teisipäev, 26. jaanuar 2010

Et heanaaberlikud suhted Lätiga muutuksid veelgi paremaks

Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood", Tammerraamat 2009

Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on Läti kohta kirjutatud üks tore raamat, mis on palju huvitavam, kui ükskõik milline kinnimakstud infot sisaldav reisiraamat.
Ma ei kujuta ette, kui suurt huvi eestlased Läti vastu tegelikult tunnevad. Eks Lidos, Jurmalas, Ventspilsis ja Siguldas on muidugi väga suur protsent eestlasi käinud, aga milline on suhtumine Lätisse tervikuna, seda ei teagi. Mina olen igal juhul suur Läti fänn sellest ajast saati, kui ma siia Läti piiri äärde kolisin. Nimelt avastasin siis, et Võru ei asugi nii väga ääremaal, millele järgnevad inimtühjad pimedad laaned, vaid et kohe tuleb vastu Läti oma lahkete ja sõbralike inimestega.
Võru jaoks on näiteks Aluksne vaat et lähemalgi kui Tartu, aga Tartu on ju Võrule lähedal. Ja Riia on ka meie jaoks lähemal kui Tallinn ja suurem ja huvitavam ka. Niisiis ongi tore, et Läti kohta lõpuks midagi reklaamivälist ilmunud on, sest raamatust saab üsna palju teada nii Läti ajaloo kui ka kultuuri kohta ning lõpus on isegi väike läti keele õppetükk.
Raamat on üles ehitatud justkui Läti-Eesti maavõistlusena, kord jääb Läti peale, kord jälle Eesti.
Läti hinge pole siin raamatus avada püütud, pigem üritab autor kostitada lugejat faktidega ja püüda neid võimaluse korral Eesti omadega võrrelda. Stiil püüab matkida teismeliste suulist kõnepruuki, palju on kasutatud slängi. Kuid mõnes kohas mõjub lahedusele püüdlev stiil viletsalt ja see võtab ka tervikult punkte alla. Aga see on ju praegu raamatute üldine häda, et nad on toimetamata ja kubisevad kirjavigadest. Nii palju võiks vähemalt vaeva näha, et sõnade kirjapilt oleks fotol ja tekstis samasugune. Näiteks on siin raamatus juttu Läti kohvikuketist - tekstist võime lugeda Doubble Coffe ja capucchino, teksti kõrvale trükitud logolt aga Double Coffee ja cappuccino.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle ka selle raamatu pealkiri, sest sõna saldejums on liiga ära leierdatud ja ammu oma originaalsuse minetanud. Aga ma mõistan, et kommertslikust aspektist võib see olla üks väheseid sõnu, mis mõningaid inimesi raamatut ostma meelitab. 
Kokkuvõtteks on siiski hea raamat, mida võib soojalt silmaringi laiendamiseks soovitada.

Nüüd toon välja sellest raamatust mõningad faktid Läti kohta, mida varem ei teadnud:
  • 1999-2007 Läti presidendi ametikohal istunud Vaira Vike-Freiberga hobiks on Läti folkloor. Ta on aastakümneid uurinud päikese motiivi läti folklooris ja kirjutanud päikese teemal mitu raamatut. Kui Vaira ametist lahkus, kinkisid lätlased talle 160 000 lillest valmistatud päikest sümboliseeriva lilleseade. 50 vabatahtlikku istutasid need lilled ühe ööga Sigulda lähedale Turaida mäele. Lilled toimetas tasuta kohale Läti Post, kes kogus neid kokku oma 700 postkontoris. 
  • Et Lätis puudus kuni aastani 2000 spermapank, on hulk Läti ilmakodanikke viljastatud eestlaste seemnerakkudest. Lätlannad eelistasid heledapäiste ja sinisilmsete eesti meeste geene. 
  • Nagu taanlased, nii ka lätlased on omale lipu saanud tänu eestlastele. Legendi järgi tekkis 13. sajandil Cesise all eestlastega võidelnud lätlaste lipp linast, millega ühte surmavalt haavatud sõjapealikku lahinguväljalt minema kanti. Teise legendi järgi sai lipp alguse odavarre otsa kinnitatud punasest vasikanahast, mille keskelt jooksis läbi valge triip.
  • Lätlaste rahvuslind on valge linavästrik ja rahvusputukas kahe täpiga lepatriinu - läti keeles marite. Rahvuslill karikakar  - pipene. Rahvuspuud: meestele tamm, naistele pärn. 
  • Kuidas ära tunda ehtsat merevaiku - dzintarsit: merevaigutükk tuleb pista soolvette. Kui jääb pinnale hulpima, on ehtne. 
  • Lätlased suutsid oma vabadusmonumendi püstitada juba 1935. aastal ja Nõukogude aeg seda ei räsinud. 
  • Tuntud linateose "Krokodill Dundee" prototüübiks on värvika elukäiguga Arvids Blumentals, kellest 1950ndatel sai Austraalias krokodillikütt. Küttimise käigus panid krokod nahka tema neli jahikoera ja äärepealt oleks üks neist ka teda ennast elusalt alla kugistanud. Elu viimased aastakümned elas mees mahajäetud opaalikaevanduses ja väidetavalt ei suutnud tema sarmile vastu panna ükski tema koopasse sattunud naisterahvas, millest annavad tunnistust lugematud koopa seinale voodi kohale jäetud autogrammid. 
Muud huvitavat lugege juba raamatust.

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Lühikommentaarid mõningatele mullu loetud raamatutele

Väiksed kommentaarid mullustele uudisteostele, mis said läbi loetud, aga mille kohta ei jõudnud siia blogisse arvustust kirjutada.


Mai Loog "Minu Tai"
Olen internetis peale sattunud, kuidas seda raamatut on mõne anonüümse kommentaatori poolt lugemiskõlbmatuks nimetatud. Mulle aga meeldis see raamat väga. Mõnus oli keset talve lasta end kanda päikselisse Taisse. Tai kui riik pole mulle kunagi huvi pakkunud, aga nüüd sai paratamatult ka silmaringi laiendatud. Mulle meeldib Mai ellusuhtumine. Loomulikult on igal ühel õigus elada nii, nagu soovib, ja on vaid eneseahistamine suruda end mingitesse raamidesse, kui vanusenumber hakkab tõusma üle 40. Ja see, et Mai oma vanuses (miks seda üldse rõhutada, ta pole ju veel 50ki) nii hea välja näeb, on ju lihtsalt suurepärane. Las ta siis mängib jänukest ja naudib elu. Kes ei soovi, ei pea järgi tegema.


Epp Petrone "Minu Ameerika 2. osa"
Esimene osa on mul samuti loetud. Teine osa on samas stiilis, kuid täpselt enam ei mäletagi, mis teemad seekord ette olid võetud, sest olen ju ka Epu blogi püsilugeja aastast 2006.
Mis aga mulle ei selle ega ka esimese osa puhul üleüldse ei meeldi, on raamatu esikaaned. Esimese kaas viitaks justkui mingile järjekordsele dieedi käsiraamatule, teine juba anorektikute uuringule. Kusjuures enamikul teistel Minu-sarja raamatutel on väga kobedad esikaaned.




Sofi Oksanen "Puhastus
Sellest raamatust sai üks minu vaieldamatu lemmik. Soovitan kõigile. Sellele raamatule läheb ka minu 2009. aasta peaauhind.




Olavi Ruitlane "Naine"
"Naine" oli hea ja kiirelt läbi saav raamat. Ma olen ausalt öeldes rahul, et ma selle eest Võru raamatupoes kõvasti üle 300 krooni ei maksnud - liiga kallis hind (sorry, Olavi, ostan kindlasti Su järgmise raamatu, minu mees aga räägib siiani "Kaili" headusest).
Mina olen see inimene, kellel õnnestus omal ajal ka Olavi kurikuulus blogi otsast lõpuni läbi lugeda. Mis ma oskan öelda: naised on muidugi igavesed mõrrad. Aga Mehe menu naiste seas on Olavi utreerinud. Väheusutav, et Mehel on olnud suhe folkloorifestivali ühe korraldajannaga, teame siin Võrus hästi, kellest jutt.
Ja muide, selles raamatus kohtusin esimest korda elus mehega, kelle jaoks seks on ebameeldiv kohustus ja himur naine õudus kuubis. Nii et selle põhjal ma raamatu Meest küll meessoo üldpildiks ei nimetaks.
Muidu aga meeldis mulle selle raamatu puhul see, et igasuguste väljamõeldud loodus- ja muudest kirjeldustest oli Olavi lugejat säästnud. Naljaka kohana meenub bussiga Tallinnas käik ja Luuletajast Mehe sealsed pisivembud.


Roberto Saviano "Gomorra"

Kuigi see raamat on halvasti tõlgitud või toimetamata jäetud - ei usu, et originaal nii lonkav on - , soovitan just eneseharimise mõttes seda raamatut kõigil lugeda. Eriti tarbimismaanidel ja kõikvõimalike kaubamärkide fännajatel. Ka rohelise mõtteviisiga inimestel tasub seda raamatut kindlasti lugeda.
See, millest siin raamatus kirjutatakse, ei mõjunud tegelikult šokeerivalt, sest me oleme seda kõike juba maffiafilmidest näinud.
Kavatsen selle raamatu kindlasti ka teist korda läbi lugeda, et infot kinnistada ja seda hiljem ökoteemalistel aruteludel kasutada.


Äramärkimist väärib ka:

August Strindberg "Punane tuba"
See raamat ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1912. aastal ning Henrik Sepamaa hilisem tõlge sai kaante vahele 1972. Orignaal nägi ilmavalgust juba üle saja aasta tagasi - 1879, kuid ometi märkame, kuivõrd universaalsed ajastust ajastusse kanduvad võivad olla nähtused ühiskonnas ja inimese iseloom. Loed seda raamatut ja vaatad, et need seal on ju meie oma Ansipid, Savisaared, Reiljanid ja muud tegelinskid. Igasugu liiakasu võtmine, teiste arvelt elamine ja JOKK-stiil oli, on ja jääb. Ka Strindbergi kirjeldatud ametnikke leiab tänapäeval küll ja küll. Strindbergi satiir on lihtsalt suurepärane.
Teisalt on tegu järjekordse (kui nii võib üldse öelda nõnda ammu ilmunud klassikalise teose kohta) Põhjamaade näljaraamatuga. Meenub näiteks Hamsuni "Nälg", mida vist küll lugesin juba kümmekond aastat tagasi. Kirjeldused on niivõrd naturalistlikud, et vahepeal tahaks raamatu suisa käest panna.
Kui võtta "Punane tuba" ja Mobergi väljarännusaaga, siis saame me rootslaste mineviku kohta palju avarama pildi. On ju ajaloos õpitud hea Rootsi aja, Lindgreni maailma parimate lasteraamatute ja hilisemast Rootsi sotsiaaldemokraatia põhjal jäänud mulje, justkui olekski Rootsi unelmate riik, kus kõigil on kõik väga hästi.
Selle raamatu lugemine on nauding ka filoloogile - kuna tegu on kordustrükiga, siis on raamat eesti keeles ilmunud veel aegadel, kui raamatuid toimetati ja keeletoimetati. Nii saabki keskenduda tekstile endale.

Ülejäänud 2009. aastal ilmunud ja minu poolt loetud raamatud on juba arvustatud varem siin blogis või www.raamatumaailm.ee blogis.

Elu kogu oma kaasa haaravas neetuses

Kirjutatud juulis 2009


Viimasel ajal on mulle kätte sattunud kaks suurepärast ja algusest lõpuni haaravat raamatut, mille autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kes aga kumbki Eestis ei ela. Üks neist on Sofi Oksaneni magusvalus „Puhastus“ ja teine Võrumaalt pärit, kuid praegu Hispaanias elava Jan Beltráni tõsieluromaan „La mala vida ehk neetud elu“.
Kui Oksaneni teos võib ehk liigagi kibedalt hinge torkida, siis Beltráni romaan on oma pealkirjast hoolimata humoorikas ja päikseline, olgugi et kõigi tegelaste jaoks see hästi ei lõpe ja vähemalt üks tõsieluline koht rebib ka pisarad välja. Silmaringi aitavad avardada geograafiline ja ajaline laiahaardelisus. Pole ju eestlane kuigivõrd kursis Franco-aegse karmi Hispaaniaga.
„La mala vida…“ on esimene Eesti autori romaan, mis küllaltki põhjalikult ja seejuures rohkete seksistseenidega valgustab homoseksuaalide elu. Just seepärast soovitab autor eessõnas raamatut vaid täiskasvanuile. Geiromaaniks seda siiski pidada ei saa, kuna enim annab tooni ja läheb hinge just heteroseksuaalse Rosa elu. Ent tolerantsust vähemuste vastu aitab saa raamat suurendada küll, näidates selgelt, et inimese teeb ebameeldivaks ikkagi tema iseloom ja suhtumine teistesse, mitte aga seksuaalne sättumus.
Raamatu kolmest peategelasest kaks on homoseksuaalid. Kristian on Eesti noormees, kes avastab koolieas tõmbe meessoo poole ja pärast piiride avanemist lahkub Eestist, teenib elatist spekulandina, kuid vaatamata rohketele seiklustele elus säilitab oma väärikuse ja lõpuks jääb paigale Barcelonasse.
Mehhiklasest Antoniost saab homoseksuaal aastatepikkuse väärkohtlemise tõttu katoliku preestri poolt. Et ühiskonna nõudmistele vastu tulla ja oma meesarmukesele kätte maksta, abiellub Antonio inetu naisega ning see talle lõpuks saatuslikuks saabki.
Franco natsistliku režiimi ajal sündinud Rosa vastu on elu äärmiselt ebaõiglane, lausa neetud, kuid sellest hoolimata nendib ta pärast rohkeid vintsutusi, et armastab seda neetud elu.
Kõik raamatu tegelased on päriselt olemas. Jan Beltrán kuulas ja kirjutas nende elulugusid kuude kaupa üles. Just praeguseks vanadusikka jõudnud Rosa lugu oligi see, mis Jani romaani kirjutama sundis. Kõik ei ole kindlasti sada protsenti autentne, ent kirjanik on igal juhul rõhunud tõese elu kajastamisele. Selle raamatu puhul ei saa tagantjärele õpetada, et mõni süžeeliin oleks võinud teistmoodi kulgeda, sest kirjanik ei saa muuta elatud elu.



Sügav ja sisukas kodumaa jätmise lugu





Rootslase Wilhelm Mobergi neljaosaline Põhja-Ameerikasse väljarännu saaga on pälvinud Eestis siiani teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on see sari ühtaegu huvitav, südantlõhestav kui ka silmaringi laiendav.



Tänavu nägi eesti keeles trükivalgust Mobergi eepose viimane, neljas jagu „Viimane kiri Rootsi.“ Varem on ilmunud „Väljarändajad“, „Sisserändajad“ ja „Asunikud“.
Aastatel 1949 – 1959 avaldatud neli romaani muutsid kirjanik Mobergi Rootsis niivõrd tuntuks, et ta oli lõpuks ise sellest loost juba tõsiselt tüdinud. Väidetavalt on see Rootsi 20. sajandi tähtsaim ja menukaim teos. Selle põhjal on valminud ka kuulus film Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga peaosades.
Mõneti sarnaneb väljarännusaaga meie Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – noored inimesed vallutavad uue kodu ja alustavad tohutut tööd oma maa harimiseks, kuid aastate jooksul purunevad lootused, tekib kibestumus, naispool sureb noorelt, pettutakse Jumalas. Töö vilju saab nautida alles järgmine põlvkond. Aga Mobergi rootslastel on elu veelgi keerulisem kui Tammsaare eestlastel, sest nende ilmad on viletsamad ja musta mulla asemel kivi kivis kinni.
19. sajandi teisel poolel rändas Rootsist Ameerikasse neljandik ehk miljon rootslast. See fakt ongi Mobergi tetraloogia aluseks ning oma romaani tarbeks uuris ta põhjalikult ajaloolisi materjale ja elas mõnda aega USAs.
Peategelased Kristina ja Karl Oskar olid sunnitud oma kodumaa igaveseks jätma nälja tõttu. Viimaseks tõukejõuks sai nende nälginud vanima tütre surm. Nendega samas laevas seilas neli kuud Atlandi metsikuil lainetel ka neid, kes pidid lahkuma usulise tagakiusamise tõttu või seepärast, et Rootsis ei olnud neil muud väljavaadet, kui terve elu sulasena teenida. Ka Ameerikas Minnesota osariigis tuli tohutult tööd rassida ja indiaanlaste hirmus elada, kuid erinevalt kihistunud Rootsist võis nautida personaalset ja ühiskondlikku vabadust ning rabatud töö kandis vilja. Ent koduigatsus saatis eranditult kõiki elu lõpuni.
Need neli raamatut ei räägi üksnes ühiskondlikest protsessidest, vaid ka inimsuhetest, elu paradoksidest ja ebaõiglusest. Kristina ja Karl Oskar seati pidevalt ainult halbade ja veel halvemate valikute ette. Aga tegelikult esitab see raamat Kristina ja Karl Oskari suure armastuse loo ja seetõttu see kohati nii valus ongi.
Ainus, kelle elu kohe pärast Minnesotasse kolimist kergemaks läheb, on endine kihelkonnahoor, lapsena seksuaalselt väärkoheldud Ulrika. Temast saab koguni pastoriproua ja teda ei kiusa taga enam need, kes ise on teda ära kasutanud.
Sarja viimane osa on ehk isegi kõige oskuslikumalt kirjutatud, peale peategelaste elu (ja surma) käsitlevate põhiliinide saab ennast hästi kurssi viia nii Põhja-Ameerika ajaloo kui indiaanlaste problemaatikaga. Lisaks on põiminud autor teosesse põnevaid ja humoristlikke legende. 


Ilmunud Virumaa Teatajas, dets 2008. (valmis oli kirjutatud paar kuud varem.)

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Erakordselt hinge minev raamat


Tõnu Õnnepalu "Paradiis", 2009

Mul on väga hea meel, et juhus või ettemääratus juhatas mind kokku Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga", sest tegu on erakordselt hea raamatuga. Rõhk olgu siin sõnal hea, sest näiteks erakordselt huvitavaks seda pidada ei saa, küll aga sügavaks ja hinge minevaks.
Kui võtta ette selle raamatu pealkiri "Paradiis", siis lugema see ei kutsu, sest midagi triviaalsemat ja ära leierdatumat kui sõna paradiis annab välja mõelda. Ent kui järele mõtlema hakata, on paradiis üks väga suur ja meie kultuurile oluline sümbol, mille lahti mõtestamiseks võiks kirjutada lehekülgede kaupa.
Tõnu Õnnepalu Paradiis on midagi palju maisemat, lausa täiesti maine asi  - küla Hiiumaa läänerannikul, kus Õnnepalu elas pärast ülikooli hulga aastaid. Nagu juba teada sain, on sellel külal tegelikult üks teine nimi, aga Helmi, naine, kelle majas Õnnepalu elas, nimetas selle kunagi kauges nooruses seda esmakordselt nähes paradiisiks ja Õnnepalu leidis, et see sõna on väga õige, kuigi Helmi ise leidis hiljem, et paradiislik see koht ei ole.
Loomulikult on see epistoraalses vormis raamat Õnnepalu ja Paradiisi igavese armastuse lugu. Ent mulle jäid  selle raamatu tegelastest enim hinge Helmi ja tema mehe Eduardi ning
Allika Heino ehk Rebase lood. Kõik nad elasid pika ja tööka elu, kuid on nüüd juba taevases paradiisis.
Selle raamatu eripära ongi selles, et kõik mis siit leiab, on kunagi aset leidnud. Tegelikult on see ju ühe Eestimaa paiga talletamine kirjandusse ja ajalukku. Raamat on nii reaalne ja ehe, et lisatud on isegi fotod koos pildiallkirjadega.
Ühe foto peal on kolm noort mees, kes kõik jäid igavesteks vanapoisteks. Kui ma seda fotoallkirja lugesin, siis ei suutnud ma uskuda, et vasakpoolne mees pildil on Allika Heino, kuigi ometi oli hoopis parempoolne mees tema nägu. Nüüd lugesin ühest intervjuust Õnnepaluga, et fotoallkirja oligi apsakas sisse sattunud.
Mulle tohutult meeldib selle raamatu juures see, et ta õhkab siirust. Mulle ei meenu, et teist sellist raamatut oleks kunagi kirjutatud, kuid ometi on see oma vormilt lihtsaimast lihtsam. Ei mäleta ka, et keegi oleks eraldi peatükkides nii detailhaaval üles tähendanud ühe küla kõiki väravaid või loomi. Tundub nii, et kõik oma mõtted on Õnnepalu jooksvalt ja ilma väljajäteteta kirja pannud. Raamatus ei olegi muud kompositsiooni, kui et Õnnepalu on seitsmeks päevaks Paradiisi tagasi läinud ja asunud detailselt ning pingutamata meenutama Paradiisi kunagist elu ja inimesi. Pealkirjad on teksti küll pandud (näiteks "Paradiisi postkastid" või "Paradiisi põllud ja hooned"), kuid jutt kipub üsna tihti kõrvalteemadele kalduma. Ühtlasi on see raamat üsna piibellik just oma kirjutamisstiili poolest, kui välja arvata see, et kogu tekst on kirjutatud Õnnepalule väga olulisele inimesele suunatud kirjadena. Jumalat mainib Õnnepalu korduvalt ja raamat algab ka Piibli salmiga.
Selles raamatus on ka väga palju elukogenud inimese tarkuseteri, mis just praeguses eluetapis mind kõnetasid. Näiteks: "Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada, nagu elatakse, ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas." (lk 58)
Või ühiskonnakriitika valdkonnast: "Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisi valed, mida hakati uskuma." (lk 61)
Paljudel eestlastel on praegu kihk mööda maailma ringi seigelda, aga nii nagu mina, nii on ka Õnnepalu jõudnud selgusele, et ennast saab otsida ikkagi enda seest, ühte kohta pikemalt pidama jäädes, mitte aga võõratest maadest läbi joostes. Sõitis Õnnepalugi Pariisi, kuid ei leidnud sealt seda, mida oleks leida soovinud. Sügava, isikliku ja äratundva raamatu kirjutas ta hoopis väikesest Hiiumaa külakesest. (Äkki oligi tal Pariisi vaja selleks minna, et kirjutamiseks ainest saada, kuni ükskord jõudis nii kaugele, et taipas - parimaks raamatuks poleks olnud mitte kuskile vaja minna? Aga võib-olla poleks ilma ära käimata sellist äratundmist tulnud?)
Ja ka Paradiisi kolis Õnnepalu selleks, et saada Paradiisi inimeste suguseks, kuid ta ei saanud: "ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu." Õnnepalust sai Paradiisis kirjanik.
Ma tunnistan häbiga, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud. Pärast "Reigi õpetajat" tekkis mul soov Reiki minna - see sama koht ja sama kirik ning pastoraat on kirja pandud ka "Paradiisi" raamatusse. Ja kui Hiiumaale satun, võib-olla juba sel suvel, tahaks kindlasti selle Paradiisi koha ka üles otsida. Mõtlen, et kas näiteks Õnnepalu ei pelga, et  pärast tema raamatu ilmumist hakkavad selles maailma ühes rahulikumas kohas uudistajate hordid ringi sibama. Aga miks ka mitte.

Tõnu Õnnepalu blogi leiab siit