kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Erakordselt hinge minev raamat


Tõnu Õnnepalu "Paradiis", 2009

Mul on väga hea meel, et juhus või ettemääratus juhatas mind kokku Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga", sest tegu on erakordselt hea raamatuga. Rõhk olgu siin sõnal hea, sest näiteks erakordselt huvitavaks seda pidada ei saa, küll aga sügavaks ja hinge minevaks.
Kui võtta ette selle raamatu pealkiri "Paradiis", siis lugema see ei kutsu, sest midagi triviaalsemat ja ära leierdatumat kui sõna paradiis annab välja mõelda. Ent kui järele mõtlema hakata, on paradiis üks väga suur ja meie kultuurile oluline sümbol, mille lahti mõtestamiseks võiks kirjutada lehekülgede kaupa.
Tõnu Õnnepalu Paradiis on midagi palju maisemat, lausa täiesti maine asi  - küla Hiiumaa läänerannikul, kus Õnnepalu elas pärast ülikooli hulga aastaid. Nagu juba teada sain, on sellel külal tegelikult üks teine nimi, aga Helmi, naine, kelle majas Õnnepalu elas, nimetas selle kunagi kauges nooruses seda esmakordselt nähes paradiisiks ja Õnnepalu leidis, et see sõna on väga õige, kuigi Helmi ise leidis hiljem, et paradiislik see koht ei ole.
Loomulikult on see epistoraalses vormis raamat Õnnepalu ja Paradiisi igavese armastuse lugu. Ent mulle jäid  selle raamatu tegelastest enim hinge Helmi ja tema mehe Eduardi ning
Allika Heino ehk Rebase lood. Kõik nad elasid pika ja tööka elu, kuid on nüüd juba taevases paradiisis.
Selle raamatu eripära ongi selles, et kõik mis siit leiab, on kunagi aset leidnud. Tegelikult on see ju ühe Eestimaa paiga talletamine kirjandusse ja ajalukku. Raamat on nii reaalne ja ehe, et lisatud on isegi fotod koos pildiallkirjadega.
Ühe foto peal on kolm noort mees, kes kõik jäid igavesteks vanapoisteks. Kui ma seda fotoallkirja lugesin, siis ei suutnud ma uskuda, et vasakpoolne mees pildil on Allika Heino, kuigi ometi oli hoopis parempoolne mees tema nägu. Nüüd lugesin ühest intervjuust Õnnepaluga, et fotoallkirja oligi apsakas sisse sattunud.
Mulle tohutult meeldib selle raamatu juures see, et ta õhkab siirust. Mulle ei meenu, et teist sellist raamatut oleks kunagi kirjutatud, kuid ometi on see oma vormilt lihtsaimast lihtsam. Ei mäleta ka, et keegi oleks eraldi peatükkides nii detailhaaval üles tähendanud ühe küla kõiki väravaid või loomi. Tundub nii, et kõik oma mõtted on Õnnepalu jooksvalt ja ilma väljajäteteta kirja pannud. Raamatus ei olegi muud kompositsiooni, kui et Õnnepalu on seitsmeks päevaks Paradiisi tagasi läinud ja asunud detailselt ning pingutamata meenutama Paradiisi kunagist elu ja inimesi. Pealkirjad on teksti küll pandud (näiteks "Paradiisi postkastid" või "Paradiisi põllud ja hooned"), kuid jutt kipub üsna tihti kõrvalteemadele kalduma. Ühtlasi on see raamat üsna piibellik just oma kirjutamisstiili poolest, kui välja arvata see, et kogu tekst on kirjutatud Õnnepalule väga olulisele inimesele suunatud kirjadena. Jumalat mainib Õnnepalu korduvalt ja raamat algab ka Piibli salmiga.
Selles raamatus on ka väga palju elukogenud inimese tarkuseteri, mis just praeguses eluetapis mind kõnetasid. Näiteks: "Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada, nagu elatakse, ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas." (lk 58)
Või ühiskonnakriitika valdkonnast: "Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisi valed, mida hakati uskuma." (lk 61)
Paljudel eestlastel on praegu kihk mööda maailma ringi seigelda, aga nii nagu mina, nii on ka Õnnepalu jõudnud selgusele, et ennast saab otsida ikkagi enda seest, ühte kohta pikemalt pidama jäädes, mitte aga võõratest maadest läbi joostes. Sõitis Õnnepalugi Pariisi, kuid ei leidnud sealt seda, mida oleks leida soovinud. Sügava, isikliku ja äratundva raamatu kirjutas ta hoopis väikesest Hiiumaa külakesest. (Äkki oligi tal Pariisi vaja selleks minna, et kirjutamiseks ainest saada, kuni ükskord jõudis nii kaugele, et taipas - parimaks raamatuks poleks olnud mitte kuskile vaja minna? Aga võib-olla poleks ilma ära käimata sellist äratundmist tulnud?)
Ja ka Paradiisi kolis Õnnepalu selleks, et saada Paradiisi inimeste suguseks, kuid ta ei saanud: "ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu." Õnnepalust sai Paradiisis kirjanik.
Ma tunnistan häbiga, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud. Pärast "Reigi õpetajat" tekkis mul soov Reiki minna - see sama koht ja sama kirik ning pastoraat on kirja pandud ka "Paradiisi" raamatusse. Ja kui Hiiumaale satun, võib-olla juba sel suvel, tahaks kindlasti selle Paradiisi koha ka üles otsida. Mõtlen, et kas näiteks Õnnepalu ei pelga, et  pärast tema raamatu ilmumist hakkavad selles maailma ühes rahulikumas kohas uudistajate hordid ringi sibama. Aga miks ka mitte.

Tõnu Õnnepalu blogi leiab siit

3 kommentaari:

Danzumees ütles ...

Lihtsalt kommentaari korras... Õnnepalu on kirjutanud ka Pariisist :)
Aga muidu olen samal arvamusel Sinuga - väärt lugemine!

Elina ütles ...

On küll kirjutanud Pariisist, aga minu mälu järgi mitte nii pikalt, isiklikult ega ära tundvalt. :-)

Elina ütles ...

Unustasin öelda, et ootan ka Sinu arvustust selle raamatu teemal, sest nägin, et riiulis on see Sul olemas.