teisipäev, 15. detsember 2015

Elu õppetunnid, I osa

Argielus juhtuvad sageli asjad, mis peaks vähemalt mõneks ajaks andma õppetunni ja vähendama tormakust.

Nii nagu enamik Võru- ja Põlvamaal (ilmselt ka Ida-Virus) elavaid inimesi, käin minagi aeg-ajalt piiri taga Venemaal - Võrust on Luhamaa piiripunkti vaid poole tunni sõit ja Luhamaalt omakorda pole kahe Tartu linna suurune Pihkva enam kuigi kaugel. Üksinda ma seal kunagi ei käi. Eile tegime jõulueelse visiidi Venemaale, et osta veel puuduolevad jõulukingitused. Pärast pikka ja tüütut piiriläbimist jätsin oma auto Venemaa poole tanklasse. Veidi hiljem juba teises autos kõrvalistmel istudes oma dokumente üle vaadates avastasin, et passi vahelt on puudu roheline autodokument. Otsisin kõik oma paberid läbi, aga mida polnud, see oli roheline, kuid väga oluline paberike, ilma milleta ma oma autot enam Eesti poole tagasi viia ei saa.

Esimesena hakkasin kahtlustama, et paber jäi Venemaa-poolsesse viimasesse kontrollpunkti ehk Venemaa tolli. Sealsel töötajal kulus millegipärast väga palju aega, sehkendas seal igatpidi igasuguste paberitega ja ju siis unustas mulle autodokumendi tagasi anda, arvasin ma. Kujutasin juba ette, kuidas olen täiesti süütuma sattumas bürokraatia hammasrataste vahele, sest kindlasti keeldutakse mulle sealt putkast seda paberit tagasi andmast. Seda enam, et vene keele oskus on ka hädine.

Kerge paanika süvenes tagasiteel Pihkvast Luhamaale. Kujutasin juba ette, et esiteks pean jätma oma auto Venemaale, teiseks ei saa võtta Venemaalt bensiini ka siis, kui autole hiljem järele tulen (sest teist korda kuu jooksul minnes seda teha ei saa), kolmandaks tuleb kes teab mis raha välja käia, et ARKist uus autodokument saada jne. Neljandaks võis olla küllaltki kindel, et Venemaale jääv auto kas varastatakse või vähemalt lõhutakse ära (nii nagu on tehtud Koidula piiripunkti jäetud autodega). Silme ees terendas kujutluspilt mustast detsembrist, kus ma auto puudumise tõttu mitte kusagile ei pääse, kaasa arvatud mitte tööobjektidele. Sai tehtud juba mõni kõne, et paluda abi venekeelse jutu sõnastamisel. Inglise keelt piiripunkti Vene osas ei räägita (isegi kui osatakse), eesti keelt ammugi mitte. Mingi lootus oli, et ehk kukkus autodokument mul autosse, aga ikkagi olin juba valmis suure gorje'ga nõudmas piiripunkti natšalnikut. Korralikult jõudsin kiruda muidugi ka sabistavat Vene tolliametnikku. Kui tavaliselt on Venemaalt tulles hea tuju, sest kotti on saanud mõni põnev šampoon, mida tahaks kodus kohe kasutama hakata, ning mõned head salatid Pihkva Imperialist (kõik Eesti salatitegijad võiks sinna koolitusele saata), siis isu ei olnud seekord millegi vastu.

Kui siis lõpuks piirpunkti jõudsime ja joostes oma autosse sisenesin, märkasin, et roheline papper on kukkunud kahe istme vahele. Jumal tänatud! Kergendus oli väga suur! Ma ikkagi ei jää oma 21 vanast, kuid minusse väga kiindunud* autost ilma. Ei pea ma jõuluajal vangi jääma. Aga õppetund see oli.

1. Jälgi alati, et sul oleks kõik dokumendid ja muud vajalikud paberid kindlas kohas, et vältida ärevust ja paanikat. 
2. Kontrolli pärast asjaajamisi, et oled ametnikelt tagasi saanud kõik dokumendid.
3. Ära kiirusta igas asjas süüdistama ametnikke. 

* Ah et mis mõttes on auto minusse kiindunud? Sel kevadel tekkis mõte

teisipäev, 8. detsember 2015

Mul ei ole enam ravikindlustust, aga arsti juures peaksin maksma ka siis, kui oleks

Eelmisel nädalal saabus mulle haigekassast kiri, et mul ei ole enam ravikindlustust. Juhuslikult pidin just järgmisel päeval arstile minema ja selleks, et oma probleemiga arstile pääseda mitte veebruaris, vaid lähipäevil, tuli mul arstilkäigu eest maksta olenemata selles, kas mul on ravikindlustus või mitte. Siin Eesti riigis on paljud asjad ikka väga nihkes.

Ma ei ole töötu. Ma töötan. Aga sellegipoolest pole mul enam ravikindlustust. Ma sain eelmisel kuul sissetulekut kolmest kohast. Summad ei olnud küll suured ja üksikemana ma selle raha eest oma kahte last ära ei toidaks. Kahjuks sotsiaalmaksu minu töö pealt ei maksta. Töötasu pealt tulumaksu muidugi maksan ja sellega ka ühiskonda panustan, nähes samal ajal linnapeal igasuguste uhkete autodega ringi sõitmas kohalikke tüüpe, kes ei panusta ühiskonda mitte millegagi ja kel on jultumust omale isegi omavalitsustelt hüvesid nõudmas käia.

Olen aru saanud, et saaksin haigekassalt ravikindlustuse siis, kui oleksin töötu. See tähendab, et vaid sel juhul, kui ma mitte midagi ei teeks, kui ma mitte millegagi ühiskonda ei panustaks. Kas Eesti ühiskonnale ja riigile oleks parem, kui ma mitte midagi ei tee? Kas Eesti riik võimaldas mul kaks korda maksumaksja raha eest ülikoolis käia ja magistrikraad saada selleks, et ma ka kopikate eest oma tööd ei teeks? Siis saaksin ravi, siis saaksid sotsiaaltöötajad minu kallal tegutseda. Meiesuguseid ravikindlustuseta inimesi ju muudkui kuhjub.

Täiesti juhuslikult päev pärast seda, kui olin haigekassalt saanud kirja ravikindlustuse lõppemise kohta, läksin arstile - Tartu ülikooli kliinikumile kuuluvasse Võru ehk Lõuna-Eesti haiglasse. Mul tekkis paar päeva varem probleem näonahaga, nahk sügeles ja oli korpas, täiesti võimatu oli olla. Haigla registratuuri helistades öeldi, et nahaarstile saab aja alles veebruariks. Aga muidugi olin ma kuulnud, et on olemas ka tasulised ajad. Tasulise aja, mis maksab 25 eurot, sain juba kahe päeva pärast. Nii et selles mõttes ei olnud üldse vahet, kas mul on ravikindlustus või mitte, sest maksma pidin ikkagi. Kõige kummalisem oli aga see, et kuna mul tuli arstile mineku päeval üks tööasi ette, siis helistasin haiglasse, et äkki saan varasemal kellaajal tulla. Saingi varasema kellaaja ja kui arstile 10 minutit varem läksin, ei näinud ma kedagi arstikabinetist väljumas ega olnud seal ka kedagi ootamas pärast mind. Kui hiljem inimestega rääkisin, siis nii mõnigi rääkis seda, et tegelikult mingit järjekorda ei ole. Ja ma ei saa tõesti aru, kuidas siin väikelinnas Võrus on võimalik nahaarstile saada aeg alles veebruariks, kui nahaarstid võtavad vastu iga päev. Kui palju neid tasuta aegu ravikindlustatuile üldse on?

Seega polegi põhimõtteliselt vahet, kas on ravikindlustus või mitte. Viimase 10 aasta jooksul olen arsti juures käinud ainult raha eest: hambaarstil, naistearstil ja siis veel ühel arstil. Ka siis, kui mul tegelikult oli ravikindlustus olemas. Tõsi, mu lapsed on saanud arstile tasuta, perearstile alati, aga on tulnud ka maksta. Näiteks kui mu pojal oli kevadel putukaallergia kahtlus, siis oleksime aja saanud alles septembriks. Ei jäänud muud üle, kui minna Elite kliinikusse allergoloogi juurde, kuhu sai juba järgmisel nädalal.

Nii et need asjad siin Eesti riigis on väga nihkes. Kuna ma ei ole inimene, kes oma asju ainult endale hoiab, siis viimasel nädalal olen enda lugu rääkides kuulnud, kui paljudel inimestel tegelikult ravikindlustust ei ole. Minu olukorras vabakutselisena ravikindlustust soovides peaksin hakkama võib-olla FIEks. See tähendaks seda, et FIEna maksaksin pool oma kuu jooksul teenitus tulust haigekassale. Praktika aga näitab, et arstile pääsemiseks tuleb ikkagi maksta. Täpselt nii on läinud paljudel FIEdel.

Tahaksin siiski saada omale ravikindlustust tagasi, igaks juhuks. Tahaksin omale saada ka töökohta. Tahaksin teha täiskohaga tööd ja mul pole selle vastu midagi, et mu töö pealt ka sotsiaalmaksu makstakse. Rõhutan, tööd mul on, aga mul on vaja töökohta. Minu häda on muidugi selles, et ma ei ela Tallinnas. See on põhimõtteliselt kõige suurem häda ilmselt üldse, sest töökohad on ainult Tallinnas, heal juhul Tartus. 95% Eesti rahast asub väidetavalt Tallinnas. Meie siin mujal Eestis oleme ainult tüütu kohustus Tallinnas tegutsevatele poliitikutele. Igasugune regionaalpoliitika Eestis puudub. Sportliku huviga jälgin, et kui haldusreform peaks kunagi ära tehtama, kui palju kõrgharidusega inimeste ametikohti veel kaob.

Tegelikult võiks mul Võrus olla täpselt oma erialale vastav töökoht. See oli mul ka olemas. See oleks ka praegu olemas, praegu pole selles töökohas ühtegi sisulist töötajat, sest kõik erialainimesed läksid valeliku ja tohutult firma tagant varastanud firma ühe osaniku juurest lihtsalt minema. Isegi Tähismaad lahkusid sealt lõpuks. Eesti riigi seadused on võimaldanud seda, et pisut üle 50 protsendi aktsiate omanik on saanud "ausalt" varastada teiste osanike tagant ja on samal ajal tohutu summa maksuametile võlgu. Teised osanikud pole saanud kohtust õigust, maksuamet vaatab aga võlgadele läbi sõrmede. Ma ei ole üksinda. Minusuguseid on siin ehmatavalt palju. Me võiksime taas tööle asuda ja Eesti riiki teenida, kui Eesti riigi seadused ei soosiks pätte.

Miks Pärnus elaval Margit Petersonil ravikindlustust ei ole ja kuidas ta ilma selleta hakkama saab, saab lugeda siit: http://margitpeterson.blogspot.com.ee/2015/12/haigus-ei-huua-tulles.html

pühapäev, 22. november 2015

Esimest korda Türgis ja igati rahul

Vaade meie 6. korruse hotellitoa rõdult merele reisi viimasel päeval.
Tee- ja maiustustepood Kirišis.
Veel kaks kuud tagasi poleks ma arvanud, et satun sel aastal veel Türki. Nagu paljudes kohtades mujal, polnud ma ka seal varem käinud, kuigi tegelikult ammu olin tahtnud sinna minna, sest olin kuulnud, et seal on mõnus ja soodne.

Reisibüroo pakkus reisi Türki  - nädal aega ainult 500€ eest nägu, hinnas nii lennupiletid, hotell, transfeer kui ka kõik söögid ja joogid (kusjuures hind tõusis 500 peale seetõttu, et tahtsime merevaatega tuba, mis oli väga õige valik. Merevaatega toa eest pidi maksma ainult paarkümmend eurot juurde). Põhimõtteliselt oleks saanud nii, et kogu reisi vältel poleks ühtegi lisasenti kulutanud, sest absoluutselt kõik oli tõesti hinnas, kaasa arvatud joogivesi. Ja ilmateade näitas, et Türgis on väga soe. Kohaks Kemeri linna lähistel asuv küla nimega Kiriš. Ja hotelli nimi - jätke nüüd meelde - Limak Limra. Igati broo hotell, soovitan soojalt. Isegi ühed eestlased, kes varem korduvalt Türgis käinud, ütlesid, et edaspidi tahavad ainult Limak Limrasse. Ma kardan, et ega ma rohkem Türki ei julgegi minna, kui Limak Limrasse ei saa, sest olen kuulnud, et seal on ka päris õudseid ja räpaseid hotelle, kus kõik hinnas tähendab seda, et saad igaks lõunasöögiks makarone.

Mina kujutasin ette, et kõik hinnas tähendab seda, et saad lihtsalt mingi ühe söögi tasuta kolm korda päevas. No näiteks lõunal prae vms. Ma ei oleks iial selle peale tulnud, et see tähendab seda, et kolm ruumi on täis kõike head ja veel paremat sööki ning soovi korral võid juba hommikust alates mis iganes alkohoolse joogi ka kõrvale võtta. Kusjuures kõik pakutud veinid - nii valge, punane kui ka isegi roosa - olid väga head. Aga muidugi sai valida tasuta ka viina, õlut, türklaste rahvusjooki rakit (mulle väga meeldis), igasugu kokteile jne. Kokteilid tundusid olevat siiski lahjad, kuid maitsvad. Kui vett poleks tasuta saanud, oleks sealses palavuses kulunud selle peale ilmselt nädalaga 100 eurot (olime ju kogu perega ehk neljakesi). Toidud olid aga tõesti suurepärased, üks parem kui teine. Osasid küpsetati-grilliti värskes õhus jne. Ka rannas või basseini ääres sai putkadest päev läbi võtta igasuguseid jooke, kaasa arvatud veini ja õlut, vahepeal ka jäätist ja muid suupisteid.

neljapäev, 12. november 2015

Elu ilma Facebookita - elu pimeduses?

Mõnikord tundub, et kui tahad olla positiivne inimene ega taha teada saada, et sinu tutvusringkonnas on ka ebameeldivaid inimesi, kes on valmis sind sopaga üle valama esimesel võimalusel, kui sa nendega samamoodi ei mõtle, siis oleks mõistlikum mitte omada Facebooki kontot.

Facebook on muidugi tore - paljude inimestega ma varem üldse ei suhelnud nii sageli kui nüüd FB tšättimise ajastul. Paljudega olen FB kaudu suhteid soojendanud ja ka hiljem reaalses elus kokku saanud. Kõige kiiremini saab inimese kätte ja talle vajaliku küsimuse esitada FB kaudu. Kas e-posti enam üldse keegi kasutab? Vähemalt sõpradega suhtlemiseks küll vist mitte. Mul on tunne, et minagi avan oma e-postkasti iga päevaga üha harvem.

Aga vahel on tõesti tunne, et närvid jääksid tervemaks, kui FB-s ei käiks, kui seal üldse midagi ei teeks, midagi ei kommenteeriks. Nii mõnegi inimese kohta jääksid ebameeldivad asjad ja meelsused teadmata. Muidugi tähendaks see elamist pimeduses ja naiivsuses. Aga eks igaüks otsustab, kas ta eelistab koledat teadmist või ilusat teadmatust.

Mu sõbranna sõbrannal ei ole FB kontot. Aga hiljuti läks see sõbranna vaatama oma mehe konto kaudu oma sõprade ja tuttavate profiile ja ta oli täiesti šokeeritud. Šokeeritud oli ta eelkõige sellest, et osad tema sõbrad on radikaalsed pagulastevastased. Tema ise ei ole.

Minul on sel sügisel juhtunud kaks täiesti šokeerivat lugu, mille tõttu olen blokeerinud FB-st kolm oma "sõpra". Esimene lugu pole FBga otseselt seotud, FB oli lihtsalt kanal. Inimene kirjutas mulle ja teatas, et tema valib edaspidi ainult EKREt. Mina selgitasin, miks seda mitte mingil juhul teha ei tohiks. Poole tunni pärast saabus mulle EKRE peakontorist Tallinnast päring, et selgitagu ma seda, mida tollele inimesele privaatselt kirjutasin. Inimene oli teinud nimelt kogu meie vestlusest ekraanipildid ja saatnud need EKRE peakontorisse.

Selliste olukordade ees oled sa täiesti võimetu. Tekib küsimus, kuidas keegi võib olla nii alatu ja julm. Kusjuures see saatja ise oli mind varem mõningates asjades aidanud. Ma ei oleks tema puhul iial sellist alatust kahtlustada osanud. Polnud midagi teha, tuli see inimene oma sõprade ringist eemaldada.

Teine juhtum kulmineerus eile ja sellesse on segatud kaks inimest. Nimelt juba vähemalt 15 aastat tunneme ühe seltskonnaga ühte inimest, kellel oleme külas käinud, keda oleme eest ja tagant lõputult kiitnud, kellest olen kirjutanud mitu positiivset artiklit ja selle kaudu on ta ka mitme tunnustuseni jõudnud jne. See inimene tundus varem alati tolerantne ja positiivne. Nüüd ajab temagi pagulastevastast asja. FB-s teatas ta mustanahaliste kohta isegi avalikult, et peksab kõik timbu-limbud Eestist välja. Ja seda asja ajab ka tema naissoost mõttekaaslane, kes samuti veel eilseni minu FB sõber oli. Milline ta inimesena on varem olnud, seda ma muidugi ei teadnud. Juba mõni nädal tagasi algas see, et esimesena nimetatu hakkas mind FBs nii avalikel lehtedel kui ka ühe mu sõbra lehel laimama ja mõnitama. Elasin selle üle. Kirjutasin talle küll privaatselt, et ma olen sellistest kommentaaridest sügavalt häiritud, aga siiski otsustasin, et veel teda oma sõprade listist ei eemalda. Aga oleksin pidanud seda tegema kohe ilma igasuguse usuta, et inimesed võivad paremateks muutuda. Mis teha, olen sageli naiivne ja enesehävituslikult tolerantne.

Eile jagasin FB sõpradele üht postitust, kus üks noormees kirjutas sellest, kuidas ühte tumedamanahalist tudengit Eestis mõnitatakse ja rünnatakse ja ta on Eestis pettunud. Nimetasin seesuguse teguviisiga inimesi ehk süütute inimeste ründajaid seal sama oma kommentaaris väärituteks tõbrasteks, sest mis nad muud on. See oli minu väga konkreetne hinnang. Eespool nimetatud tandem tuli seepeale nagu herilaseparv minu lehele, hakkas mind kommenteerima ja ründama. Mina muidugi vastasin ka, jäädes ise küll viisakaks. Lõpetuseks teatas üks neist, et blokeerib mu ära. Tere-tore, nagu mina oleks tema lehel, mitte tema minu lehel pröökamas käinud. Peagi ilmus minu lehele "avalik kiri" minu abikaasale, mida ma ise lugedagi ei jõudnud, kuna kustutasin kogu selle postituse enne ära, sest need kommentaarid kahelt olid üle igasuguse inimlikkuse piiride, nad süüdistasid mind näiteks selles, et ma sõiman Eesti inimesi tõbrasteks. Ühesõnaga, oma tohutus vihas ja rassismis võtavad nad õiguse rääkida kõikide eestlaste eest. Peagi aga avaldas naispool selle sama avaliku kirja minu mehele oma FB lehel. (Minu meheni pole see kiri muidugi jõudnud, sest millegipärast ei saadetud temale mõeldud kirja talle.) Õnneks suutsin ma teha sellest ekraanipildi enne, kui ta mind ära blokkis. See avalik kiri on muidugi jaburuste tipp, mis valab mind sopaga üle, paneb mulle absurdseid sõnu suhu jne. Võrdõiguslikkuse aspektist on see muidugi iseäranis kentsakas. Olen sunnitud selle ka siin lehel avaldama.

Nii et kokkuvõttes, FB toob inimesi pimedusest välja ja sinu enda valida on, kas elad ilma FBta lillelapsena pimeduses või kulutad aeg-ajalt oma närve FB-s. FB kaudu sain nüüd teada, et minu tutvusringkonnas on juba pikemat aega olnud kaks inimest, kellesse olen igati positiivselt suhtunud, kes aga ühel päeval otsustasid minust teha oma vaenlase või suisa riikliku vaenalse, kui see neil vähegi õnnestuks ja seda lihtsalt seepärast, et ma olen tolerantne inimene ega ole rassist ja kuna ma vahel tunnen, et pean süütute inimeste kaitseks kasvõi FB-s välja astuma.

Kui nüüd edasi arutleda, siis mis see "avalik kiri" minu mehele, kus mind korrale kästakse kutsuda (õiged sõbrad said selle üle muidugi palju naerda ja mind mõnusalt tögada), ei ole muud kui pealakaebamine. Nõukogude ajal ilmselt oleks see kiri saadetud KGB-sse. Nagu näha, elavad pealekaebajad meie seas jätkuvalt edasi. Nende inimeste vaimsed, kes teab, äkki ka füüsilised esivanemad olid need, kelle tõttu paljud eestlased oma ajal Siberisse saadeti.

Eks mõnes mõttes ole ikka kahju, kui pead inimestes tõsiselt pettuma ja kaotad nad enda jaoks. Aga samas olen ma avatud ja väga positiivne inimene ja tänu sellele kohtun iga nädal ääretult toredate, ääretult tarkade, põnevate ja sügavate inimestega. Ju siis ongi elu selline, et sõbrad ja tuttavad vahetuvad aeg-ajalt välja. Mul on õnneks nii hästi läinud, et rumalate asemel on tulnud arukad ja toredad.

pühapäev, 7. juuni 2015

Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas. 

neljapäev, 21. mai 2015

Pariis – mõnus koht lõputuks uitamiseks


Veel mullu augustis ütlesin oma juba üle 10 aasta Pariisis elavale pinginaabrile, et vabanda väga, aga Pariis on küll see linn, mis mind kohe kuidagi ei tõmba. Kui aga juba kaks kuud hiljem sattusin kolmeks päevaks üksi Pariisi, sain aru, et see linn tekitab sõltuvust. Niisiis õe ja sõbrannaga sinna aprilli algul nädalaks läksimegi ja sõltuvus süvenes veelgi. 

Paljud arvavad, et Pariisi ei saa juba seepärast lihtsalt niisama ja igaüks minna, et tegu on väga kalli linnaga. Ja tõepoolest, näiteks tänavu märtsis kirjutas Äripäev, et uuringu Worldwide Cost of Living andmetel on Pariis Singapuri järel kalliduselt teine linn maailmas. Tegelikult aga saab Pariisis väga soodsalt ära käia, eriti, kui osta piletid mitu kuud varem soodusmüügist valmis, nagu seda tegime meie, ostes Estonian Airi piletid juba novembris. Pariis on igal juhul soodsam, kui Soome, Rootsi või Norra. 

Toidud on Pariisi poodides (kui just eksklusiivbutiiki ei lähe) sama kallid või odavamad kui Eestis. Kindlasti on Eestiga võrreldes oluliselt soodsamad näiteks veinid või kitsejuustud. 1.50-2 euroga võib osta väga suurepärase veini. Riideid võib loomulikult leida Pariisist väga kalleid maailma tippbrändidelt, kuid on palju poode, kust saab uusi riideid märksa odavamalt kui Võrust, rääkimata Tallinnast. 

Ma olen oma elus üsna vähe reisinud, ent kui me seltskonnaga kusagil käime, siis ööbime mõne tuttava juures. Hotelli ei saa endale lubada, kuid hotelli ei taha ka seepärast minna, et seal ei saa ennast täiesti vabalt tunda. Näiteks suuremas osas hotellidest pole külmkappi ja pliiti, paljudes pole tubades veekeetjatki. Meile aga oli just tähtis (kindlasti ka kokkuhoiu) mõttes, et saame ise hommikul kohvi ja õhtul teed teha, mitte ei pea seda ainult kohvikust ostma. Sooja sööki valmistasime seekord küll ainult ühel õhtul – lihtsalt ei olnud vajadust, kuigi kohvikutes võtsime sooja sööki vaid kahel korral. 

Alguses pidime Pariisis sõbra juures Versailles’i lossi lähedal korteris ööbima, aga juhtus nii, et sõber ise kolis vahepeal Eestisse ära ja andis korteri ära. Pinginaabri kaudu leidsime aga ühe boheemlasliku filmidekoraatori, kellel kogu aeg tööd ei ole ja kes seetõttu hea meelega oma stuudiokorterit (prantsuse mõistes maja viimase korruse korter, kus on magamistuba, kööktuba ja duširuum-tualett) soovijatele välja üürib, magades ise sel ajal erinevate sugulaste või sõprade juures. Nädala aja eest maksime kolme peale 300 eurot, mis on soodsalt saadud isegi Tallinna kohta. 

Nädal Pariisis kulub lennates

Kui Pariisi jõudes mõtlesin, et mida küll siin kolmekesi nädal aega tegema hakkame ja kas lõpuks üksteisele närvidele käima ei hakka, siis tegelikkus osutus vastupidiseks – me ei jõudnud vähemalt kahte kolmandikku kohtadesse, kuhu olime planeerinud minna ja suhtlesime paljude inimestega, sealhulgas kohalike eestlastega. Meie mõte oli võta vabalt, magada ennast korralikult hommikul välja, mitte startida ööbimiskohast Pariisi tänavatele juba hommikul kell 8, minna, kuhu jalad juhatavad jne. Niimoodi koos saavadki reisida olemuslikult sarnased inimesed. Ööbikutel ja lõokestel koos reisima minna ei soovita sest selge on see, et ööbik ei suuda taluda, kui keegi hommikul kell 8 hakkab “kirema”, et päike juba kõrgel taevas ja viimane aeg uksest välja minna. Meie oleme kõik sellised inimesed, kes on hommikul pikaldased, õhtul (öösel) aga võivad tiksuda kella kolme-neljani välja, sest lihtsalt ei raatsi magama minna.