Facebook on muidugi tore - paljude inimestega ma varem üldse ei suhelnud nii sageli kui nüüd FB tšättimise ajastul. Paljudega olen FB kaudu suhteid soojendanud ja ka hiljem reaalses elus kokku saanud. Kõige kiiremini saab inimese kätte ja talle vajaliku küsimuse esitada FB kaudu. Kas e-posti enam üldse keegi kasutab? Vähemalt sõpradega suhtlemiseks küll vist mitte. Mul on tunne, et minagi avan oma e-postkasti iga päevaga üha harvem.
Aga vahel on tõesti tunne, et närvid jääksid tervemaks, kui FB-s ei käiks, kui seal üldse midagi ei teeks, midagi ei kommenteeriks. Nii mõnegi inimese kohta jääksid ebameeldivad asjad ja meelsused teadmata. Muidugi tähendaks see elamist pimeduses ja naiivsuses. Aga eks igaüks otsustab, kas ta eelistab koledat teadmist või ilusat teadmatust.
Mu sõbranna sõbrannal ei ole FB kontot. Aga hiljuti läks see sõbranna vaatama oma mehe konto kaudu oma sõprade ja tuttavate profiile ja ta oli täiesti šokeeritud. Šokeeritud oli ta eelkõige sellest, et osad tema sõbrad on radikaalsed pagulastevastased. Tema ise ei ole.
Minul on sel sügisel juhtunud kaks täiesti šokeerivat lugu, mille tõttu olen blokeerinud FB-st kolm oma "sõpra". Esimene lugu pole FBga otseselt seotud, FB oli lihtsalt kanal. Inimene kirjutas mulle ja teatas, et tema valib edaspidi ainult EKREt. Mina selgitasin, miks seda mitte mingil juhul teha ei tohiks. Poole tunni pärast saabus mulle EKRE peakontorist Tallinnast päring, et selgitagu ma seda, mida tollele inimesele privaatselt kirjutasin. Inimene oli teinud nimelt kogu meie vestlusest ekraanipildid ja saatnud need EKRE peakontorisse.
Selliste olukordade ees oled sa täiesti võimetu. Tekib küsimus, kuidas keegi võib olla nii alatu ja julm. Kusjuures see saatja ise oli mind varem mõningates asjades aidanud. Ma ei oleks tema puhul iial sellist alatust kahtlustada osanud. Polnud midagi teha, tuli see inimene oma sõprade ringist eemaldada.
Teine juhtum kulmineerus eile ja sellesse on segatud kaks inimest. Nimelt juba vähemalt 15 aastat tunneme ühe seltskonnaga ühte inimest, kellel oleme külas käinud, keda oleme eest ja tagant lõputult kiitnud, kellest olen kirjutanud mitu positiivset artiklit ja selle kaudu on ta ka mitme tunnustuseni jõudnud jne. See inimene tundus varem alati tolerantne ja positiivne. Nüüd ajab temagi pagulastevastast asja. FB-s teatas ta mustanahaliste kohta isegi avalikult, et peksab kõik timbu-limbud Eestist välja. Ja seda asja ajab ka tema naissoost mõttekaaslane, kes samuti veel eilseni minu FB sõber oli. Milline ta inimesena on varem olnud, seda ma muidugi ei teadnud. Juba mõni nädal tagasi algas see, et esimesena nimetatu hakkas mind FBs nii avalikel lehtedel kui ka ühe mu sõbra lehel laimama ja mõnitama. Elasin selle üle. Kirjutasin talle küll privaatselt, et ma olen sellistest kommentaaridest sügavalt häiritud, aga siiski otsustasin, et veel teda oma sõprade listist ei eemalda. Aga oleksin pidanud seda tegema kohe ilma igasuguse usuta, et inimesed võivad paremateks muutuda. Mis teha, olen sageli naiivne ja enesehävituslikult tolerantne.
Eile jagasin FB sõpradele üht postitust, kus üks noormees kirjutas sellest, kuidas ühte tumedamanahalist tudengit Eestis mõnitatakse ja rünnatakse ja ta on Eestis pettunud. Nimetasin seesuguse teguviisiga inimesi ehk süütute inimeste ründajaid seal sama oma kommentaaris väärituteks tõbrasteks, sest mis nad muud on. See oli minu väga konkreetne hinnang. Eespool nimetatud tandem tuli seepeale nagu herilaseparv minu lehele, hakkas mind kommenteerima ja ründama. Mina muidugi vastasin ka, jäädes ise küll viisakaks. Lõpetuseks teatas üks neist, et blokeerib mu ära. Tere-tore, nagu mina oleks tema lehel, mitte tema minu lehel pröökamas käinud. Peagi ilmus minu lehele "avalik kiri" minu abikaasale, mida ma ise lugedagi ei jõudnud, kuna kustutasin kogu selle postituse enne ära, sest need kommentaarid kahelt olid üle igasuguse inimlikkuse piiride, nad süüdistasid mind näiteks selles, et ma sõiman Eesti inimesi tõbrasteks. Ühesõnaga, oma tohutus vihas ja rassismis võtavad nad õiguse rääkida kõikide eestlaste eest. Peagi aga avaldas naispool selle sama avaliku kirja minu mehele oma FB lehel. (Minu meheni pole see kiri muidugi jõudnud, sest millegipärast ei saadetud temale mõeldud kirja talle.) Õnneks suutsin ma teha sellest ekraanipildi enne, kui ta mind ära blokkis. See avalik kiri on muidugi jaburuste tipp, mis valab mind sopaga üle, paneb mulle absurdseid sõnu suhu jne. Võrdõiguslikkuse aspektist on see muidugi iseäranis kentsakas. Olen sunnitud selle ka siin lehel avaldama.
Nii et kokkuvõttes, FB toob inimesi pimedusest välja ja sinu enda valida on, kas elad ilma FBta lillelapsena pimeduses või kulutad aeg-ajalt oma närve FB-s. FB kaudu sain nüüd teada, et minu tutvusringkonnas on juba pikemat aega olnud kaks inimest, kellesse olen igati positiivselt suhtunud, kes aga ühel päeval otsustasid minust teha oma vaenlase või suisa riikliku vaenalse, kui see neil vähegi õnnestuks ja seda lihtsalt seepärast, et ma olen tolerantne inimene ega ole rassist ja kuna ma vahel tunnen, et pean süütute inimeste kaitseks kasvõi FB-s välja astuma.
Kui nüüd edasi arutleda, siis mis see "avalik kiri" minu mehele, kus mind korrale kästakse kutsuda (õiged sõbrad said selle üle muidugi palju naerda ja mind mõnusalt tögada), ei ole muud kui pealakaebamine. Nõukogude ajal ilmselt oleks see kiri saadetud KGB-sse. Nagu näha, elavad pealekaebajad meie seas jätkuvalt edasi. Nende inimeste vaimsed, kes teab, äkki ka füüsilised esivanemad olid need, kelle tõttu paljud eestlased oma ajal Siberisse saadeti.
Eks mõnes mõttes ole ikka kahju, kui pead inimestes tõsiselt pettuma ja kaotad nad enda jaoks. Aga samas olen ma avatud ja väga positiivne inimene ja tänu sellele kohtun iga nädal ääretult toredate, ääretult tarkade, põnevate ja sügavate inimestega. Ju siis ongi elu selline, et sõbrad ja tuttavad vahetuvad aeg-ajalt välja. Mul on õnneks nii hästi läinud, et rumalate asemel on tulnud arukad ja toredad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar