM9QzdbnuOOCg_iJsJjzNz0dY0cbieWrgXAL/s320/photo-6.JPG" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Portree, mille Picasso maalis juba teismeliseaas</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<b>Picasso muuseumisse</b><br />
<br />
Reisi viimaseks päevaks sigines kindel plaan Picasso muueumis ja seejärel veel rannas käia. Picasso muuseum asub Montcada tänavas. Tegu on linna ühe vanima piirkonnaga, kus on väga armsad kitsad tänavad ja ka mõnusad poekesed, kuhu me küll pidama ei jäänud, aga ühest siiski ostsime teed. Muuseum on ehitatud viide väga vanasse majja, mida omal ajal kutsuti lausa paleedeks. Pilet maksis 11 eurot, kui mu mälu mind ei peta. Muuseumis tasus käia, sest nägin Picassot hoopis uue pilguga. Mõistsin, et tegu on tõepoolest kunstnikuga. Muusemis sai näha Picasso juba varajases nooruspõlves tehtud maale ja ülevaate tema kui kunstniku loomingulisest arengust. Selgus aga, et see oli esimene kunstimuuseum minu elus, kus ei tohi pilti teha. Sain kohe keelu peale, kui Picasso kõige varajasema maali juures foto tegin. Aga õnneks ei pidanud seda pilti ära kustutama, nii et ma saan seda nüüd eksponeerida siin. Kes oleks osanud arvata, et Picasso maalis selle juba umbes 12aastaselt?<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgg7er6Smywaik9Bnp-LXxOAs9r4ETYOjXh7NCr78F6hlPyZZb5Ewz0EzFmCDju-pil45LdI0APFloKR0XXXdjYdSGeQSOKYuadYyiq56dobACimdEGql9wj_l6maBIhHFaWwGeEjQ1VQs9/s1600/IMG_6115.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgg7er6Smywaik9Bnp-LXxOAs9r4ETYOjXh7NCr78F6hlPyZZb5Ewz0EzFmCDju-pil45LdI0APFloKR0XXXdjYdSGeQSOKYuadYyiq56dobACimdEGql9wj_l6maBIhHFaWwGeEjQ1VQs9/s320/IMG_6115.jpg" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Teel Picasso muuseumisse - Ribera linnaosa kitsad tänavad</td></tr>
</tbody></table>
Kunstilaks taas käes, jalutasime mööda armsaid kitsaid tänavakesi ranna poole. Tee peal sattusime ühte outlet-butiiki, mida pidas rootslanna. Rootslanna ütles, et tema tahaks praegu ainult randa minna. Nii sai ka pisut rootsi keelt räägitud. (Ja ma rääkisin ühe taksojuhiga ka mõned päevad varem natuke araabia keelt oma oskuste piires.)<br />
<br />
Rannas oli laupäeva pärastlõunal veel rohkem rahvast kui reedel. Igati loogiline. Aga ilm ei olnud enam nii palav. Kohati tundsin, et päevitusriiete väel on lausa jahe ja tõmbasin teksatagi peale. Täiesti uskumatu, aga teksatagi kaasa võttes, mille sõbranna mulle ühest Rakvere kaltsukast jahtimise tulemusel sai (eelmise pidin jätma paar aastat tagasi Hollandisse seda kordagi selga pannuna), sai tehtud ülimalt moodne valik. Igas mõõdus teksatagid olid Barcelonas meeletult populaarsed. Inimesi neis ajatutes riietusesemetes kohtas igal sammul, nii et ühel hetkel otsustasin ma, et hakkan neid kokku lugema. Sain üle 100, aga siis juba läks järg sassi.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEBDY6IEm5l7HVtTKJfuUuQZXU1HxTpO4hhGgGoGF4z1xvCSxizY6zd16yjJfLxhtKOtbKAz9GArGhG2uDrMHd2LR-VFeh3SEPCEWgKy7WlqulBP5b7WRfxIvF2ZUsy6WyuyGQ_0g_SpcJ/s1600/IMG_6107.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEBDY6IEm5l7HVtTKJfuUuQZXU1HxTpO4hhGgGoGF4z1xvCSxizY6zd16yjJfLxhtKOtbKAz9GArGhG2uDrMHd2LR-VFeh3SEPCEWgKy7WlqulBP5b7WRfxIvF2ZUsy6WyuyGQ_0g_SpcJ/s320/IMG_6107.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ühe kondiitriäri vaateaken Ribera linnaosas</td></tr>
</tbody></table>
Ja hakkaski see päikseline reisike otsa saama. Õnneks veel laupäeva õhtul kohtasime Marjist tunniks ajaks samuti Barceloneta piirkonnas koos tema sõbra Mamadou'ga, kes on pärit Senegalist. Aga Marjis pidi minema kiirustama kohvreid pakkima, sest tema lend läks järgmisel hommikul juba kella 6 ajal. Ei jäänud meiegi enam kauaks välja, jõudsime kella 22 paiku hotelli tagasi ja pihta pidi hakkama see vastik tegevus nagu kohvrite pakkimine ja nende kaalumine. Jumal tänatud, et kunagi sain reisikaalu kingituseks. Air Balticus võib äraantava pagasi kaal olla vaid 20 kg. Suur vahe ikka näiteks Estonian Airi, mida igatsen taga siiani, 23 kg-ga. Ent kohvrite pakkimine kujunes siiski üllatavalt lihtsaks, sest õnneks polnud ma seekord hulle šoppamisi teinud. Ainult praktilised asjad ja sinna juurde kohalikke vorste, ports kitsejuusturulle, kümmekond šokolaadi, alliolit jms. (Pärast reisi tabab ju kodus enamasti väga suur nälg.)<br />
<br />
Tagasilennupäeval pühapäeva hommikul säras taevas jätkuvalt päike. Kella 8 ajal hommikul võtsime takso ja libisesime sellega lennujaama, kuhu, nagu selgus, jõudsime liiga vara, aga noh, lennujaamas läheb ju aeg teatavasti väga kiiresti. Lend Eestisse kujunes samuti kenasti päikesepaistel, sest nagu kõik teavad, paistab ju pealpool pilvi päike...<br />
Paar päeva kauemaks oleks tahtnud jääda, aga tegelikult sai sel reisil kõik see tehtud, mis minu jaoks sellisel omal käel ette võetud puhkuse-kultuurireisil tegema peab. Ja mis jääb tegemata, see jääb tegemata, sest kõige hullem, mis reisil olla saab on punnitamine, kiirustamine ja tulistjalu ühest kohast teise jooksmine.<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnTvwfutmeZuzBf_7CCpe4UzQQ3Tg_jVxoo7tYk-G8e_weLPUqYyUXyIfoBFTo_ORoruXGC8mPDll9x3hbM_8GB5wUu-kZQD5wxnJqVkjwuM-uKcRbfcfwXJkFI251fnIf_0WdKXhnPUtg/s1600/IMG_6133.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnTvwfutmeZuzBf_7CCpe4UzQQ3Tg_jVxoo7tYk-G8e_weLPUqYyUXyIfoBFTo_ORoruXGC8mPDll9x3hbM_8GB5wUu-kZQD5wxnJqVkjwuM-uKcRbfcfwXJkFI251fnIf_0WdKXhnPUtg/s400/IMG_6133.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Teel Barceloneta randa</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu0HV9cO7A5hSOTyvcMiONSfn_J4pR2I0UW55z5IdsbcfDAbVx7LrWeWsx83gobd6kh1VJI9DQq9ParNCwmmGA8PqeVVeK117jZIhje-eeX0S6k7j-ASaFbyS07DGNe_u-bgwsfQ-YjXeF/s1600/IMG_6119.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu0HV9cO7A5hSOTyvcMiONSfn_J4pR2I0UW55z5IdsbcfDAbVx7LrWeWsx83gobd6kh1VJI9DQq9ParNCwmmGA8PqeVVeK117jZIhje-eeX0S6k7j-ASaFbyS07DGNe_u-bgwsfQ-YjXeF/s400/IMG_6119.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Veel üks salaja tehtud pilt. Kes oleks arvanud, et nii eestipärase taldriku on maalinud Pablo Picasso?<br />
<br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0Barcelona, Spain41.3850639 2.173403499999949441.1944764 1.8506799999999495 41.5756514 2.4961269999999494tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-16114887181252825302017-03-23T00:56:00.001+02:002017-04-12T07:20:58.245+02:00Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas II osa<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsq1rcbYBgY80f43bmll3jhRPjB5TN9_nXx4094R-tbaNw-JY2hoG2sivuDGkSPRKmT8ITrW_78RMNt4ejxaZAzCBlx826qUEsVffM80U4mxjs45jN9Jz9_K02sm7tOJkPz1XHVXsxfNrW/s1600/IMG_5878.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsq1rcbYBgY80f43bmll3jhRPjB5TN9_nXx4094R-tbaNw-JY2hoG2sivuDGkSPRKmT8ITrW_78RMNt4ejxaZAzCBlx826qUEsVffM80U4mxjs45jN9Jz9_K02sm7tOJkPz1XHVXsxfNrW/s320/IMG_5878.jpg" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Bussist pildistatud ehitusjärgus Joan Miro park</td></tr>
</tbody></table>
Mida me Barcelonas esmaspäeva õhtul veel tegime, seda ma täpselt enam ei mäleta. Võimalik, et see oli see päev, kui läksime toiduvarude soetamiseks otsima õega Carrefouri poodi. Noh, on tõesti Prantsuse keti pood, aga meile lihtsalt Carrefour väga meeldib. Aga telefoni google maps mul tol hetkel parajasti ei funktsinud ja otse minemise asemel keerasime ära Meridiani avenüüle (nädala teisel poolel avastasime, et suur Carrefour nagu ka C&A asuvad Glories'i kaubanduskeskuses, mis oli meie hotellile tõesti lähedal.)<br />
<br />
Olles mõnda aega juba kõndinud, tekkis mõte, et küsiks kelleltki teed. Nii on ju alati kõige lihtsam. Parajasti jalutas mööda üks umbes minuvanune mees lapsekäruga. Ta vastas inglise keeles, et siin lähedal on hoopis üks teine väga hea pood ja saadab meid sinnani ära. Poeks oli Mercadona, mis oli ka tõepoolest soodne. Ja tagasi tulles ma selle <i>ranunculus</i>e kaasa rabasingi. Mees hakkas teekonnal huvi tundma, kust meie pärit oleme. Saades teada, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka oskame. Nemnožka, vastasin ma. Ja siis ta läkski vene keelele üle, kusjuures ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Tuli välja, et pärit on tema Ukrainast ja kaks aastat tagasi kolisid nad perega Barcelonasse, kus nüüd elatuvad korterite väljarentimisest. Kärus istuv tütar oli veel sündinud Ukrainas, aga talle oli juba pandud rahvusvaheline nimi. Vist oli Gloria. Mees lisas ka, et mitmed tema tuttavad on põgenenud Eestisse, aga nemad on Barcelona eluga ikka väga rahul. No arvata võib.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Õhtul tegime koos reisikaaslastega korraliku veini-, oliivi-, Fueti jne "peo". Olin just paar nädalat varem õpetanud kolleegi oliive sööma. Sinnamaani oli ta neist keeldunud, kuid nüüd hakkasid talle need minu õhutusel tõepoolest maitsema.<br />
Otsustasime, et järgmisel päeval läheme linnaekskursioonibussile ja seda ka tegime. Pean nentima, et jällegi oli see sõit oluliselt kallim kui Pariisis. Esimest korda elus üksi Pariisis olles, kui mul kõht ootamatult Louvre'i juures lahti läks, oli seesugune buss minu jaoks kui päästerõngas, sest tundsin, et istudes on mugav linnaga tutvuda. (Louvre'i juures läks mu kõht ka ühel teisel reisil ootamatult lahti! Aga nüüd olen sõbra õhutuse ja sponsoreeringu tõttu siiski seal sees ära käinud, olles enne terve hommiku mitte midagi sööönud ja kaks loperamiidi igaks juhuks sisse võtnud.)<br />
Barcelonas maksis linnaekskursiooni bussi pilet 28 eurot. Päris krõbe hind. Paraku sõit nii huvitav ei olnud kui Pariisis, aga nüüd on see tehtud. Kahjuks ei olnud kõrvaklappidest kostuv jutt ka eriti rikkalik.<br />
<br />
Bussi peale istusime Sagrada juurest ja alguses viis buss suht igavasse äärelinna, kus olid küll majad, aga inimesi justkui polnud üldse näha. Kuskil seal vahepeal ikka väljusime bussist kah. Ilm oli ilus, sai vahepeal päiksekiiri püüda. Ühe kloostri juurest jalutasime läbi jne. Kolleeg käis isegi kloostris sees. Edasi tiirutas buss linnatänavatel ja seda küllaltki aeglaselt. Nägin siis muidugi ära ka Gaudi projekteeritud Casa Battlo, aga enda jaoks otsustasin, et seda maja seekord ei külasta, sest ka selle pilet on väga kallis: 18-22 eurot. Montjuici mäel väljusime samuti, et tutvuda linna panoraamiga. Ikka üllatavalt väike linn on see Barcelona, kõik on justkui peopesal. Minu jaoks suurlinna kohta tõesti väike, aga seda mitte negatiivses mõttes. Lõpuks peatusime Kataloonia platsil ja tegime väikse jalutuskäigu Ramblal (jalutustänav, kus kaubeldakse igasugu kraamiga), mille võlust mina aru saada ei osanud. Küll aga olid Rambla ääres kaks minu ja õe lemmikpoodi: Rituals ja Carrefour. Rambla kõrval asub tegelikult gooti kvartal, kuhu mina aga paraku ei jõudnud. Nii et puhtalt selle gooti kvartali või Casa Battlo pärast on põhjust tagasi minna, samuti jäi käimata Miro muuseumis.<br />
Hotelli lähistele ehk Sagrada juurde sõitsime lõpuks sama bussiga ka tagasi, sest kui kulutad 28 eurot, tuleb ju võtta sellest maksimum. Nii palju võib lisada, et sama firma sõitis nii Punast kui ka Sinist liini ning istuda võis muidugi mõlema peale.<br />
<br />
<b>Külaskäik kunstniku juurde</b><br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3hvPtPbKmSWWhLXwFTM9K9rRSaiza9NemB3wTE5REFSq9M8IzZNYxNW4Wh792T5y8bro36sfoWWvyqaoEvkwk-jDDfVoS69ZKnlPx7oNqfH98F3R6q7_gXhaMLMtiUUTT_VeR3patV3nh/s1600/photo-4.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3hvPtPbKmSWWhLXwFTM9K9rRSaiza9NemB3wTE5REFSq9M8IzZNYxNW4Wh792T5y8bro36sfoWWvyqaoEvkwk-jDDfVoS69ZKnlPx7oNqfH98F3R6q7_gXhaMLMtiUUTT_VeR3patV3nh/s320/photo-4.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Üks Danieli maale sarjast "10 pattu"</td></tr>
</tbody></table>
Õhtul ootas meid ees põnev külaskäik. Nimelt, kui kuus aastat tagasi sai välja antud minu kadunud sõbra Neeme Plutuse luulekogu, siis tekkis mul mõte, et miks ei võiks sellele kaane illustreerida just nimelt hispaanlane, kuna Neeme oli tohutu Hispaania ja muidugi ka Barca fänn, pidas end hispaanlaseks (lühike ja tõmmu ta ju oli), olgugi, et polnud kunagi Hispaanias käinud. Tänu Oliverile saimegi Daniel Torrentilt selle kaane, kusjuures täiesti tasuta ja nüüd siis läksimegi Danielile külla Eixample (hääldatakse Äššäämblä) linnaossa, kõigest paari metroopeatuse kaugusele meie hotellist.<br />
<br />
See oli tõesti suurepärane külaskäik. Kõigepealt haarasime poest koos veini, vorsti ja Flor de Esgueva juustu. Daniel valis väga hea crianza veini nimega Albali, mis maksis vaid 2.55. (Hispaanlane joob aastas 21,6 liitrit veini.)<br />
Danieli korter oli meeletult suur ja mõnusalt päevi näinud, põnevat vana ja ka uuemat mööblit ning igasugu maale, graafikat, raamatuid jms täis. Kogu korteri ümber olid rõdud koos lilledega (tõsi, Daniel tunnistas, et need on jäänud tema vennast ja ta pole hooldamises eriti usin). Korter oli niivõrd suur, et ma isegi ei saanud aru, kui palju tube seal üldse on. Täiesti müstiline. Ma polegi vist oma elus nii suurde korterisse, kus inimene reaalselt sees elab, sattunud. Ja Daniel elab seal täiesti üksinda. Nagu juba ütlesin, kujunes õhtu meeleolukaks ja mõlemad õega saime omale ka Danieli reprod. Originaalmaale saime muidugi ka korralikult näha. Aga kodus ta ei maali ja seega kodus ka ei söö. Lahkudes jäi meisse ääretult soe tunne ja öö ise oli ka imeliselt soe.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkOkoN2Otygj66EtEe0ANqABE_KxBLF4vTjWcHD-U5jNhyphenhyphenDobtA4mg7xSeoBljlKdDJl3jKE6y37Tbe71dxoN3jF60GGcck9cBvFjEKYhPtOuF3wmlf4WBVNeVEpfKaEgPllOvzVvydY6o/s1600/IMG_5934.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkOkoN2Otygj66EtEe0ANqABE_KxBLF4vTjWcHD-U5jNhyphenhyphenDobtA4mg7xSeoBljlKdDJl3jKE6y37Tbe71dxoN3jF60GGcck9cBvFjEKYhPtOuF3wmlf4WBVNeVEpfKaEgPllOvzVvydY6o/s320/IMG_5934.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Üks osa Montserrati kloostrist</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: center;">
<b>Rongiga kloostrisse</b></div>
<br />
Järgmisel päeval võtsime ette plaanikohase sõidu Montserrati kloostrisse, mis asub mägedes tunnise rongisõidu kaugusel linnast. Kõigepealt taksoga Hispaania platsile (neljakesi sõites ei tasugi metrooga minna) ja sealt saime juba lunastada sellise pileti, kus hinna sees on nii edasi-tagasi rongipilet kui ka sõit köisraudteel üles mäkke kloostrisse. See pilet läks maksma umbes 20 eurot. Ma ütleks, et hästi saadud. Kloostrisse ise pääses muidugi tasuta, kuigi eks seal raha ikka tehti kõvasti. Sööklas oli väga pikk järjekord (mul oli siiski kõht lõunaks nii tühjaks läinud, et peale prae sõin ka ära magustoidu - katalaani kreemi -(maitses hästi)), ja poed olid oi kui suured - raamatuosakonnas oli isegi värske "Harry Potter" müügil.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhafcvdeeGuCCdKNJkQ-MAKwyUBF-YyrXNZR4AYtpJf2Jh5fIZHAiHvByDGyTIWO4o-RQlyDq-4L0lpfAseT72Jk9PejUFoz0RhdIDR4B5raN8rCbHJUlkLbARF-MCHuMAdY-wnkj7R1k8R/s1600/photo-5.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhafcvdeeGuCCdKNJkQ-MAKwyUBF-YyrXNZR4AYtpJf2Jh5fIZHAiHvByDGyTIWO4o-RQlyDq-4L0lpfAseT72Jk9PejUFoz0RhdIDR4B5raN8rCbHJUlkLbARF-MCHuMAdY-wnkj7R1k8R/s320/photo-5.JPG" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Montserrati kloostri Must Madonna</td></tr>
</tbody></table>
<span id="goog_1854001514"></span><span id="goog_1854001515"></span>Kuidagi kiirelt läks päev seal kloostris ja ümbruses ringi vaadates. Imestan, kuidas nii kõrgele kaljustesse mägedesse ikkagi suudeti selline massiivne ehitis rajada. Kõige olulisem objekt kloostris on katedraali paigutatud Must Madonna, mis asub altari taga ja sinna pääseb väikse käigu kaudu. Algul oli järjekord nii meeletu, et otsustasime õega mõne aja pärast tagasi tulla ja õigesti tegimegi. Enam ei olnud mingit järjekorda. Imetlesime veidi Madonnat ja silitasime nagu tuhanded enne meid tema käes olevat kuuli (Madonna ise koos Jeesus-lapsukesega oli klaasvitriini taga, aga kuul sealt väljas). Suudlesin ka Madonnat läbi klaasi, nagu olen seda inimesi varem mujal tegemas näinud ja oh imet, üks blond naine, sakslane või skandinaavlane, tegi seda täpselt nagu mina, võib-olla minu eeskujul. Madonna juurest väljudes leidsime ka kaevu suunatud allika - vee maitse oli erakordselt põnev. Pühitsetud allikad on teatavasti üks minu suuri huviobjekte.<br />
<br />
Tol samal õhtul jõudsimegi veel ka Gaudi krüptini Sagrada Familias. Ja nii oligi juba peaaegu et neljas päev Barcelonas õhtal.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0Barcelona, Spain41.3850639 2.173403499999949441.1944764 1.8506799999999495 41.5756514 2.4961269999999494tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-81333383365369155092017-03-21T18:50:00.001+02:002017-09-02T12:08:45.742+02:00Barcelonas kevadisi päiksekiiri püüdmas I osa<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhg6G24yeRQMLvO92AcPJsKYMxhcJzvHiHLo3kPbCoa2fRIc38SPlp6pCa4x_h90mOnw6ZUQ6Z3xXsRpdMxUu-wDSD_gTXOBapVlTyy2kifTgnK3hREJ716nyXcO1TyfNTY6e0iL8O3o5xE/s1600/photo-2.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhg6G24yeRQMLvO92AcPJsKYMxhcJzvHiHLo3kPbCoa2fRIc38SPlp6pCa4x_h90mOnw6ZUQ6Z3xXsRpdMxUu-wDSD_gTXOBapVlTyy2kifTgnK3hREJ716nyXcO1TyfNTY6e0iL8O3o5xE/s320/photo-2.JPG" width="320" /></a></div>
<b>Märtsi algul astus minu jalg esimest korda Hispaania pinnale - Barcelonasse - linna, mis oli mulle ammu silma jäänud. Reis kestis nädala, kuid tegelikult oleks võinud jääda kauemakski. </b><br />
<br />
Juba mullu suvel sai Barcelona fännist kolleegiga arutatud, et tuleksin hea meelega järgmine kord ka, kui tema läheb. Nii saigi otsustatud, et läheme kevadel enne suurt kuumust neljakesi. Tema võtab kaasa ühe inimese omalt poolt ja mina ühe omalt poolt ning ööbime kahestes tubades. Inimesi kaasa leida polnud keeruline. Mina kutsusin kaasa oma õe. Aga arv neli oli asjakohane just seepärast, et nii on kõige mugavam ja odavam taksot kasutada ning taksosid kasutatakse seal linnas üsna ohtralt. Taksosid liigub igal pool ja eriti mugav on neid ära tunda tänu sellele, et kõik on ühtset kollast-musta värvi ning plafoonil on näha, kas takso on vaba või mitte ning mitu kohta taksos on. Vaba takso võib peatada kus iganes.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVFNpjo4fHQlBqMHkUYXqbyoi7i-rwquF0LIUlyavqLehEQjvZ3WX5Adl4CE6bpmEabIggqJPE53-q0rXS4TwSi7N1Jst0esEFTP_zSBe6Fo3RsZkJoVDQhfsoK04wfw72e_4OFB8I-yxu/s1600/IMG_5909.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVFNpjo4fHQlBqMHkUYXqbyoi7i-rwquF0LIUlyavqLehEQjvZ3WX5Adl4CE6bpmEabIggqJPE53-q0rXS4TwSi7N1Jst0esEFTP_zSBe6Fo3RsZkJoVDQhfsoK04wfw72e_4OFB8I-yxu/s320/IMG_5909.jpg" width="320" /></a>Juba detsembri algul ostsime ära Air Balticu piletid. Vandusin küll sügisel Pariisist tulles, kui lennud hilinesid nii Pariisist Riiga kui ka Riiast Tallinnasse ning teenindus oli väga vilets, et enam ma AB-ga ei sõida, kuid ainsana pakub otselendu Kataloonia pealinna Barcelonasse just AB ning sellega on ka pilet B-sse kõige odavam. Ning meil Lõuna-Eesti elanikel pole vahet, kas lendame Tallinnast või Riiast. Nii ongi, et Tallinnasse polegi enam õieti asja, ainult sadamasse minnes. Piletid saime soodsalt, kuna ostsime varakult sooduspakkumise ajal ära. Kohe otsisime ja broneerisime Bookingu kaudu omale ka hotelli ja parimaks tol korral saadavaks osutus hotell Sagrada Familia, mis asub Sagrada Familia katedraali 10-15 min jalutuskäigu kaugusel. Seitse ööd maksis ühele inimesele ligi 270 eurot. Vahetult enne meie reisi oli see hotell juba oluliselt kallim.<br />
<br />
Hinna sees polnud hommikusööki, aga mulle pole see probleem, sest hommikuti mul nagunii midagi alla ei lähe. Hommikusöök oleks maksnud lisaks 13 eurot iga päeva kohta. Ei kujuta ette küll, mida nii suure summa eest hommikuti sööks. Seda enam, et poodides on ju Barcelonas toit nii soodne (ja muidugi riietest ärme räägigi nagu ikka). Hotellitoas oli õnneks külmkapp, kuhu sai pista nt jogurtit. Mul oli kaasas pooleliitrine reisiveekeetja (spetsiaalselt selle reisi tarbeks ostetud) - sellest oli väga palju abi. Sai teha kohvi hommikul ja teed õhtul. (Loomulikult kuulus õhtu juurde ka punane vein, sest see on Kataloonias tõesti soodne.) Keetsin veekeetjas isegi mune ja munad tulid täiesti kõvad, kuigi oleksin isegi eelistanud pehmemat varianti - järelikult jäid liiga kauaks kuuma vette. Tore oli toa puhul ka see, et toal oli rõdu, mis andis nii palju juurde - sealt sai vaadata, mis tänaval toimub. Ja hommikukohvi juua esimeste päikesekiirte valgel ning isegi päevitasin seal. Ja muidugi on hotellis ka seepärast hea, et tuba koristatakse, voodi tehakse korda ja prügikasti tühjendatakse iga päev. Kodus võiks ju ka nii olla. Ja ma mõtlen, et sellist reisi mul pole varem olnudki, kus ma oleks ise oma raha eest hotelli võtnud - siiani on ikka kas hotell olnud mõne programmi raames käidud reisidel kinni makstud, oleme ööbinud mõne sõbra-tuttava juures või saanud soodsalt kasutada kellegi erakorterit.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMZZL-jFxGfxSHBfN3G2o_WuOYYxMNp7eySJR3ew-pqitmuhTCZiCRejiapPqdSGw-EkROQsHieiaoDEes2a8fnNDr4KLtiV2ypM6PynuYqEkLbbLzrmeHYOBSfStQ5UZvMIWvmjryQdb2/s1600/IMG_6103.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMZZL-jFxGfxSHBfN3G2o_WuOYYxMNp7eySJR3ew-pqitmuhTCZiCRejiapPqdSGw-EkROQsHieiaoDEes2a8fnNDr4KLtiV2ypM6PynuYqEkLbbLzrmeHYOBSfStQ5UZvMIWvmjryQdb2/s320/IMG_6103.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Barceloneta rand, otse kesklinnas</td></tr>
</tbody></table>
Ilmad olid Barcelonas soojad ja mõnusad, vihma ei sadanud kordagi. Nagu aru sain, siis tavaliselt seal märtsi algul nii soojad ilmad pole, et veel randa saaks, vaid keskmine temperatuur on päeval +16 kraadi. Seekord oli aga märksa soojem ning kahel viimasel päeval vedasin õe randa kaasa. Barceloneta <i>beach</i>il oli muidugi väga palju rahvast ja ohtralt igasugu teenuste või kraami pakkujaid. Lasin siis ühel mehel teha omale paari euroga käele hennatätoveeringu. Hiljem kuulsin, et neid tätoveeringuid tehes kasutatakse tekstiilivärve ja tundub, et kasutatigi, sest värv oli kuidagi liiga must ja pilt tuli ka kiirelt käe pealt maha. Ahjaa ja esimesel päeval ostsin 8 euroga ühelt tüübilt ka päevituslina. Algul tahtis ta selle eest muidugi 20 eurot saada, aga juba esimesel päeval B-s sain aru, et selles linnas saab kaubelda. Minu hind päevituslinale oli 7 eurot, aga tema alla 8 ei andnud. Ma tean, et mul on seda lina kindlasti ka Eestis vaja, nii et tegelikult kasulik ost nii suure riidelataka kohta ning kodus pesumasinas pestes ei tulnud õnneks ka värv sellelt maha.<br />
<br />
Aga rannas oli väga mõnus. Lahe oli jälgida inimesi, kes sinna erinevatest maailma paikadest kokku olid tulnud. Tooni andsid muidugi Loode-Euroopa poissmehed, kes oleks lõputult õlut välja teinud, kui vaid oleks tahtnud. Aga mul oli väike veinipudel kotis ja loomulikult ei hakanud ma selle kõrvale Estrellat manustama. Mille peale muidugi üks noormees siunas, et joon liiga kanget kraami.<br />
Ma oleks lebotanud (erinevalt mu õest) seal rannas veel mitu päeva, nädala vähemalt. Jumal tänatud, et randa sai! See tegi sellest väga õnnestunud reisi.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit2afddl6ILdvoo3aa2ry7Gd-EciT4qkjJWzX5BY7OZGGcHEWI_hvHa0yUd7M2lqW9dRkAXzoudFd2gRhLYvFTIdPLRsPdWE2M58IsHEOB_LShyphenhyphen2kaGLUB_YAGfbspfveZu6PZmURgde7m/s1600/IMG_5744.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit2afddl6ILdvoo3aa2ry7Gd-EciT4qkjJWzX5BY7OZGGcHEWI_hvHa0yUd7M2lqW9dRkAXzoudFd2gRhLYvFTIdPLRsPdWE2M58IsHEOB_LShyphenhyphen2kaGLUB_YAGfbspfveZu6PZmURgde7m/s320/IMG_5744.jpg" width="320" /></a></div>
Aga reisi algusesse tagasi. Kohale jõudsime pühapäevasel päeval, olles praktiliselt öö läbi olnud magamata, sest lend läks Riiast varahommikul. Ma ei tea, mis värk nende lendudega on, aga nii palju, kui ma elus umbes neljal korral Riiast välja olen lennanud, on lend alati läinud varahommikul.<br />
El Prati lennujaamast sõitsime hotelli taksoga ja hiljem tagasi minnes samuti, sest nii on kõige mugavam ja nelja peale tuleb see tõesti soodne, sest ühistransport on Barcelonas poole kallim kui näiteks Pariisis. Hotellituppa enne kella 14 ei saanud. Seega tegime kõigepealt jalutuskäigu Sagrada Familia juurde. Ilm oli väga päikseline.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9ramE120OsahO-C_vcKjTxA6L3PsODYfeDm1Z9Gras2RhDBvL0zVrd_5zGhzaZ9BBcLF-j46Knsl3YaMgCVtYNXfz2KM14rzLWVcGi7Pg91E4vIGZBgI4kp-UAzcxbYFS23w6-RkCEtwT/s1600/IMG_5739.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9ramE120OsahO-C_vcKjTxA6L3PsODYfeDm1Z9Gras2RhDBvL0zVrd_5zGhzaZ9BBcLF-j46Knsl3YaMgCVtYNXfz2KM14rzLWVcGi7Pg91E4vIGZBgI4kp-UAzcxbYFS23w6-RkCEtwT/s320/IMG_5739.jpg" width="320" /></a></div>
Tagasi tulles langes kohe kivi südamelt - hotellituba oli hubane ja vastas igati ootustele. Pärast pisukest puhkust võtsime korraliku eeltöö teinud kolleegi ettepanekul järgmisena ette jalutuskäigu Ciutadella parki, kus oli palju rahvast, sest tegu oli ju ikkagi puhkepäevaga. Kes pidas piknikku, kes mängis välilauatennist, kes jalutas koera... Puudel sädistasid pontsakad rohelised papagoid. Minu ühed lemmikpuud plaatanid (ma ei tea, mis alateadlik side mul nendega on) ei olnud veel lehtes. Küll aga nägime igal pool linnas mandariinipuid, mandariinid kenasti küljes ja särasid kui sajad väikesed päikesed. Ilus oli. Ühel päeval raputasin mandariinihimulise õe rõõmuks puud. Täpselt üks alla potsataski, mis ehtis meie hotellitoa rõdulauda koos küünalde ja sama oranžide tulikatega terve nädala. Selle lille ladinakeelne nimi on <i>ranunculus</i> ja vaatasin, et eesti keeles on see tulikas. Minu jaoks on tulikas hoopis see kollane väikse õiega heinamaa lill, aga... Ma ei saanud lihtsalt sellest lillest mööda minna, kui nägin, et poti hind on vaid 2 eurot. Eestis peab vist vaid ühe sellise lõikelille eest tervelt kaks eurot välja käima.<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRccrbicQuzLD_w9PlWcSfE3vYVvvzZttqFRHUIVMNoZT1xzkOgHPChbQ_LhuorGeknHUlYj524JHBv3N1_61ZKyNb8_wFrCMIABMqt_YhDno4ettx5AJdJWkvZf3ygPoopO843Y_OtS_I/s1600/photo.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRccrbicQuzLD_w9PlWcSfE3vYVvvzZttqFRHUIVMNoZT1xzkOgHPChbQ_LhuorGeknHUlYj524JHBv3N1_61ZKyNb8_wFrCMIABMqt_YhDno4ettx5AJdJWkvZf3ygPoopO843Y_OtS_I/s320/photo.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Hotelli rõdul koos ranunculuse ja alla raputatud mandariiniga.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
Tagasi Ciutadella parki: selle ääres nägime ära ka Kataloonia parlamendihoone, mille töötajad olid sel päeval ilmselgelt samuti puhkepäeval, sest kõik oli silmanähtavalt suletud.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsZERN5e8fU8JsvUimyZGgARI9gJ7JVPaLalZ-f2FDHRap-H1Dfw4fEN_5NYpIYQh1DQnx_POQN1KxuLbEzXhW_9qGu_AlFNqMNcmrFecXYQjQ1ZCp0M37sm-qn1SJAudIlT6cdacoyHw-/s1600/IMG_5755.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsZERN5e8fU8JsvUimyZGgARI9gJ7JVPaLalZ-f2FDHRap-H1Dfw4fEN_5NYpIYQh1DQnx_POQN1KxuLbEzXhW_9qGu_AlFNqMNcmrFecXYQjQ1ZCp0M37sm-qn1SJAudIlT6cdacoyHw-/s320/IMG_5755.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kataloonia parlament</td></tr>
</tbody></table>
Pargist jõudsime lõpuks kohaliku Triumfikaare juurde ja oligi juba pime. Järgmisel ööl oli uni muidugi väga magus, sest oli ju eelmine öö vahele jäänud ja näiteks minul millegipärast ei tule lennukis enamasti und.<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXClu5o22_-dClbsCGeH2StpMmq1dQh3lWAo1ziAuwT-8yZCJ27bF0QjUn_APCc8SNmo7g4UOMYc6LJktSmU8vDSmSXXv2lrF4bGPDU4e3UwkxT4gOxraGkZEwM8glRdhN4ZJtpIT8Yg-e/s1600/IMG_5789.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXClu5o22_-dClbsCGeH2StpMmq1dQh3lWAo1ziAuwT-8yZCJ27bF0QjUn_APCc8SNmo7g4UOMYc6LJktSmU8vDSmSXXv2lrF4bGPDU4e3UwkxT4gOxraGkZEwM8glRdhN4ZJtpIT8Yg-e/s320/IMG_5789.jpg" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Sagrada Familia katedraal seestpoolt.<br />
<br /></td></tr>
</tbody></table>
Esimesel täispäeval ehk esmaspäeval oli kindel plaan minna Sagrada Familia katedraali, mis on ilmselt B kõige kuulsam objekt ja mille ehitust alustati juba 1882. Aasta hiljem lisandus projekti juurde arhitekt Antoni Gaudi, kes on ilmselt kõige kuulsam katalaan maailmas. Katedraal peaks valmis saama umbes 9 aasta pärast ehk 2026, kui Gaudi surmast möödub 100 aastat (mees jäi trammi alla).<br />
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR__CQg-KDIrH4nNBt5iiXgxgABYIWZ71B_cTlPF_UFnxzvDdTfCi9ylhihyphenhyphen5Jf7E_T9bH9UERLo8XmlOobaNON_S3ZVREhnhvlxniI-sbt6zUE-iIhMMP2y8HInRhqX2tbLc-adbQk-b-/s1600/photo-3.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR__CQg-KDIrH4nNBt5iiXgxgABYIWZ71B_cTlPF_UFnxzvDdTfCi9ylhihyphenhyphen5Jf7E_T9bH9UERLo8XmlOobaNON_S3ZVREhnhvlxniI-sbt6zUE-iIhMMP2y8HInRhqX2tbLc-adbQk-b-/s320/photo-3.JPG" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Gaudi krüpt</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: center;">
Ehitustööd käisid hoogsalt ja kolleeg nägi ära, et aastaga on palju juurde ehitatud. Rahvahorde ja piletihinda vaadates peaks raha ehituseks päris kenasti voolama. Pilet katedraali maksab koguni 18 eurot! Pariisi Jumalaema kirikusse näiteks saab sisse teatavasti täiesti tasuta. Kusjuures pärast pileti ostmist kohe sisse ei saanudki, vaid piletile oli märgitud kellaaeg, mis kell sisse saab. Nii tuli vahepeal lähitänavatel aega parajaks teha, aga samas sai imetleda ka õitsvaid kirsipuid ja parkide rohelust. Muidugi oli kirik seest helge ja värviline, väga lahedaid elemente torkas silma, kuid ometi oli aru saada, et tegu on sakraalhoonega. Aga lähiaastatel, kui ma peaks Barcelonasse sattuma, ma sinna hoonesse sisse kindlasti ei lähe, sest nüüd on see nähtud. Katedraale ja kirikuid, kus käia, on ju teisigi ja käin neis hea meelega.</div>
<span style="font-size: 12.800000190734863px; text-align: center;"><br /></span>
<span style="font-size: 12.800000190734863px; text-align: center;">Küll aga ühel õhtul samuti Sagrada juurde jalutades avastasime, et keldrikorrusel olevasse palvesaali saab tasuta sisse. Tol päeval, kui kirikusse pileti ostsime, me sinna alla palvesaali ei saanud. Aga meile öeldi, et õhtul pärast kella 20 saab, kui on missa. Meie muidugi jõudsime sinna hilisemal kellaajal. Süütasime küünlad. Missale me ei jäänud pikemaks, sest keelest ei saanud aru. Aga nägime ka Gaudi haua ära, mis asub seal samas. Ja kolleeg oli ääretult rõõmus, et ta oma suure lemmiku Gaudi krüpti ära nägi. </span><br />
<br />
<br />Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0Barcelona, Spain41.3850639 2.173403499999949441.1944764 1.8506799999999495 41.5756514 2.4961269999999494tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-58395734674004918422017-02-21T11:45:00.000+02:002017-03-28T08:43:48.383+02:00Nelja päeva pikkune töönädal?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdA0pdlf_ktbDncTcRSbUN57dshsWl2fVgwQq8TVyzj0LtQspSPD0d5wLuHtQP9W1WidaxzsqvJ6BiyGrP7CF5mIM5Q2AeCtV_i3xdKpgYyMbTcn78qRckkiaYN5Dc1wANGd8UK8hoGrKO/s1600/workaholic2-teaser.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="211" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdA0pdlf_ktbDncTcRSbUN57dshsWl2fVgwQq8TVyzj0LtQspSPD0d5wLuHtQP9W1WidaxzsqvJ6BiyGrP7CF5mIM5Q2AeCtV_i3xdKpgYyMbTcn78qRckkiaYN5Dc1wANGd8UK8hoGrKO/s320/workaholic2-teaser.jpg" width="320" /></a></div>
<b>Nelja päeva pikkune töönädal tundub olevat midagi sellist, mis on kindlasti paljudele (vanematele) inimestele täiesti vastuvõetamatu nähtus. Aga mõelgem asja üle järele.</b><br />
<br />
<i>Ei saa ju olla nii, et inimene pool nädalat laiskleb! Meie omal ajal tulime töölt, pesime käsitsi pesu, lüpsime lehmad... Tänapäeva noored tahavad ainult laiselda ja ongi juba hukka läinud...</i><br />
<i><br /></i>
Aga kas inimesed olid siis õnnelikumad, kui nad olid sunnitud varem rohkem asju käsitsi tegema kui tänapäeval? Nüüd on enamikul inimestel pesumasinad, kuivatid, nõudepesumasinad. Asjad saavad palju rutem ära tehtud. Kontorites on arvutid, keegi ei pea enam trükimasina taga tekste sisse lööma. Elu on ikka päris meeldivalt edasi arenenud. Me ei taha ju ahviks puu otsa tagasi. Olen veendunud, et meie esivanemad nägid vaeva, käisid sõjas, arendasid teadust just nimelt eesmärgiga, et nende järglastel oleks helgem tulevik. Seda tahame ka meie, praeguse aja inimesed, ju oma lastele ja lastelastele. Aga nüüd kaldusin tegelikult teemapüstitusest juba kõrvale.<br />
<br />
Kunagi olid ajad, näiteks 19. sajandi teisel poolel, kui tekkisid tööstused ja tööd tehti lausa seitse päeva nädalas. Töötasid ka paljud alaealised. Nõukogude ajal (siiski enam mitte sel ajal, kui mina 10 aastat Nõukogude Liidus elasin), käidi tööl ka laupäeviti ja näiteks minu vanemad käisid laupäeviti koolis. Hiljem muutus koolinädal viie päeva pikkuseks ja ükski laps ei ole sellest küll rumalamaks jäänud.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Ma olen täiesti veendunud, et inimene jõuab nelja tööpäevaga nädalas sama palju ära teha kui viiega. On vähem mõttetut kohvitamist ja tööjuures latramist, on vähem ka pseudotööd. Enda eeskujul võin öelda, et minnes tööle 9.30ks kella 8 asemel, on inimene võimeline oluliselt rohkem ära tegema, sest ta tuleb tööle väljapuhanult ja tööle jõudes ta teeb reaalselt tööd pseudotöö asemel.<br />
Tehkem kasvõi Facebook lahti ja vaadakem, kui palju ametnikke on tööajal liinil. Järelikult on neil tööl olles nii palju vaba aega, et nad saavad sotsiaalmeedias aega parajaks teha. Kas poleks mõttekam lasta nad koju tšättima, postitama ja kommenteerima n-ö üheks päevaks nädalas?<br />
<br />
Kui töönädal kestaks neli päeva, siis ei juhtuks midagi halba, tootlikkus ei väheneks. Mina näiteks suudan küll nelja päeva jooksul sama palju teha kui viie päeva jooksul - kõik sõltub enda kokkuvõtmisest ja töösse süvitsi pühendumisest.<br />
<br />
Inimene ei ole sündinud siia selleks, et ainult tööd rügada. Töörügamine on tegelikult orjadele ja arusaam, et inimene peab muudkui töötama (mis küll sageli vormistub ümber selleks, et inimene näitab teistele, kui töökas ta ikkagi on), on pärit orjanduslikust ühiskonnast. See on inimestesse sisse süstitud võimurite poolt, kellel oli selle kaudu vaja inimesi kontrollida. Töö ei teinud ahvist inimest. Mõtlemine tegi ahvist inimese. Need, kes on suutnud aegade algusest saati edukamalt oma aju tööle panna, on saanud vähesema (füüsilise) tööga hakkama.<br />
<br />
Tõepoolest, me ei peaks ronima ahviks puu otsa tagasi, küll aga arvan ma, et peaksime liikuma oma elustiililt koopa poole tagasi, rohkem ehk metsa tagasi. Põlluharija-karjakasvataja asemel võiks ehk meist saada jälle rohkem kütt-korilane. Küllap inimesed on erinevad, aga mina tunnen küll, et minus on jätkuvalt rohkem korilast kui põlluharijat. Näiteks suvel ja sügisel eelistan ma aimaal kitkumise asemel uidata tundide ja päevade kaupa metsas (tervisele on see märksa parem kui peenra kohal ühe koha peal küürutamine) ning üldiselt ma ei välju metsast kunagi ilma saagita, olgu selleks siis marjad või seened (või allikavesi). Metsas tunnen end turvaliselt, aga põlluharimine tundub nii ebameeldiv ja ega mul pole see üldiselt õnnestunud kah. Metsasaadused on kahtlemata märksa rohkem igasugu vitamiinidest ja muudest kasulikest ainetest pungil kui põllukraam. Viimane vajab ju teatavasti ka (tööstuslikku) väetist. Koopainimene ja korilane elas rohkem looduse rütmide järgi ja tegelikult tegi neid asju (seda tööd), mis oli elamiseks vajalik, mitte aga ei tegelenud pseudoasjadega. Ülejäänud aeg jäi tal kultuuri arendamiseks.<br />
<br />
Aga miks ma sel teemal praegu kirjutan? Vastus on lihtne: see on minu blogi ja siin kirjutan, millest tahan. :-)<br />
<br />
<br />Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-76426123967273050282016-09-30T08:36:00.001+02:002016-10-08T09:34:50.486+02:00Esimese ja teise Eesti õpetajate palkLauri Leesi virises täna hommikul Vikerraadios jälle põhjalikult. Ma ei kuulnud küll kogu intervjuud, aga jutuks tuli ka õpetajate palk, mis pidi nii väike olema.<br />
<br />
Mina võin öelda ja seda kinnitavad ka teised, et "regioonides" ehk ääremaal ehk väljaspool Tallinnat on õpetajad ühed paremini teenivad keskklassi kodanikud. Seetõttu on väikelinnades õpetajate ametikohtadele ka tohutu tung. Paar minu õpetajaharidusega tuttavat on üritanud jala mõne kooli ukse vahele saada, aga see on täiesti võimatu. Kui sa just pole juba paarkümmend aastat õpetaja olnud, siis pead sellesse ametisse saamiseks tõsiseid tutvusi omama. Palgad on väga head võrreldes paljude muude ametikohtadega. Lisanduvad õpetajate elupõlised sõbrad Juuni, Juuli ja August, sõprusele antakse boonusena kaasa ka palk üheskoos puhkamiseks. Õpetaja töö on raske, aga milline töö ei oleks?<br />
<br />
Ma ütlen ausalt, et kui ma ühel päeval hakkaksin saama sama head palka kui õpetajad, siis ma elaksin väga hästi. Mul on magistrikraad, kuid väljaspool Tallinna elades pole mul lootustki lähiajal samaväärset palka saada kui õpetajatel. Ravikindlustusest rääkimata.<br />
<br />
Ma saan muidugi aru, et Tallinna õpetajale võib see palk väikseks jääda. Siin joonistuvadki ilmekalt välja esimene ja teine Eesti. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-56079652218737835012016-09-28T08:37:00.001+02:002016-10-01T08:55:35.685+02:00Presidendivalimiste mõru maik<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA_jdwfwqkaNXVSXEQzorB-ogixx-XtFZ0F5hmAtBJ365yKagqKTCW5sIb3dhs5F7q4NynT_oxB1p8TawE5vYh_JFcwjZ11KlV00QwXaL_W3_lcEsVKxqHoCCCC-NS9lR8dU8eVKUHpxER/s1600/DWLCF.jpg.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA_jdwfwqkaNXVSXEQzorB-ogixx-XtFZ0F5hmAtBJ365yKagqKTCW5sIb3dhs5F7q4NynT_oxB1p8TawE5vYh_JFcwjZ11KlV00QwXaL_W3_lcEsVKxqHoCCCC-NS9lR8dU8eVKUHpxER/s320/DWLCF.jpg.jpg" width="320" /></a></div>
Kui varem ajas see Eesti ideaalimeinimese otsing südame pahaks, siis nüüd on sellel ebameeldiv mõru maik man.<br />
<br />
Presidenti ei saadud laupäeval valitud. Nii mõnelgi läks sellest kergemaks, sest kui ei saa minu lemmik, siis ei tohi ka teiste oma saada. Kogu sellele showle, mis siin kevadest saati kestis, kulutati tohutult maksumaksja raha ja kulutasid kandidaadid ka oma raha. Tegelikult on mul kahju kandidaatidest, kes kogu selle tsirkuse läbi tegid, kulutasid meeletult oma ressursse, panid terve oma suve nahka, aga tulemuseks on null.<br />
<br />
Mõru maigu aga jätab see, et olgu see praegune üks presidendikandidaat kes tahes, aga tema justkui tuleb ja saab endale kõik selle, mille eest teised on rabelema pidanud. Olgem ausad, see on ebaõiglane. Keegi tuuakse ropsti Luksemburgist kohale, kelle palk on siiani olnud 19 800 eurot kuus, millest tema pole pidanud sentigi kulutama, et kampaaniat teha. Kas see ei tee mitte viha, võib küsida selle peale rallis osalenud presidendikandidaat.<br />
<br />
Praegu jääb mulje, et paari päevaga tahetakse saada paika president, et näidata, et Riigikogu siiski on võimeline koostööd tegema. Kes see president on, polegi nagu enam oluline, peaasi, et ta paika kuidagi saaks. Presidendi vaadetest ei tea me midagi, alles eile hakati meedias tema senist elukäiku tutvustama. Ma leian, et niimoodi pole ikka päris õige presidenti valida. <br />
<br />
Ma ei tea Kaljulaiust mitte midagi. Võib-olla kunagi ammu käis ta meediast läbi, aga see nimi kerkis esile alles siis, kui Parts hakkas tema ametikohta Brüsselis omale himustama. Ilmselt enamikku inimesi aga ei huvitanud ka siis, et kes see inimene on. Ma arvan, et enamik inimesi ei teadnud veel eile tema nime kuuldes, milline nägu seda nime esindab.<br />
<br />
Aga eks kõik riigid väärivad oma valitsejaid. Ju siis eestlased sellised ongi. Meil on ametnike riik ja nüüd ongi ilmselt saamas presidendiks üks ontlik ametnik. Võib-olla ta toob positiivseid üllatusi, võib-olla negatiivseid. Me ei tea sellest mitte midagi. Selge on see, et sellist presidenti, kes meeldiks kõigile, ei leia eesti rahvas iial ja võib-olla on see õige ka. <br />
<br />
Jään selle juurde, et presidendi peaks valima rahvas. Enamikus riikides, nii nagu ka naaberriigis Soomes, selline valimisssüsteem toimib ja näiteks Soomes toimib see hästi.<br />
<br />
Täiendus 29. sept<br />
Eilses "Pealtnägijas" juhtusin kuulma intervjuud Kersti Kaljulaiuga. Jättis meeldiva mulje. Sõnu seada oskab. Maailmavaatest pole veel aru saanud, küllap ta sinna parempoolsusesse kaldub, kui juba kord pangaski on töötanud. Elame-näeme. Kindlasti tuleb talle kasuks see, et välimuselt on ta hästi tavaline, mitte aga mingi kaunitar - saab kindlasti tänu sellele vähem kriitikat. Ma usun, et Eesti meedia on ennast Evelin Ilvese peal 10 aasta jooksul nii pühendunult välja elanud, et enam seda välimuse ja riiete üle ilkumist sellisel määral nagu Evelini puhul ei tule.<br />
<br />
Aga igal juhul jõuab Eesti omadega lõpuks 20. sajandi lõppu, kui valib presidendiks naise.<br />
<br />
Täiendus 30. sept<br />
Paraku ajab Kaljulaid ikka väga ümmargust juttu. Teps mitte ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb.Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-56935448830458404092016-09-17T13:29:00.000+02:002016-09-17T13:29:18.271+02:00Magistritöö vaevade päevik<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNMifVK07cftB_CeWIwlV4yY-f7RGYexOBF6Wi3gJDH9VJOiTo6Ow0vn4SwkSdu53iaEOVpyCdr3OtMZhGxLAPOh-MQXQkeQVTV7btAWrke1CcJRd1kTih9uCSuimaXJMTwevBOI9JpJ_f/s1600/tumblr_lb8x3ol9q51qbj9lto1_500.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="312" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNMifVK07cftB_CeWIwlV4yY-f7RGYexOBF6Wi3gJDH9VJOiTo6Ow0vn4SwkSdu53iaEOVpyCdr3OtMZhGxLAPOh-MQXQkeQVTV7btAWrke1CcJRd1kTih9uCSuimaXJMTwevBOI9JpJ_f/s320/tumblr_lb8x3ol9q51qbj9lto1_500.jpg" width="320" /></a></div>
<b>Eelmisel suvel juuli lõpus ja augusti alguses kirjutasin oma magistritöö viimast osa. Kuigi väljas olid eelmise suve päikseliseimaid rannailmad, tuli mul end välja lülitada absoluutselt kõigest. Augustiks sain töö siiski õnneks õigeks kuupäevaks valmis ning ka ilusti kaitstud. Suur kivi langes südamelt. </b><br />
<br />
MAGISTRITÖÖ KIRJUTAMISE AHASTUSPÄEVIK<br />
<br />
Ma lihtsalt ei saa aru. Juhe on täiesti koos. Minu pea töötab hoopis
teistmoodi, kui üldse. Mul ei ole akadeemiku aju. Need asjad on minu
jaoks ebaloogilised. Kust tulevad siia tegijad ja jälgijad, need on nii
laiad mõisted. Siiani on jäänud mulje, et suudan adekvaatselt asjadest
aru saada<br />
<br />
Olen hullumas, olen rullumas<br />
<br />
See magistritöö on selline asi, mille kohta ma olen kaks aastat pidevalt
tundnud, kuidas ma seda teha ei taha. Nagu ka praegu. Vähesed asjad on
mulle niivõrd vastumeelsed olnud. Aga ma tahan ülikooli lõpuks ära
lõpetada. Praegusel hetkel ma kirjutaks ükskõik millist teist raamatut.
Rõhk sõnal raamat.<br />
<br />
Ma isegi imestan, et ma ei pea kogu oma tööd ümber tegema. Juhendaja on
millegagi mu seni tehtust siiski ka rahule jäänud. Ime, ime<br />
<br />
Kuidagi ikka läheb ka, miskit saab ikka tehtud ka. Tähtis on järjepidev töö, isegi kui see on aeglane.<br />
<br />
Läheb ka kuidagi.<br />
<br />
Ohe, ja jälle ei viitsi.<br />
<br />
Eile õhtul oli mul üksinda pidu. Üksinda. Koos šampanja, Galliano ja
salajuttudega. Oleksin tahtnud nii väga tantsida ja rokkida. Rannast
kostus selleks täpselt sobiv muusika, oleksin tahtnud kontserdile minna.
Läksin rõdule ja hööritasin puusi - midagi ikka. Täna tunnen end peo
järelkajana raskena, kuid suudan siiski süveneda töösse. Hakkab siiski
tasapisi looma, kuigi juhendaja eilne kiri, et ta tahab veel kord töö
üle lugeda, tekitas nii kerge südame kui ka paanika tunde. Võib arvata,
et esmaspäeval tuleb juhendaja kommentaare järgides veel üle mõistuse
kõvasti rabeleda, sest tema arusaamad on minu omadest nii erinevad.<br />
<br />
Paanika on võtmas kummalist vormi. Paanika enam ei aita. Üks päev on
jäänud, kuigi oleks tarvis kahte nädalat. Pinget lisab minu koera Ronja surm, see
on valu, mis üha südame sees kerib. Homse lõpuspurdi jaoks peab magada saama. Selge on see, et
valmis ma seda tööd korralikult ei saa. Eelkaitsmise ajal arvasin
naiivsena, et 2/3 tööd on tehtud. Oh seda püha naiivsust! Tahaks, et see
jama juba läbi saaks. Ja Ronjast on nii nii kahju. Ma ei taha tema
kaussegi põrandalt ära koristada. Õnneks ta sai vähemalt väärikad
matused.<br />
<br />
Midagi nüüd ma siin tegin, kuid mis see on, kas teangi. Päike paistab
näkku, arvuti kuumutab jalgu. Kas töö hakkab valmis saama? Minu jaoks
hakkab küll, mõelgu teised, mida tahavad. Hinnaku minu tööd, kuidas
tahavad. Need hinded ja hinnangud jäävad nende südametunnistusele. Mina
olen ropppppu vaeva näinud. Paanikaks täna enam energiat ei jätku. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-40590586070253448902016-09-15T09:40:00.002+02:002017-03-28T08:45:11.240+02:00Mina olen eestlane<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhegljyQySV5jdajN4vjo4xtkHY3zgPiNFmSUAxJcCgX10S6Sc6QGUjBFrg5GfYNgaSzN6mI8a_4ebrCTqQnCPp8SSUwhg64niS3Jvg7kkJ-NSIq7V-ODYbGPrZgu91941487vDfftRbHzf/s1600/photo%2528794%2529.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhegljyQySV5jdajN4vjo4xtkHY3zgPiNFmSUAxJcCgX10S6Sc6QGUjBFrg5GfYNgaSzN6mI8a_4ebrCTqQnCPp8SSUwhg64niS3Jvg7kkJ-NSIq7V-ODYbGPrZgu91941487vDfftRbHzf/s320/photo%2528794%2529.JPG" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016</td></tr>
</tbody></table>
Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.<br />
<br />
Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.<br />
<br />
<i>Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn <a class="new" href="https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kulturnation&action=edit&redlink=1" title="Kulturnation (pole veel kirjutatud)">Kulturnation</a>'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Saksamaa" title="Saksamaa">Saksamaa</a> ja <a href="https://et.wikipedia.org/wiki/Prantsusmaa" title="Prantsusmaa">Prantsusmaa</a>, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)</i><br />
<br />
Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Aga jah, vere poolest ma ei ole tegelikult puhas "eestlane". Minu emapoolsed vanaema ja vanaisa olid soomlased (mitte ingerlased vms), kes abiellusid Soomes Tamperes, kus neil sündis kaks last, kuid mingite kummaliste seikade tõttu vanaema õe kehitusel kolisid nad Nõukogude Liitu. Nad pidid abielluma Helsingis Nõukogude Liidu saatkonnas uuesti ja neile määrati vene perekonnanimi. Aga vägisi ei saa inimest venelaseks teha, nad jäid soomlasteks, aga nende lastest said eestlased. Minu ema emakeel oli tegelikult soome keel ja muidugi elasin ma selle keele sees lapsepõlves ka ise, kuid minu emakeel on eesti keel, sest huvitaval kombel mu ema ei räägi perfektelt soome keelt. Minu ema on siis kindlasti see, kes ei ole sünnijärgne eestlane. Aga muidugi on ta rohkem eestlane kui nii mõnigi tõupuhas eestlane. Olgugi, et hingelt on ta mingil määral ka soomlane nagu minagi. Soome ja eesti mentaliteedil on erinevus ja just seda teatud mentaliteeti olen ka mina saanud emapiimaga kaasa. <br />
<br />
Aga ka isa poolt ei ole ma puhas eestlane, sest kuigi minu isa isa sündis ja kasvas üles Eestis, on ta hoopis ühest teisest rahvusest, mida ma ei hakka nimetama, sest ajaloo jooksul on see rahvas väga palju kannatanud ja ka Eestis mõnitatakse neid siiani. Küllap sellepärast varjusidki minu isa isa vanemad ukraina nimede taha, mida mina pidasin kogu lapsepõlve küll ise vene nimeks. See on veri, mille üle ma tegelikult väga uhke olen, sest on öeldud, et tegu on maailma targeima rahvusega, kuigi see veri pole minus eriti välja löönud, kui siis välimuses. Aga on ka selge, et minu isa on täielik eestlane, sest ta pole oma elus mujal kui Eestis elanud ega muud keelt rääkinud ja loomulikult sai ta oma eestlasest emalt ja tema suguvõsalt kogu eestluse paketi.<br />
<br />
Üldiselt ma ei soovita Eestis elades kanda slaavipärast perekonnanime (ka mitte eesnime). Olen seda kandnud ilma, et ma oleks seda ise saanud valida ja mul oli palju raskem kui teistel. Kusjuures koolis ei sõimanud mind ükski laps venelaseks, küll aga kohtlesid osad õpetajad mind alaväärtuslikult. Kui ma 6. klassis võitsin kooli eesti keele ja kirjanduse olümpiaadi, siis jäi mulle meelde, et eesti keele õpetaja ütles, et nad ei suutnud seda uskuda ja lugesid-arvutasid punkte mitu korda üle, ent ikka olevat minu punktide arv olnud peajagu teistest üle. Ainus asi, mis mu töö olevat ära rikkunud, oli see, et kirjutasin Koidula kohta, et ta oli kleptomaan. (:-D) (Meil oli tegelikult väga tore eesti keele õpetaja). Alles aastaid hiljem täiskasvanuna hakkasin ma mõistma, miks ei tahetud uskuda, et mina võidan eesti keele olümpiaadi - muidugi sellepärast, et mul oli ukrainapärane perekonnanimi. Nojah ja järgmisel aastal võitsin ma juba maakondliku eesti keele olümpiaadi...<br />
<br />
Ühesõnaga sai kooliajal minust täielik eesti keele inimene. Gümnaasiumi lõpetades sain ainsana klassist vastava kiituskirja. Gümnaasiumi viimases klassis käisin ka Tartu ülikoolis soome keele olümpiaadil, kus ma küll esikümne hulka ei tulnud, aga kus soojalt soovitati tulla Tartu ülikooli soome keelt õppima ja sinna ma siis läksingi. Selleks tuli astuda eesti keele ja soome-ugri keelte erialale. Aga kui ma läksin sisseastumispabereid ülikooli viima, juhatati mind kohe laua juurde, kus võeti pabereid vastu eesti keele kui võõrkeele erialale. Pidin neid veenma, kuhu tegelikult astuda tahan. Edasi läks asi siiski normaalselt, sain muidugi ülikooli sisse (nagu ka Tallinna ülikooli soome keele erialale pingereas esimesena, kuid valisin ikkagi Tartu ülikooli). Kuna seal eesti keele kateedris oli olukord nii segane, siis soome keelt ma pea- või kõrvalainena suure segaduse tõttu õppima ei jõudnudki, kuigi soome keelt sai ülikoolis siiski õpitud. Teisel poolaastal hakkas mind ühtäkki hoopis ajakirjandus huvitama ja võtsin kõrvalaineks selle. Aga see jutt läheb nüüd juba minust kui eestlasest kaugele.<br />
<br />
Niisiis annan teada, et olen eestlane. Ühtlasi annan teada, et presidendiks ma kunagi kandideerida ei kavatse, nii et kahjuks ei saa pakkuda ekreiitidele enda rahvuse üle jauramise rõõmu. Ja kui EKRE leiab, et ma siiski pole eestlane, siis paluks mulle otsida riik, kuhu ma võiks elama asuda. Ma loodan, et see siiski pole Siber. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-22501979117845078702016-09-13T08:23:00.001+02:002016-09-13T08:23:41.230+02:00Reformierakonna pink on lühikeseks jäänud<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFdc3ip9aumGi21anljGuqCxXUY71Cw8JK-xAEGWUTSQhOSEHJIIk3Sw-Zyg6kPHx2tYEKzlrjPWwo5A4rXxEumPoR5rFx2vbJ8ByZlfmlyNhIT0HoeZIGfR6-E9doCo0jEVHbNPYEv8_p/s1600/99617284_people-silhouette-wall-decals---man-sitting-on-park-.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhFdc3ip9aumGi21anljGuqCxXUY71Cw8JK-xAEGWUTSQhOSEHJIIk3Sw-Zyg6kPHx2tYEKzlrjPWwo5A4rXxEumPoR5rFx2vbJ8ByZlfmlyNhIT0HoeZIGfR6-E9doCo0jEVHbNPYEv8_p/s1600/99617284_people-silhouette-wall-decals---man-sitting-on-park-.jpg" /></a></div>
Tuleb välja, et Reformierakonnast ei ole enam ministreid võtta. Reitingute põhjal on küll tegu populaarseima erakonnaga Eestis, aga ministreid neil võtta pole.<br />
<br />
Välisministriks polnud neil kedagi panna peale elukutselise ministri Jürgen Ligi, kes nüüd sobis juba neljandasse ministriametisse. Välisministrilt peaks eeldama diplomaatilisust, Ligi puhul pole seda aga kuskilt näha. Kaljurand oli välisministrina erakonnale lotovõit, aga tedagi tuli võtta väljastpoolt erakonda.<br />
<br />
Teiseks Maris Lauri: panga majandusanalüütik pannakse ühtäkki haridusministriks. Ja jällegi inimene, kes on alles äsja erakonda värvatud. Ma ei oska Lauri kohta midagi öelda, ei head ega halba, aga tekib küsimus, kas tõesti pole nii suurest erakonnast võtta ministriks inimest, kellel oleks varem olnud haridusteemadega ka midagi pistmist. Samasugune minister oli Ligi. Kusjuures eile jäi kõrvu, et eks Lauri hakkab vahepeal ka Tartus käima. Selline ütlus võtab pead vangutama. Ministeerium ju siiski töötab Tartus, kõik ametnikud on seal. Kas ometi ei saaks leida haridusministrit, kes elaks ka Tartus kohapeal, kes tõesti pühenduks teemasse? On ju kogu hariduselu keskpunkt meil siiski Tartu. Kas Tartus pole siis enam üldse reformierakondlasi? Ja milline on Lauri juhtimiskogemus? Rahandusminister oli ta vaid viis kuud.<br />
<br />
Haridusmaastikul on väga suured probleemid vaja lahendada. Seda peab tulema tegema asjatundlik, korraliku juhtimiskogemusega inimene. Oh ma mõtlen, et kui palju haridusministreid ma olen kasvõi ajakirjanikuna näinud. See on masendav, kui lõdvalt seda teemat valitsuse tasandil ikka võetakse. Ometi on haridus inimese ja riigi elus väga olulise tähtsusega. <br />
<br />
Miks ei ole võtta Reformierakonnast haridusministrit ega välisministrit? Tekib küsimus, kes on need ülejäänud liikmed Reformierakonnas? Kas puhas ballast? Miks pole nende seast ministreid võtta või miks pole neist ministreid kasvatatud? Või miks ei julge reformierakondlastest Riigikogu liikmed vastutust võtta? Neid on seal ju ometi palju.<br />
<br />
Kaljurannal vedas, et Reformierakonnast pääses. Jällegi loodeti, et tuleb inimene väljastpoolt ja päästab. Päästiski mõnda aega, aga õnneks oli tal nii palju mõistust, et ta ei sisenenud sellesse süsteemi, kus varsti oleks teda maatasa tehtud. Selles mõttes oli Marina tõesti tubli, et erinevalt Laurist ei teinud ta ministri ametit vastu võttes kohe avaldust erakonda astumiseks. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-17323060305096423542016-09-10T10:46:00.002+02:002017-04-08T07:57:39.654+02:00Piimahind, põllumees, regionaalpoliitika - keda see üldse huvitab? <div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeu33AvjPrP81KZ_7ildgWv5HAbktNCAKNAkumDE6azmRzm2DKzeLRB1EZJCMgF1FXsCaV9Y90lYimJIPqs5sf8Tv-N55prp-o9RkZK1Szk9zdyvcI1kPVve3FaG0ekNktOA_XS4Qrp628/s1600/milk-cow.png" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="193" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeu33AvjPrP81KZ_7ildgWv5HAbktNCAKNAkumDE6azmRzm2DKzeLRB1EZJCMgF1FXsCaV9Y90lYimJIPqs5sf8Tv-N55prp-o9RkZK1Szk9zdyvcI1kPVve3FaG0ekNktOA_XS4Qrp628/s320/milk-cow.png" width="320" /></a></div>
Põllumees läheb esmaspäeval Toompeale protestima. Aasta tagasi käis ka - mina käisin ka, tore oli. Aga põhiliselt oligi tore, sest ilm oli ilus ja meeleolu kõigil laulupidulik. Edasi ei juhtunud õieti midagi. Piima kokkuostuhind tõusis nädal tagasi 20 sendilt 23 sendile, põllumehe jaoks on see naljanumber, ei päästa midagi. <br />
<br />
Aga mul on tunne, et ei piimahind ega põllumehe käekäik ei lähe suuremale osale eestlastest üldse korda ja ma pean silmas just tavainimesi.<i> On keegi seal kuskil maal, mis minul sellest, mul on oma elu ja kui tahan, siis joon piima asemel üldse kraanivett. Vahel võib ju sel teemal sõna võtta, näiteks naabrinaise saunas, kuid see on ka kõik, meil on saunas huvitavamaidki teemasid. Ma eelistan üldse õlut.</i><br />
Teatud ebaselgeid grupeeringuid huvitavad näiteks pagulased märksa enam, nad oskavad isegi madala piimahinna taga näha neid, kuigi pagulased on pseudoteema, mida teatud populistid oma huvides kuumana hoiavad. Tahaks näiteks näha, et vennad Helmed võtaksid sõna maaelu teemadel. Aga kus sa sellega, kasvõi eelminegi aasta, kui ma Toompeal põllumeeste meeleavaldusel kohal käisin, koguti seal hoopis allkirju pagulaste vastu.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Vahepeal tundub, et osasid poliitikuid huvitab põllumeeste käekäik isegi rohkem kui tavainimesi. Ei saa päris öelda, et poliitikuid see teema üldse ei huvitaks. Küll aga lasevad poliitikud sündida sellel, et meil jätkuvalt ei ole tegelikult regionaalpoliitikat. Nüüd on regionaalpoliitika tähe all aetud haldusreformi asja, selle viljad alles tulevad. Fakt on see, et maaelu ja üldse elu turgutamiseks väljaspool Tallinnat pole laiemas mõttes mitte midagi ette võetud. Aga ega põllumees ka üksi maapiirkonda elama ei jää, kõik on omavahel seotud.<br />
<br />
<span style="color: #20124d;"><span style="font-size: small;"><b>Kui küsida minult, kas oleksin piima eest nõus maksma rohkem</b></span></span>, siis vastan, et ma olen nõus seda tegema ainult siis, kui näeksin, et see raha jõuab ka reaalselt talupidajani. Olen ise käinud lautades, kus perekonnad on investeerinud piimakarja, masinate ja inventari soetamise peale. Paar aastat läks neil hästi, aga siis olid taas lõhkise küna ees. Hea meelega annaksin selle raha neile, aga praegu ma ei tea, kuhu see läheb. Kui see läheb mõne ühistu ebaausal teel üle võtnud pätile, siis tänan ei. <br />
<br />
Piimahind võiks vabalt tõsta paarkümmend senti ja need, kes on harjunud piima ostma, ostaksid seda edasi. See paarkümmend senti võiks minna aga otse piimatootjale, mitte poodnikule. Ma ei usu, et eestlased hakkaksid väga haarama poes näiteks paarkümmend senti odavamat Poola piima, sest üldiselt piima tahab eestlane ikkagi Eesti oma. <br />
<br />
Tunnistan ausalt, et ma ei osta poest seda Ausat Piima, sest ma ei tea, kuhu see raha tegelikult läheb. Teine asi on muidugi see, et piima ostan nagunii vaid paar pakki nädalas, sest ise panen seda ainult kohvi peale ja ega lapsedki iga päev piima ei joo. Ma ei sunni neid ka, sest ma ei ole eriti rõõskpiima usku. Eriti leian, et see pole täiskasvanud inimeste jook.<br />
<br />
Muud piimatooted lähevad aga loosi küll - hapukoor, juustud, jogurtid jne. Aga kui Eesti hapukoorest midagi paremat ei leia, siis Eesti juustud minu puhul valituks ei osutu. Ostan Eesti juustusid peamiselt ainult selleks, et seda sulatada - sulatatult on see küll väga hea, ent näiteks veini kõrvale ei tule need iial arvesse. Ja siin ma näengi ühte arenguvõimalust - <b><span style="color: #7f6000;">Eestis võiks arendada juustutootmist</span></b>. Miks ei võiks meil teha sama häid juuste nagu Hollandis või Prantsusmaal? Praegu teevad neid vaid väikeettevõtjad, aga mitte suurtootjad. Näiteks juust Atleet - andke andeks, aga olen seda nõus sööma vaid relva ähvardusel. Need Eesti poolkõvad juustud on lihtsalt nii mõttetud ja vastikult kirbe maitsega. Seega, kui Eestis on suudetud välja mõelda maailma parim hapukoor (mäletame kõik veel seda nõukaaegset hapukoorenimelist jubedust, millest nüüd oleme õnneks pääsenud, kuid mida veel näiteks Pihkvas müüakse), siis miks ei võiks Eestis hakata tegema ka maailma parimaid juustusid? Ja neid tegelikult juba tehakse, aga ainult väiketaludes. Sain ühel sünnipäeval superhead mustikatega kitsejuustu, aga külaline tuli oma juustuga Pärnumaalt. Kui Pärnumaale satun, otsin igal juhul kontaktid ja lähen tingimata seda juustu ostma. Ja üldse, võiks meil hakata kitsepiima tootma ja väärindama senisest märksa enam. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-75257023268666003512016-09-08T08:55:00.002+02:002017-03-28T08:46:03.373+02:00Alko1000 Valkas/Valgas - paras lollikeste õngetõmbamine<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSBfqY_w1H2eXQyaYw1wezKOoTWBGqOyWhxLASf7g7bG8WcyOjbRY8EBjUt3REwAfstvWn6pGHwOffod83jKUNdofK5gCoL3LXCe0jENDPCDP0QRswHj-yZ_eHV8fUBdfrM0mOW-wbpklj/s1600/does-alcohol-make-you-fat1.png" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="170" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSBfqY_w1H2eXQyaYw1wezKOoTWBGqOyWhxLASf7g7bG8WcyOjbRY8EBjUt3REwAfstvWn6pGHwOffod83jKUNdofK5gCoL3LXCe0jENDPCDP0QRswHj-yZ_eHV8fUBdfrM0mOW-wbpklj/s320/does-alcohol-make-you-fat1.png" width="320" /></a></div>
<b>Eile sattusin üle pika aja Valgasse ja muidugi käisin puhtast uudishimust läbi ka palju kõneainet pakkunud alkoholipoodidest, kus kõik pidi nii imeodav olema ja kus eestlased pidid voorima tuhandete kaupa. Võib öelda, et spetsiaalselt soodsa alkoholi järele poleks sinna küll minna tasunud. Tekitatud on nõme massipsühhoos ja inimesed igavusest jooksevad. </b><br />
<br />
Teel Valka mängis mul autos Vikerrraadio nagu ikka. Parajasti tuli sealt saade, kus tund aega järjest arutati just Läti alkoralli teemadel. Saates rõhutati korduvalt, et Lätis on alkohol kolmandiku võrra odavam. Tagasi tulles tuli täpselt sama saate kordus. Kui see ei ole reklaam ega hoogusta massipsühhoosi veelgi, siis mis see on? Inimesed lähevadki uudishimust kohale. Iseasi, kas nad alkoholi üldse vajavadki. Mina saan oma veinid Eestist ostetud ja eilne käik tõestas, et Lätti tõesti ei tasu veini järele minna.<br />
<a name='more'></a><br />
<br />
Vikerraadios esitas mingi tibi mingit uuringut. Muuhulgas olla uuringust selgunud, et 54% võrumaalastest on käinud Lätis alkoholi järel. See number on igal juhul absurdne, sest see tähendaks, et iga sinu teine tuttav või sugulane siin Võrumaal peab olema seal käinud, aga tegelikult ei ole. Uuringu tellijaks oli alkoholitootjate ja maaletoojate liit, õlletootjate liit ja kaupmeeste liit ning küsitlus tehti veebis. Veebiuuring - tule taevas appi! Eks asja eesmärk oli teemaga manipuleerida. <br />
<br />
Valkas käisin kõigepealt väikses kaubanduskeskuses Mego, kus on samuti alkoholipood. Kolleegi palvel ostsin talle sealt kaks veini, mis maksid 4.69 tükk. Aga Selveris maksis eile see sama vein 4.99!!! Kusjuures Alko1000-s, mida peavad Võrumaalt pärit kahtlase taustaga isikud ja mis asub endises Läti-Eesti piiripunktis, maksis sama vein 4.89. Kes näeb siin sellist hinnavahet, et sõita sellepärast Lätti? <br />
<br />
Teine kolleeg palus tuua liitrise Jim Beami. See oli Mego poes täpselt 1 euro odavam kui Alko1000s. Aga rahvas pidi tormi jooksma just Alko1000le - sinna ja kiirelt tagasi, tegemata omale selgeks, et Läti tavapoodides on joogid palju odavamad. Näiteks õlu Sol maksis Alko1000s 90 senti (0,33ne pudel), aga Valka ketipoes Top 55 senti.<br />
<br />
Vaatasin nii Mego alkopoes kui ka Alko1000s ringi ja no ei olnud seal asju, mida tõesti korvi panema kiirustaks puhtalt hinna pärast. Viinahinnad paistsid kohe eriti kallid. Mina käin kord kuus Venemaal ning Vene-Eesti piiril asuvas <i>tax free</i> poes on tõesti hinnad sellised, et saad aru, et tasub osta. Näiteks laupäeval maksis seal liitrine Viru Valge viin 4 eurot. Mina aga valisin liitrise oluliselt kenamas puidust korgiga pudelis Koskenkorva viina mõttega, et saab kellelegi kingituseks viia. Viru Valget ju ei joo vist keegi, vanainimesed kasutavad seda vaid pealemäärimiseks. <br />
<br />
Nii et jah, ei saa mina aru, mida sinna Valka Alko1000sse tegelikult otsima minnakse. Kuna juba olin seal, siis võtsin teistele viimiseks mõned Läti õlled ja siidrid - ainult selle mõttega, et Eestist neid ei saa. Mu õde näiteks kogub siidripurke, mistõttu läkski 4 Läti siidrit korvi. Aga välismaiseid siidreid ma talle sealt ei võtnud, sest hinnad olid kallid.<br />
<br />
Ja ei saa mina aru, kas tõesti soomlased käivad ka piiripunktides alkoholi varumas. Eile ei märganud seal küll ühtegi soomlast. On ju Soome laevadel hinnad niivõrd soodsad, et Tallinnast Valka või Iklasse sõit alkoholi järele oleks absurdne - terve päev läheks selle peale sisuliselt ära. Juunis Soomes käies ostsin laevalt ploki 0,3st Crowmoori siidrit hinnaga 16.99. Enamus sellest plokist on mul joomata. Ilmaasjata sai vist ostetud. Õnneks jook kinnises purgis säilib. No muidugi minu oma viga, et ma pole eriline siidritarbija, kuigi see Crowmoor on ikka joodav ja naturaalse maitsega erinevalt Eestis toodetavatest siidrinimelistest essentsivetest. Aga ma joon alkoholi nagu kohvigi eelkõige maitseelamuse pärast - seepärast mulle meeldivadki veinid või vahel nt Calvados või mõnikord hoopis magus liköör. <br />
<br />
Eile nägin seal Alko1000s ka seda, et kuigi rahvast sealt läbi käis, siis mitte keegi tegelikult sealt kastide kaupa jooke välja ei viinud. Üks auto kolme noormehega võttis ploki õlut ja veel paar jooki, aga ei rohkem. Pigem käisid inimesed isegi nõutu näoga ringi, sest meedias välja "reklaamitud" superhindu ei paistnud kusagilt.<br />
<br />
<span style="color: #073763;"><b><span style="font-size: large;">Aga Valkasse tasub minna hoopis sööma.</span> </b></span>Toidupoed on seal küll väikesed ja valik kesine, kuid avastasin eile kohviku nimega Jumis, mis asub Valga Selveri juurest keerates kohe Valka Riga tn alguses. Seal sai nii maitsva prae kui ka selle kõrvale mahla kätte vähem kui 3 euroga, kusjuures kõiki toite sai küsida täpselt nii palju kui soovid (nt kartulit või salatit), mitte ei lajatatud sulle suvaline kogus. Toit oli väga maitsev, koduse maitsega. Keedukartul (hind 1.80 €/kg) oli mõnusalt kollane ja väga hea maitsega, mitte selline jahune, nagu paljudes Eesti söögikohtades pakutakse. (Kui tahate minust kiirelt lahti saada, pakkuge mulle jahust kartulit.) Kreembrüleelaadne magustoit või mõnus kook maksid vaid ühe euro (Valga Lilli kohvikus samal ajal 3.50). Kaasa ostsin aga väga häid lihaga saiakesi, mis maksid ainult 30 senti tükk, ning ülisuuri väga värske näoga väikseid pitsasid hinnaga 60 senti tükk.<br />
Söögikohti on küll Valkas vähe, aga süüa saab seal soodsalt. Üks söökla on ka Mego kaubanduskeskuses. <br />
<br />Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-26392568584267758092016-09-07T10:25:00.001+02:002016-09-07T10:25:43.637+02:00Mükopsühhi õnneaeg<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; margin-left: 1em; text-align: right;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuKAIsN9bwky2MNxofQN49HfkyyS6y7DAKxsqyaad4eqawhK_Nuj0fCDntLjhVTXuApUmt4KH6q923SvVDDTw_rnERGp2DsO9zEgBKpMtCieJ_kfwiqJIkdBl85pUxtB07Om8uwhjbSysE/s1600/photo%2528791%2529.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuKAIsN9bwky2MNxofQN49HfkyyS6y7DAKxsqyaad4eqawhK_Nuj0fCDntLjhVTXuApUmt4KH6q923SvVDDTw_rnERGp2DsO9zEgBKpMtCieJ_kfwiqJIkdBl85pUxtB07Om8uwhjbSysE/s320/photo%2528791%2529.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Seened teavad - kitsemamplid. </td></tr>
</tbody></table>
Oo, see sügis on paadunud seenefännile ehk mükopsühhile imeline aeg! Seeni on metsas, iga nurga ja tee peal rohkem kui varem. Ja esimest korda elus leidsin ma paar päeva tagasi Võrumaalt oma esimesed kollakad kukeseened, mida ei teadnudki siinkandis kasvavat.<br />
<br />
"Nii lihtne on õnn," kirjutab Ernst Enno. Metsas ongi põhjamaa inimese õnn. Mets on meie meditatsioon, aeroobika, jooga, raviasutus ja mis kõik veel. Ei ole vaja sõita Tallinnasse tasulistele kursustele: see kõik on olemas siinsamas käeulatuses. Metsavaikuses tekivad vaieldamatult kõige paremad ideed, tasub vaid minna ja olla. Mitte läbi matkata, vaid olla kohal ja lasta metsa endasse.<br />
<br />
Aga alates jaanipäevast on metsa puhul see suur boonus, et sealt leiab ka seeni. Mina olen paadunud seenefänn. Korjan kukeseeni, suuri sirmikuid, vahel ka kitsemampleid, harvem riisikaid ja pilvikuid. Kõige rohkem aga armastan puravikke, mis on ideaalsed nii marineerituna kui ka lihtsalt praetuna.<br />
<br />
Seened tekitavad narkomaaniat - seenelkäigu sõltuvust. Mõtled, et täna ma seenele ei lähe, aga õhtul avastad end ikka ja jälle metsast. Ja kui lõpuks on sügav sügis, peaaegu talv käes, oled sa ikka veel metsas ja jahid neid viimaseid. Eelmisel aastal käisin seenel 1. jõulupühal 25. detsembril Lahemaal. Lihtsalt ei saanud muidu, pidin minema! Aga sealt leidsin nii kukeseeni kui ka suures koguses kollakaid kukeseeni, oma elu esimesi tookord. <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ9tqTj9_S-LhqDpn-osA8dw7UeZLSL4ozVJP_mwcuR84bndag4n4yqbAljFH0TXPhlrjIs812OtxubANdtIQRnaTGCZKTV5wsuGfvbMOVf2pDcY5XUW148UQ1wWHxDl6wmrUqOG5g2nzN/s1600/photo%2528792%2529.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ9tqTj9_S-LhqDpn-osA8dw7UeZLSL4ozVJP_mwcuR84bndag4n4yqbAljFH0TXPhlrjIs812OtxubANdtIQRnaTGCZKTV5wsuGfvbMOVf2pDcY5XUW148UQ1wWHxDl6wmrUqOG5g2nzN/s320/photo%2528792%2529.JPG" width="320" /></a></div>
Seened ei ole lihtsalt niisama toidupalad. Niidistiku abil on seened ühenduses kogu maailmaga. Kui ühes maailma otsas korjatakse üles üks seen, siis on neil see oma "interneti" abil teada kohe teises maailma otsas. Kui õpid seeni kuulama, saad palju teavet Maa kohta. Seened vaikivad tähendusrikkalt, aga neil on palju öelda. Kuulata tuleb silmadega, ninaga, suuga. Seened näevad sind juba kaugelt, tunnevad su ära, kui sa oled nendega kord kontakti saanud. Edastavad üksteisele infot, et siin metsas liigub keegi, kes tahab neid. Nii leiadki sa nad üles ka kõige sügavama sambla seest. Märgates seeni, hakkad märkama palju muudki siin maailmas, mis varem salapäraseks jäi. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-40846117330796956702016-08-31T11:30:00.000+02:002016-09-07T10:28:21.019+02:00Presidendivalimised ajavad südame pahaks<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHdAgLJBlnsPWsRXxVYHC95tLZzjznmYaZUBOkavI9REA1JfhRugDR2aa1HS3QQEtr2K7JDqX4qXjVPKVsVMqumPrYLOzxaxFx9FzrS9CCLhR1DcJEIOWRx5ZmxrXvzYNTZy07gB-mZp4e/s1600/nameplate-president.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="160" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHdAgLJBlnsPWsRXxVYHC95tLZzjznmYaZUBOkavI9REA1JfhRugDR2aa1HS3QQEtr2K7JDqX4qXjVPKVsVMqumPrYLOzxaxFx9FzrS9CCLhR1DcJEIOWRx5ZmxrXvzYNTZy07gB-mZp4e/s320/nameplate-president.jpg" width="320" /></a></div>
Presidendivalimiste kolm Riigikogu vooru on lõppenud. Lõppesid nii, nagu arvata oligi ehk et presidenti Riigikogus ära valida ei suudetud, nagu ka varem pole suudetud. Küll aga ilmnes, kui rõvedaks suudavad poliitkarjeristid ka sellise tegevuse ajada ja see ajab südame tõsiselt pahaks, eriti muidugi Kallase ja Rõivase kolmanda vooru järgne käitumine. <br />
<br />
Igal juhul on selge, et<b> <span style="color: #674ea7;">Riigikogu ei ole võimeline presidenti valima</span></b>. Ja kus ta siis saabki olla, kui parlamendis on nii palju erinevaid erakondi. Võimalik oleks see vaid siis, kui Riigikogus oleks kaks-kolm parteid. Toetan mõtet, et <b><span style="color: #134f5c;">presidendi peaks valima rahvas</span></b>. Oodatakse ju presidendilt rahva ühendamist ja mida kõike veel, seda enam peaks rahvas saama ise presidendi valida ja suures osas riikides on see valik ka usaldatud rahva kätte. Meil on ikkagi demokraatlik riik ja las rahvas siis ise valib täpselt sellise presidendi, nagu rahvas väärt on, sest selles olen ma kindel, et iga rahvas on tõepoolest oma valitsejaid väärt. Mida tähendab, et põhiseadus näeb ette, et presidendi valib Riigikogu? Põhiseadust on võimalik muuta. Praegu on lihtsalt kulutatud järjekordselt haledalt palju maksumaksja raha selle läbikukkumise peale.<br />
<br />
Aga mis saab nüüd edasi, kui valimiskoguni on veel üksjagu aega? Kindel on see, et mina enam Eesti <b><span style="color: #741b47;">vabariigi presidendina Siim Kallast mitte kuidagi ei näe</span></b>. Esiteks on debattidest selgunud, et Kallas ei jaga Eesti elust ööd ega mütsi. (Mõtlen, et kas Kallas on üldse Võrumaal käinud ennast tutvustamas? Kõik teised kandidaadid on käinud). Tallinnale kaugest väikelinnast vaadates ei tooks Kallase presidendiks olek pealinnakaugetele piirkondadele isegi mentaalses mõttes midagi head kaasa. Kallas näeb kõike vaid Brüsseli-keskselt. Ta peab ennast mingiks eliidiks, ta on karjerist, kes arvab, et peab nui neljaks nüüd oma karjääriredelil ka presidendi ametikoha saama. Pühapäevases ETV debatis tuli teemaks eestlaste väljaränne välismaale tööle. Selle teema peale vastas Kallas, et aga inimesed ei saa tagasi tulla seepärast, et neil pole koole, kuhu oma lapsi panna. Tule taevas appi! Võib-olla mõni Brüsseli tõusikust ametnik tõesti ei leia oma lapsele supereliitkooli, aga Eesti koolid on ikka väga heal tasemel. Teiseks kindlasti neil sadadel tuhandetel eestlastel, kes on läinud Soome või Norrasse tööle, ei ole naasmise põhjuseks see, et nad ei leia oma lastele Eestis sobivat kooli. Ent muidugi viimaseks piisaks oma lamestamisel sai Kallase jaoks see, kui ta hakkas pärast kolmandat Riigikogu vooru kindlalt väitma, et temast peab saama Reformierakonna kandidaat valimiskogus, andes mõista, et Kaljurand peab jalust kaduma.<br />
<br />
Eks näis, kas valimiskogus seatakse nüüd üles veel mõni uus kandidaat ehk must hobune. Praegu on teada, et valimiskogusse lähevad Kallas, Reps, Jõks ja Helme. Repsil pole mingeid šansse ja kahjuks suutis ta ETV pühapäevases debatis ka selgeks teha, et Eesti presidendiks ta praegu ei sobi. Helme suudab ennast jätkuvalt müüa, kuigi teda ostavad kotis need inimesed, kes ei saa üldse aru, mida Helme, kes ennast eliidiks nimetab, neile tegelikult müüb. <b><span style="color: #20124d;">Helme on puhas populist</span></b> ehk suurim valetaja üldse. Õnneks aga ei tohiks ka Helmel mitte mingeid šansse olla, sest volikogudes on meil siiani veel üsna mõistlikud inimesed.<br />
<br />
Nii et mis meil siis üle jääb? Huvitav on oodata, <b><span style="color: #0c343d;">mis saab Kaljurannast</span></b>, kas teda esitab keegi presidendikandidaadiks? Vaja on ju selleks vaid 21 esitajat. Küll aga on selge, et kui Reformierakonnast (Kaljurand pole küll õnneks selle erakonna liige ja ehk jätkub ka mõistust sinna mitte astuda) käiakse välja kaks kandidaati, siis suureneb sellega Helme võimalus presidendiks saada, seda aga tuleb igal juhul vältida. Õnneks siiski on Helme valijaid valijakogus oluliselt vähem kui seda oleks tavaliste valijate seas. <br />
Olen vestelnud mõne omavalitsustegelasega, kes ei ole Reformierakonnast, ja nemad on pärast mõistlikku kaalumist leidnud, et Kaljurand oleks Eestile siiski parim valik. Ka mina leian jätkuvalt, et nii see on, sest Marina oleks pädev nii välis- kui ka sisepoliitikas ja ta oskab rahvaga suhelda, ta käib ringi avatud silmadega, tal on süda õiges kohas.<br />
<br />
Ent kui Kaljuranda kandidaadiks ei esitada, siis <b><span style="color: #073763;">jääbki üle vaid Allar Jõks</span></b>. Suhtusin Jõksi siiani skeptiliselt, kuid enam mitte. Muidugi tahaks temaga näost näkku kohtuda, et saada adekvaatne pilt. Eelkõige muidugi on häirinud see, et ta on IRLi kandidaat, nüüd aga on selgunud, et IRLi rumalkonservatiivset maailmavaadet ta ei jaga. Ja kuigi Jõks on öelnud, et tema maailmavaade on põhiseadus, on nüüd selgunud, et tal on maailmavaade siiski olemas ja minu jaoks on see täiesti vastuvõetav.<br />
<br />
Kõige huvitavam on aga praeguses situatsioonis teada saada, <span style="color: #660000;"><b>mida teevad sotsid</b></span>. Reformierakond ei andnud sotside kandidaadile Nestorile esimeses voorus lubatud hääli. Näen ka, et Reformierakonnaga ühes paadis istumine Riigikogu voorudes oli viga, sest oli ette teada, et presidenti Riigikogu valitud ei saa. Sotsid said reformilt järjekordselt vastu näppe, nagu nad on saanud kogu koalitsioonis oleku aja. Kõik, mis hästi on tehtud, on Ref kirjutanud oma arvele, kõik, mis on riigi tulevikuks vajalik, aga mis tekitab konservatiivsemates ja ajale jalgu jäänud inimestes pahameelt, on aga määritud sotside kraesse. Aeg oleks sotsidel sellest koalitsioonist välja astuda, kuigi nad on saanud muidugi nii mõndagi olulist ära teha, võtame kasvõi lastetoetuse tõstmise. Ossinovski, aeg oleks ennast kokku võtta. Tagantjärele ju Facebookis iroonitseda Refi üle võib, aga aeg oleks seda ka tegudes näidata. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-48659161599685849322016-08-13T13:28:00.003+02:002016-08-13T13:28:30.826+02:00Vabakutselise elu plussid ja miinused<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmLoSGPi0uqUq16Wu20syFllZySrETfMb-ka7v8-jhkzHbJGCBEXyxgMWxhWiZ-WbBvDUdYRjNvUdD2eedFH3LbBkFY6t36a2wRbKKYRMg6mCeWw4-LUVriFx4SWIuW6deiawdDXN2m8-j/s1600/Freelancer-ups-and-downs.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="199" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmLoSGPi0uqUq16Wu20syFllZySrETfMb-ka7v8-jhkzHbJGCBEXyxgMWxhWiZ-WbBvDUdYRjNvUdD2eedFH3LbBkFY6t36a2wRbKKYRMg6mCeWw4-LUVriFx4SWIuW6deiawdDXN2m8-j/s320/Freelancer-ups-and-downs.jpg" width="320" /></a></div>
Niisiis olen juba viis aastat olnud vabakutseline. Selle ajal jooksul olen ka käinud ja lõpetanud magistrantuuri. Vabakutselise elu suurim pluss on vabadus, suurim miinus aga sotsiaalsete garantiide puudumine.<br />
<br />
<b>Kõigepealt plussidest.</b> Nagu juba ütlesin, on suurimaks plussiks vabadus. Mina olen ajakirjanik ja see tähendab seda, et ma võin valida, milliseid teemasid ma võtan tegemisele ja milliseid mitte. Ma ei pea kirjutama näiteks teemadel, mis lähevad minu sisemise eetikaga vastuollu. Mitte keegi ei saa minult midagi nõuda.<br />
<br />
Teine vabaduse aspekt on see, et ma saan valida, millal ma teen tööd. Ma ei pea istuma kaheksast viieni kuskil kontoris ja lihtsalt seal kohal olema ehk tagumikutunde tegema. Ma ei pea kellelegi aru andma, kus ma parajasti olen. Tähtis on vaid tähtaeg, mis ajaks pean oma lood valmis saama.<br />
Vabakutselise elu minu puhul oleks väga raske, kui mul poleks oma autot. Auto annab nii-nii palju vabadust juurde nii töö- kui ka eraelus.<br />
<br />
Ka puhkust saan ma alati võtta siis, kui ma tahan. Näiteks kui keegi kutsub mingisse kohta mõneks päevaks kaasa, ei pea ma puhkepäevi küsima. Kui poole aasta pärast plaanin sõpradega reisile minna, siis võin piletid kohe ära osta, sest ei pea puhkuse saamise pärast muretsema. <br />
Mis puutub intervjuude tegemisse ja inimestega kohtumisse, siis nendeks saan ma võtta aega. Sõidan näiteks Viljandisse intervjuud tegema ja võin seal olla nii kaua, kui tahan. Ja kuna pole piiri mu töö- ja vabal ajal, siis võin näiteks pärast intervjuud midagi veel ette võtta. <br />
<br />
Hoolimata sellest, et olen vabakutseline, olen ikkagi ajakirjanik. See tähendab, et ma kohtun pidevalt väga-väga huvitavate või tarkade inimestega ja see tuleb kasuks eelkõige just minu enda enesearengule ja tihti saan inimestega nii hea jutu peale, et jääme edasi suhtlema.<br />
Nüüd tean, et selleks, et päev läbi hommikust õhtuni kuskil toimetuses või kontoris istuda, selleks peab töö ka huvi pakkuma. Kellast kellani ma igavat tööd enam tegema ei läheks.<br />
<br />
Kodus töötada ma nüüd juba oskan - selleni jõudmiseks kulus mitu aastat. Aga positiivne on veel see, et ma ei pea tööd tegema ainult kodus, vaid ma võin seda teha ka igal pool mujal.<br />
Nii kui silmad lahti teen, võin kohe tööle asuda,
ma ei pea kulutama tervet tundi selleks, et ennast korda teha,
korralikud riided selga otsida ja töökohta tööd tegema minna. Need
korrad, kui saan ennast korda sättida ja mõne põneva inimese kohtuma
sõita, on aga seda enam erilised. <br />
<br />
Üks plusse on ka see, et kord aastas on mul n-ö õnnepäev. See on päev, kui saan maksuametilt tuludeklaratsiooniga suurema summa raha tagasi, sest kuna töötan erinevatele väljaannetele ja kõik nad maksavad minu töö pealt tulumaksu ära, saan kord aastas tagasi tulumaksuvaba miinimumi - tavaline töökohta omav inimene saab selle raha kohe kätte.<br />
Nii huvitav kui see ka ei ole, aga vabakutselise elu annab võimaluse osaleda ka igasugustes žüriides, komisjonides, seltsitegevustes jne, mis on omakorda toonud palju uusi häid tuttavaid ja lisanud elule värvi. <br />
<br />
<b>Miinused</b><br />
Suurim miinus on muidugi ravikindlustuse puudumine. Kui sa teed tööd, mitte ei käi tööl, siis maksad küll tulumaksu ära, aga tööandja sinu eest sotsiaalmaksu ei maksa. Vabakutselisel on oluliselt vähem sotsiaalseid garantiisid kui inimesel, kes üldse ei tööta ja tulumaksuga ei panusta. <br />
<br />
Teine probleem on see, et kogu aeg on töö ja kogu aeg on puhkus segamini. Mul ei ole sellist võimalust, et nüüd ma puhkan näiteks kuu aega järjest ja mulle makstakse see veel kinni ka. Ma pean aastas iga kuu tööd tegema ja puhkust saan võtta ehk vaid nädalaks, kuid see annab mu rahakotile kohe tunda. Kui ma sõidan kodust ära, näiteks vanemate poole, siis ma pean ka seal ikkagi kellelegi helistama ja lugusid kirjutama.<br />
Ja kui töökohta omav inimene puhkab ühe kuu aastas nii, et talle makstakse ka selle eest raha, siis mina pean puhkama oma raha eest ehk et siis kui midagi ei tee, siis mulle mitte keegi ka midagi ei maksa. Asjasse puutuvate isikute rahakotile on see muidugi väga suur kergendus.<br />
<br />
Miinuseks on ka see, et kõik kulud, mis töötegemiseks lähevad, pean kandma ise. Mitte keegi ei anna mulle töö jaoks arvutit, mitte keegi teine ei maksa telefoni, interneti või elektri eest. Bensiini pean ostma ise. Kohvi pean omale tegema ise, mitte ei saa tuua kontori automaadist. <br />
Kindlasti on miinuseks ka see, et mul ei ole ümber kolleege. Õnneks on mind ikka kutsutud nende firmade, kelle jaoks töötan, erinevatele pidudele ja seltskondlikele üritustele. See on suur asi.<br />
Ja kõige viimaseks - loomulikult pole vabakutselisena sissetulek nii suur, et sellest võiks ära elada. Selle raha eest ma üksi koos oma kahe lapsega ära ei elaks. Ja kuigi ma üksi ei ela, käib mul ikkagi kogu aeg mingi sentide veeretamine.<br />
<br />Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-35165495270543072022016-08-13T11:43:00.001+02:002017-04-08T08:02:22.164+02:00Veel kord haigekassast ehk ravikindlustusest<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB9rgNaTp8S1WK5-zkMuHl1dVzDLMnYiu6ae1cPzziBZxllrbA90XFkaOj_YCMuq64L5X_x1FP-UoXjqGICtKf0zLlPlThkDfZE4mCw-cGADkQRdCV7VwPGDx8OZudNXxOlwv0b3H08R_t/s1600/Ravikindlustus.jpg%2526ExactW%253D660%2526ExactH%253D420.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="203" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB9rgNaTp8S1WK5-zkMuHl1dVzDLMnYiu6ae1cPzziBZxllrbA90XFkaOj_YCMuq64L5X_x1FP-UoXjqGICtKf0zLlPlThkDfZE4mCw-cGADkQRdCV7VwPGDx8OZudNXxOlwv0b3H08R_t/s320/Ravikindlustus.jpg%2526ExactW%253D660%2526ExactH%253D420.jpg" width="320" /></a></div>
Olen nüüd üle poole aasta olnud juba ravikindlustuseta isik ehk põhimõtteliselt asotsiaal, kes pole ühiskonna üks osa ehk olen ühiskondlikust solidaarsusringist välja jäetud. Ma pääseks sinna ringi sisse, kui ma ei teeks mitte mingit tööd. Aga ma teen tööd (mitte ei käi tööl) ja iga mu teenitud summa pealt läheb maha ka tulumaks, nii et ühiskonda ma panustan. Aga paraku panustan ma tulumaksuga sinna valdkonda, kus ise tervisega hätta jäädes ma midagi vastu ei saa. <br />
<br />
<b>Kuidas siis kulgeb ravikindlustuseta inimese elu?</b><br />
<a name='more'></a><br />
Tänavu kevadel käisin hambaarstil - (soovitan Tartus dr Diana Dukanit, kes suutis mu esihammastega imet teha) - hambaarst on tasuline kõigile täiskasvanutele. Kaks visiiti läksid maksma umbes 140 eurot. Kusjuures mai alguses käies ütles arst, et võin maksta osa summat ka juunis. <br />
Talvel oli mul mingi ränk viirus, see oli ka mu pojal. Läksime pojaga EMOsse, kui tundus, et olukord on väga hull. Palusin EMOs, et ka minult võetaks vereproov, seda ka tehti. Samuti võeti gripiproov. Gripp see ei olnud, lihtsalt mingi vastik viirus. Laps ei pidanud teenustasu maksma, mina maksin 5 või 10 eurot, täpselt ei mäleta.<br />
Talvel käisin naistearstil, nagu aastas korra peab. Maksma pidin umbes 75 eurot, kusjuures see, et mul ravikindlustust pole, kergitas summat vaid 10 euro võrra. <br />
Nüüd keset suve tabas mind taas mingi viirus. Pärast kaks nädalat kestnud köha tekkis mul äkitselt imelik palavik ja pidasin vajalikuks minna kontrollile. Tuttav perearst, kelle nimistus ma küll pole, saatis mind haiglasse röntgenisse ning lasi teha mitu vereproovi. Kokku läks see maksma 36 eurot sentidega, kusjuures sellest summast 20 eurot sentidega oli perearsti visiiditasu. <br />
<b><br /></b>
<b>Mida siit nüüd järeldada?</b> Esiteks seda, et need teenused, mida saab riiklikku ravikindlustust omades tasuta, ei maksa eriti palju. Need raviteenused, mis on kallimad, nende eest pead maksma nagunii ise. Hakata FIEks ja maksta minimaalselt 130 eurot, pole nagu eriti mõttekas, ja ma saan aru, miks paljud FIEd on väga vihased, sest kui nad tahavad kiirelt arstile pääseda, peavad nad ikkagi maksma.<br />
Küsisin ka perearstilt, kelle juures sel nädalal käisin, et kas ravikindlustuseta patsiente on palju. Ta ütles, et ainuüksi temal on nimistus 150 sellist inimest. Ja kui nüüd arvestada, et Võrus tegutseb vähemalt 10 perearsti, siis võib saada kokku ikka väga suure arvu inimesi, kellel kindlustus puudub.<br />
Õnneks pääseb Eestis siiski arstile ka siis, kui ravikindlustust pole. <br />
<br />
Olen hakanud mõtlema, et kas meil ei võiks Eestis olla selline süsteem, kus maksamegi raviteenuste eest ise, sest ilmselgelt on kogu see praegune ravikindlustussüsteem jura. Asi ei saa õige olla, kui inimesed, kes teevad tööd (kuigi ei oma töökohta), ei saa osaleda ravikindlustussüsteemis. Nagu olen aru saanud, teevadki üha rohkemad Eesti kodanikud tööd töökoha omamise asemel, sest ettevõtjad ei taha maksta sotsiaalmaksu oma töötajate eest ega üleüldse töölepinguid sõlmida. Samal ajal aga makstakse solidaarsusest kinni igasugu laisklevate töötute ja töövõimetuid teesklevate isikute ravikulud. Kus siin õiglus ja eelkõige mõttekus on?<br />
<br />
Mõni aeg tagasi oli mul vaja käia <b>kindlustusfirmas</b> ja muuhulgas küsisin ka pakkumist ravikindlustusele. ERGOs pakuti pakette Ravi Midi ja Ravi Maxi. Midi puhul tuleks maksta 20.32 eurot kuus ning Maxi puhul 28.87 eurot kuus. Aga need summad, mis aasta jooksul sinu ravi eest makstakse, on sellised, mida jõuaks põhimõtteliselt ka ise maksta. Siiski on tegu päris hea alternatiiviga FIEde 130 euro suuruse riikliku kindlustusmakse kõrval. Kuna õnnetusjuhtumi taastusravi eest näiteks makstakse 2500 eurot, siis ma ikkagi kaalun veel seda varianti.<br />
<br />
Ja sel nädalal, kui ma ühes seltskonnas jälle kurtsin, et näed, ravikindlustust mul pole, siis pakkus üks inimene välja, et läheksin õppima <b>kutsekooli</b>. Küsisin, et kas see tõesti oleks võimalik, kui olen juba kaks korda ülikoolis käinud. Ta ütles, et on küll ja ega lõpetama peagi. Muidugi ta soovitas mul minna erialale, mida juba korra olen kutsekoolis õppinud (kutsekooli täiendusõppes gümnaasiumi ajal, kus ma lõpetasin <i>cum laude</i>). Teised erialad ei tundu seal ka eriti ahvatlevad, kuigi IT-spetsialisti oskused tuleks kasuks. Igal juhul on see mõte, mida tasub kaaluda, aga ei tea, kas sel aastal enam jõuab. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-74489535124320134652016-08-06T10:20:00.004+02:002016-08-06T10:20:51.405+02:00Kes võiks saada Eesti presidendiks?Minu õe püüdis mõned päevad tagasi tänaval kinni üks pooltuntud telesaade ja küsis, et mida ta arvab Siim Kallase presidendiks saamise kohta. Kuidas vastaksin sellele küsimusele mina? Tuleb tunnistada, et ma ei oskagi vastata. Mul ei ole poolt- ega vastuargumente. Kallas jätab mind suhteliselt külmaks. Kui olin laps, siis tundus Siim selline hästi mõnus vunts ja ilmselt meeldis ta mulle ka sellepärast, et ta oli väga minu isa moodi. Nüüd aga ma ei oska temast midagi arvata. Komprat tema kohta leidub, kas uskuda või mitte, ei tea.<br />
<br />
Mõtlen, et kas president üldse peaks tulema Reformierakonnast. Kas reformarid ise seda tahavad, sest ilmselge on ju see, et valitsuses (ja ka Riigikogus) tahavad reformarid nui neljaks juhtpositsiooni hoida nii kaua kui võimalik, aga kui president on nende erakonnast, siis ei pruugi see mõjuda neile kui valitsejatele hästi. Järgmiselt presidendilt oodatakse väga palju. Ükskõik, keda valitakse, rahul ei olda ikka, sest ootused presidendile on nii suured, aga samas jällegi erinevate sotsiaalsete gruppide poolt väga erinevad. Selge on vaid see, et Ilvese aeg on nüüd läbi. Ilvest ei paista Eesti elu ega inimesed enam üldse huvitavat.<br />
<br />
Võib öelda, et kõik praegused presidendikandidaadid täidaksid täiesti normaalselt presidendi rolli. Välja arvatud muidugi Mart Helme. Kirjutasin juba Facebookis mõni aeg tagasi, et kui Helme peaks valitama presidendiks, siis ma tahan Eestist ära kolida. Ega ma muidugi ei koliks, aga tahaksin. Aga eks see tähendaks lihtsalt presidendi institutsiooni suhtes siseemigratsiooni minekut nii minul kui ka paljudel teistel. Samas mõtlen, et kui palju jääks näiteks vabariigi aastapäeva eel rätsepatel raha teenimata, sest usutavasti väga paljud keelduksid Helme kui presidendi vastuvõtule minemast.<br />
<br />
Aga muidugi tõenäosus, et Helme saaks presidendiks, on väga väike. Nii et rahuneme maha. Hullem oleks see, kui Helme saaks peaministriks. Samas ehk oleks see ka hea või isegi vajalik. Paljude inimeste silmad avaneksid, sest peaministrina ei saaks enam rassismiratsuga kuigi kaugele jõuda. EKRE juht ja isegi president võib ju rassismiratsuga ilulevaid tiire teha, aga valitsuses tuleb reaalselt riiki juhtida, reaalsete Eesti elu küsimustega tegeleda ja kõike määrab ikkagi see, kui palju jõuab riigi rahakotti maksumaksjatelt ja ettevõtjatelt raha. Ma ei ole näiteks üldse kuulnud, et Helme oleks sõna võtnud majanduse arengu kohta... Ühesõnaga, kui Helme saaks peaministriks või isegi mõneks ministriks, oleks see EKRE kiire lõpp. <br />
<br />
Aga tagasi presidendivalimiste juurde. Keda mina näeksin Eesti presidendina? Eiki Nestor on sümpaatne ja sugugi mitte nii hall kuju, kui tahetakse arvata. Mailis Reps võiks isegi olla hea tasakaalukas president, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta viie lapse kõrvalt jõuaks seda rolli täita. Mina eelistaksin presidendina Marina Kaljuranda, kuigi poliitringkondadest on väidetud, et tema šansid presidendiks saada on väga väikesed. Aga miks Marina? Esiteks seepärast, et ta on naine - Eestil oleks ilmselgelt juba aeg saada naispresident või -peaminister. See oleks märgilise tähendusega samm. Naistele annaks see sõnumi, et ka neil on võimalik läbi klaaslae tungida. Teiseks on oluline just see, et Marina ei ole geneetiliselt puhas eestlane, küll aga on saanud täiesti eestlaseks. See annaks omakorda sõnumi paljudele siinsetele muulastele või eestlastele, kes ei ole ka 100% geneetiliselt eestlased, et ka neil on võimalik kuhugi jõuda. Ning see jutt, et Marina ei suudaks eesti ja vene kogukonda ühendada, on jabur. Ta kindlasti suudaks. Ja mis puutub presidendi enda rolli täitmisele, siis on Marinal kõik kogemused ja oskused selleks, et olla nii hea president Eestis kui ka samal ajal esindada Eestit välispoliitilisel rindel.<br />
<br />
Mina olen kohtunud Marinaga juba kunagi varem, kui ta oli veel lihtne ametnik. Neli aastat tagasi ühe programmi raames USAs Washington DC-s viibides sain kutse tema kui Eesti suursaadiku USAs vastuvõtule. Juba seal nägin ma ära, milline inimene ta on, sest ta tuli koos oma abikaasaga ka minu, lihtsa ja tundmatu plikaga vestlema. Ja sel aastal olen teda kaks korda kohanud ja temaga rääkinud. Ta on tõesti hea suhtleja ja tunneb inimeste vastu huvi. Inimest peab näost näkku nägema ja temaga natuke rääkima, et saada aru, kes ta on.<br />
<br />
Näis siis, kes järgmiseks presidendiks saab. Kui Helme ei saa, on tegelikult kõik hästi. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3520415165436768239.post-71362656651167604582016-01-14T12:21:00.001+02:002016-01-14T12:21:12.268+02:00Valge mees, su päevad on läbi!<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiq_1y3CDr_58o8HApTEdTgXpxdTSZz61ea893HhPB3c0FXuADPH0vf7abrnCNh2dfgReyXpYkYagzJMiVNnY5RloimBjXMw3CkFIR0a1UceNIhZLyUtAH3XahZ3P4PoDeFploMXsN_fvcw/s1600/hot-gay-men-gay-life-blog.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiq_1y3CDr_58o8HApTEdTgXpxdTSZz61ea893HhPB3c0FXuADPH0vf7abrnCNh2dfgReyXpYkYagzJMiVNnY5RloimBjXMw3CkFIR0a1UceNIhZLyUtAH3XahZ3P4PoDeFploMXsN_fvcw/s320/hot-gay-men-gay-life-blog.jpg" width="320" /></a></div>
<b>Pealkiri on puhas iroonia, mitte üleskutse. Kuid siinse teksti pealkirjas on väljendatud see, mida ilmselt tunneb praeguses Euroopa ja Lähis-Ida pingelises olukorras valge mees. </b><br />
<br />
Valge mees on valitsenud maailma ja nüüd talle tundub, et talt võetakse võim käest. Rõhutan juba kohe, et ma ei tee üldistusi, ma räägin vaid teatud osast valgetest heteroseksuaalsetest meestest, kes peavad end sisimas valitsejateks, millest aga ei taha teised aru saada. <br />
<br />
Valged mehed jagunevad laias laastus kaheks: esimesed on need, kes saavad nende enda arvates elus hakkama (oluline ongi see, mida nad ise oma hakkamasaamisest arvavad). Kas nimetada neid just alfaisasteks, aga neil meestel läheb hästi ja nad tunnevad, et olukord on nende kontrolli all, neile ei tehta liiga, sest nad teavad, et nende õnn on nende enda teha. Nad on võidelnud ja võitnud. <br />
<br />
Ja siis on need teised mehed, võib-olla et beetaisased. Need on need, kellest me siin igal pool kõige rohkem kuuleme. Ma nimetan neid ärplejateks. Need on need mehed, kes arvavad, et nende õnne eest on vasutav aboluutselt kogu maailm, kõige vähem aga nad ise. Need on need n-ö valged mehed, kes on sündinud õigesse kohta, neile on antud õige rass ja õiged geenid, nad on väljavalitud. Nüüd aga liigub maailmas ringi mingi mass, kes tahab neid väljavalitu troonilt kukutada. Mingi selline mass on ajaloo vältel kogu aeg ringi liikunud. Loomulikult jaguneb neid mehi veel omakorda mitmesugustesse kategooriatesse, kuid kategoriseerimisega siin praegu süvitsi ei lähe.<br />
<br />
Naistega on teema teine. Naised on nagunii kogu aeg kannatanud, kogu aeg pidanud oma õigusi tõestama ja tõestavad jätkuvalt edasi. Sel ajal kui mehed oma võimumänge mängivad, kasvatavad naised oma lapsed üles nagunii. Naiste seas on igasuguseid, nii lõputuid hädaldajaid kui ka paadunud optimiste, aga nad on enam-vähem samasuguste probleemidega silmitsi seisnud kogu ajaloo vältel.<br />
<br />
Mis häda on siis sellel B-kategooria valgel mehel? Esiteks, nagu kirjutab ka <a href="http://feministeerium.ee/valge-mehe-vaev/">Raili Marling Feministeeriumis</a>, ei ole tegelikult kõik valged mehed nagunii mitte kunagi võitjad olnud. Alati on nad liigitunud võitjateks ja kaotajateks. Siiani olid nende kannatustes süüdi ristisõdalased, mõisnikud, kommunistid, liberaalid, halva iseloomuga või "halbade elukommetega" naised jne. <br />
See, et ristiusk pole just nagu meie usk, on ka ju olnud meie riigis osade meeste probleem ehk tegelikult võimu küsimus - ei ole kohanud naisi sel teemal ohkimas.<br />
<br />
Jätkuvalt on osad valged heteroseksuaalsed mehed jäämas kaotajateks või tunnevad nad end juba kaotajatena. Nüüd on hea võtta ette järgmised süüdlased - homoseksuaalsed mehed (vähem homoseskuaalsed naised, sest nad on ju nagunii ümberpööratavad ja nagunii meeste võimu all) ja müütilised pagulased (kelle hulka kuuluvad absoluutselt kõik vähegi tumedama nahavärviga ja väljastpoolt Euroopast, sh Venemaalt pärit inimesed). Loomulikult ka Taavi Rõivas ja Toomas Hendrik Ilves. Savisaares mehed ohtu ei tunneta - ta on vana, väsinud ja ülekaaluline mees. Ja nagu nüüd tuleb välja, on omakorda homoseksuaalsetele meestele ohuks samuti need pagulased. <br />
<br />
Võtame erakonna EKRE, lisame siia ka SAPTKi. Väidetavalt tegelevad nad Eesti riigi ja eesti rahva kaitsmisega. Kogu nende agenda on üles ehitatud vaid kahele teemale: pagulased ja homoseksuaalid. Tõsi, viimasel ajal ka vabariigi president. Mis meile sealt vastu vaatab? Vastu vaatavad ainult mehed (jätame selle Malle Pärna välja). Tegu on meestega, kes näevad, et nad võivad jääda ses maailmapoliitilises olukorras kaotajaks, paljuski on juba ka jäänud. Tegelikult kardavad nad vaid iseenda pärast. Ja loomulikult toovad neile selle hävingu kõik teised, mitte nad ise. Millegipärast on "traditsioonilise väärtuste" kaitsjad just mehed, kusjuures ei oma tähtsust, kui palju nad ise oma elus neid "traditsioonilisi väärtusi" rakendavad, neile endale on nagunii rohkem lubatud kui teistele. <br />
<br />
Millegipärast on just mehed need, kes muudkui hoiatavad pagulaste kui kindlate vägistajate eest. Seda juttu on viimase aasta jooksul liiga palju kõlanud, aga just meeste suust. Mees arvab, et tema omab ka naiste üle võimu ja võib öelda, millise mehega tohib naine "sugu teha", millisega mitte. Ja loomulikult ei suuda valge mees kuidagi andestada naisele, kes ise jookseb "ahviga" lapsi tegema. <br />
<br />
Naised on viimastel aastakümnetel võidelnud seksismi vastu. Nende jaoks pole vahet, kas seksuaalne ahistamine tuleb kodunt, meesülemuselt või immigrantidelt.<br />
<br />
Enamik neist ärplevatest meestest räägib müütilise Eesti riigi kaitsmisest, mitte
kedagi neist ei huvita näiteks eesti kultuuri kaitsmine - see on nende
jaoks üks mõttetu pehme kategooria. Kusjuures osad neist on läinud ka
nii nihkesse juba, et ei saa aru, et tegelik oht võib tulla meile ainult
idast. <br />
<br />
Kui me võtame ette nüüd need B-kategooria eesti mehed ja näiteks need samad Kölni ahistajad, siis me näeme, et neil meestel on tegelikult kõigil samad probleemid. Nende meeste baasvajadused on rahuldamata, lühidalt öeldes on neil lihtsalt igav ja seetõttu on nad väga plahvatusohtlikud. Paraku peab ühiskond tegelema neile rakenduse otsimisega, sest nad ise seda ei tee või kui teevad, siis nii nagu seda teevad EKRE või SAPTK ehk tegelevad oma probleemide kanaliseerimesega süüdlaste otsimise vormi. Midagi ei ole parata, need mehed on ühiskondlik probleem. <br />
<br />
Ühte sellist valget meest saab näha siit: <a href="http://rahvahaal.tumblr.com/post/118431241704/erik-vabam%C3%A4gi-kivikantsli-jutud-19042015">http://rahvahaal.tumblr.com/post/118431241704/erik-vabam%C3%A4gi-kivikantsli-jutud-19042015</a>. Nagu näeme, siis peab see mees vajalikuks küll tulla välja suurte loosungitega, aga varjata oma nägu.<br />
<br />
Valdur Mikita tõdeb oma värskeimas raamatus "Lindkvistika": "Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeurgiliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti sugude lõikes." <br />
<br />
Tõsi, silma jäävad ka mõningad naised, kes käituvad sarnaselt ülalpool kirjeldatud meestega. Kui ma võtan oma teadmisväljalt need naised, kes on kõige ägedamad pagulaste vastu võitlejad, siis iseloomustab neid üks - nad on jõudnud teatud vanusesse ja neil pole lapsi. Hea näide on Ojuland. Kas on võimalik, et nad tunnevad alateadlikku ohtu, et siia tuleb veelgi rohkem mehi, kelle seast nemad oma järglase isa valikut teha ei saa? Või tuleb siia veelgi rohkem naisi, kes parimad mehed ära võtavad? See on üsna põnev teema, millele mul vastust pole, aga mille peale hakkan nüüd mõtlema. Või tunnevad nemad kompenseerimaks oma puudumatut emarolli end kogu eesti rahva emadena? Või on nad lihtsalt väga kergesti manipuleeritavad? Inimesi on ju viimasel palju lollitatud, manipuleeritud, sõidetud selga populismi ja "kindlate faktidega". Millegipärast kiputakse kergesti uskuma seda, mida igasugused Objektiivid ja Uued Uudised kirjutavad. Suur puudus on Eestis meediapädevusest. Näiteks Facebookis jagatakse mida iganes, vaatamata, kas allikas on üldse usaldusväärne. Mõni jagab mitu aastat vana ning aegunud teksti ja see võib levida kulutulena. Elina A.http://www.blogger.com/profile/12517067947745108095noreply@blogger.com0