Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt". Kogutud lühijutud. Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugeda soovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.

Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.

Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.