Valge mees, su päevad on läbi!

Pealkiri on puhas iroonia, mitte üleskutse. Kuid siinse teksti pealkirjas on väljendatud see, mida ilmselt tunneb praeguses Euroopa ja Lähis-Ida pingelises olukorras valge mees. 

Valge mees on valitsenud maailma ja nüüd talle tundub, et talt võetakse võim käest. Rõhutan juba kohe, et ma ei tee üldistusi, ma räägin vaid teatud osast valgetest heteroseksuaalsetest meestest, kes peavad end sisimas valitsejateks, millest aga ei taha teised aru saada.

Valged mehed jagunevad laias laastus kaheks: esimesed on need, kes saavad nende enda arvates elus hakkama (oluline ongi see, mida nad ise oma hakkamasaamisest arvavad). Kas nimetada neid just alfaisasteks, aga neil meestel läheb hästi ja nad tunnevad, et olukord on nende kontrolli all, neile ei tehta liiga, sest nad teavad, et nende õnn on nende enda teha. Nad on võidelnud ja võitnud. 

Ja siis on need teised mehed, võib-olla et beetaisased. Need on need, kellest me siin igal pool kõige rohkem kuuleme. Ma nimetan neid ärplejateks. Need on need mehed, kes arvavad, et nende õnne eest on vasutav aboluutselt kogu maailm, kõige vähem aga nad ise. Need on need n-ö valged mehed, kes on sündinud õigesse kohta, neile on antud õige rass ja õiged geenid, nad on väljavalitud. Nüüd aga liigub maailmas ringi mingi mass, kes tahab neid väljavalitu troonilt kukutada. Mingi selline mass on ajaloo vältel kogu aeg ringi liikunud. Loomulikult jaguneb neid mehi veel omakorda mitmesugustesse kategooriatesse, kuid kategoriseerimisega siin praegu süvitsi ei lähe.

Naistega on teema teine. Naised on nagunii kogu aeg kannatanud, kogu aeg pidanud oma õigusi tõestama ja tõestavad jätkuvalt edasi. Sel ajal kui mehed oma võimumänge mängivad, kasvatavad naised oma lapsed üles nagunii. Naiste seas on igasuguseid, nii lõputuid hädaldajaid kui ka paadunud optimiste, aga nad on enam-vähem samasuguste probleemidega silmitsi seisnud kogu ajaloo vältel.

Mis häda on siis sellel B-kategooria valgel mehel? Esiteks, nagu kirjutab ka Raili Marling Feministeeriumis, ei ole tegelikult kõik valged mehed nagunii mitte kunagi võitjad olnud. Alati on nad liigitunud võitjateks ja kaotajateks. Siiani olid nende kannatustes süüdi ristisõdalased, mõisnikud, kommunistid, liberaalid, halva iseloomuga või "halbade elukommetega" naised jne. 
See, et ristiusk pole just nagu meie usk, on ka ju olnud meie riigis osade meeste probleem ehk tegelikult võimu küsimus  - ei ole kohanud naisi sel teemal ohkimas.

Jätkuvalt on osad valged heteroseksuaalsed mehed jäämas kaotajateks või tunnevad nad end juba kaotajatena. Nüüd on hea võtta ette järgmised süüdlased  - homoseksuaalsed mehed (vähem homoseskuaalsed naised, sest nad on ju nagunii ümberpööratavad ja nagunii meeste võimu all) ja müütilised pagulased (kelle hulka kuuluvad absoluutselt kõik vähegi tumedama nahavärviga ja väljastpoolt Euroopast, sh Venemaalt pärit inimesed). Loomulikult ka Taavi Rõivas ja Toomas Hendrik Ilves. Savisaares mehed ohtu ei tunneta - ta on vana, väsinud ja ülekaaluline mees. Ja nagu nüüd tuleb välja, on omakorda homoseksuaalsetele meestele ohuks samuti need pagulased.

Võtame erakonna EKRE, lisame siia ka SAPTKi. Väidetavalt tegelevad nad Eesti riigi ja eesti rahva kaitsmisega. Kogu nende agenda on üles ehitatud vaid kahele teemale: pagulased ja homoseksuaalid. Tõsi, viimasel ajal ka vabariigi president. Mis meile sealt vastu vaatab? Vastu vaatavad ainult mehed (jätame selle Malle Pärna välja). Tegu on meestega, kes näevad, et nad võivad jääda ses maailmapoliitilises olukorras kaotajaks, paljuski on juba ka jäänud. Tegelikult kardavad nad vaid iseenda pärast. Ja loomulikult toovad neile selle hävingu kõik teised, mitte nad ise. Millegipärast on "traditsioonilise väärtuste" kaitsjad just mehed, kusjuures ei oma tähtsust, kui palju nad ise oma elus neid "traditsioonilisi väärtusi" rakendavad, neile endale on nagunii rohkem lubatud kui teistele.

Millegipärast on just mehed need, kes muudkui hoiatavad pagulaste kui kindlate vägistajate eest. Seda juttu on viimase aasta jooksul liiga palju kõlanud, aga just meeste suust. Mees arvab, et tema omab ka naiste üle võimu ja võib öelda, millise mehega tohib naine "sugu teha", millisega mitte. Ja loomulikult ei suuda valge mees kuidagi andestada naisele, kes ise jookseb "ahviga" lapsi tegema.

Naised on viimastel aastakümnetel võidelnud seksismi vastu. Nende jaoks pole vahet, kas seksuaalne ahistamine tuleb kodunt, meesülemuselt või immigrantidelt.

Enamik neist ärplevatest meestest räägib müütilise Eesti riigi kaitsmisest, mitte kedagi neist ei huvita näiteks eesti kultuuri kaitsmine - see on nende jaoks üks mõttetu pehme kategooria. Kusjuures osad neist on läinud ka nii nihkesse juba, et ei saa aru, et tegelik oht võib tulla meile ainult idast.

Kui me võtame ette nüüd need B-kategooria eesti mehed ja näiteks need samad Kölni ahistajad, siis me näeme, et neil meestel on tegelikult kõigil samad probleemid. Nende meeste baasvajadused on rahuldamata, lühidalt öeldes on neil lihtsalt igav ja seetõttu on nad väga plahvatusohtlikud. Paraku peab ühiskond tegelema neile rakenduse otsimisega, sest nad ise seda ei tee või kui teevad, siis nii nagu seda teevad EKRE või SAPTK ehk tegelevad oma probleemide kanaliseerimesega süüdlaste otsimise vormi. Midagi ei ole parata, need mehed on ühiskondlik probleem.

Ühte sellist valget meest saab näha siit: http://rahvahaal.tumblr.com/post/118431241704/erik-vabam%C3%A4gi-kivikantsli-jutud-19042015. Nagu näeme, siis peab see mees vajalikuks küll tulla välja suurte loosungitega, aga varjata oma nägu.

Valdur Mikita tõdeb oma värskeimas raamatus "Lindkvistika": "Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeurgiliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti sugude lõikes."

Tõsi, silma jäävad ka mõningad naised, kes käituvad sarnaselt ülalpool kirjeldatud meestega. Kui ma võtan oma teadmisväljalt need naised, kes on kõige ägedamad pagulaste vastu võitlejad, siis iseloomustab neid üks - nad on jõudnud teatud vanusesse ja neil pole lapsi. Hea näide on Ojuland. Kas on võimalik, et nad tunnevad alateadlikku ohtu, et siia tuleb veelgi rohkem mehi, kelle seast nemad oma järglase isa valikut teha ei saa? Või tuleb siia veelgi rohkem naisi, kes parimad mehed ära võtavad? See on üsna põnev teema, millele mul vastust pole, aga mille peale hakkan nüüd mõtlema. Või tunnevad nemad kompenseerimaks oma puudumatut emarolli end kogu eesti rahva emadena? Või on nad lihtsalt väga kergesti manipuleeritavad? Inimesi on ju viimasel palju lollitatud, manipuleeritud, sõidetud selga populismi ja "kindlate faktidega". Millegipärast kiputakse kergesti uskuma seda, mida igasugused Objektiivid ja Uued Uudised kirjutavad. Suur puudus on Eestis meediapädevusest. Näiteks Facebookis jagatakse mida iganes, vaatamata, kas allikas on üldse usaldusväärne. Mõni jagab mitu aastat vana ning aegunud teksti ja see võib levida kulutulena.

Elu ilma Facebookita - elu pimeduses?

Mõnikord tundub, et kui tahad olla positiivne inimene ega taha teada saada, et sinu tutvusringkonnas on ka ebameeldivaid inimesi, kes on valmis sind sopaga üle valama esimesel võimalusel, kui sa nendega samamoodi ei mõtle, siis oleks mõistlikum mitte omada Facebooki kontot.

Facebook on muidugi tore - paljude inimestega ma varem üldse ei suhelnud nii sageli kui nüüd FB tšättimise ajastul. Paljudega olen FB kaudu suhteid soojendanud ja ka hiljem reaalses elus kokku saanud. Kõige kiiremini saab inimese kätte ja talle vajaliku küsimuse esitada FB kaudu. Kas e-posti enam üldse keegi kasutab? Vähemalt sõpradega suhtlemiseks küll vist mitte. Mul on tunne, et minagi avan oma e-postkasti iga päevaga üha harvem.

Aga vahel on tõesti tunne, et närvid jääksid tervemaks, kui FB-s ei käiks, kui seal üldse midagi ei teeks, midagi ei kommenteeriks. Nii mõnegi inimese kohta jääksid ebameeldivad asjad ja meelsused teadmata. Muidugi tähendaks see elamist pimeduses ja naiivsuses. Aga eks igaüks otsustab, kas ta eelistab koledat teadmist või ilusat teadmatust.

Mu sõbranna sõbrannal ei ole FB kontot. Aga hiljuti läks see sõbranna vaatama oma mehe konto kaudu oma sõprade ja tuttavate profiile ja ta oli täiesti šokeeritud. Šokeeritud oli ta eelkõige sellest, et osad tema sõbrad on radikaalsed pagulastevastased. Tema ise ei ole.

Minul on sel sügisel juhtunud kaks täiesti šokeerivat lugu, mille tõttu olen blokeerinud FB-st kolm oma "sõpra". Esimene lugu pole FBga otseselt seotud, FB oli lihtsalt kanal. Inimene kirjutas mulle ja teatas, et tema valib edaspidi ainult EKREt. Mina selgitasin, miks seda mitte mingil juhul teha ei tohiks. Poole tunni pärast saabus mulle EKRE peakontorist Tallinnast päring, et selgitagu ma seda, mida tollele inimesele privaatselt kirjutasin. Inimene oli teinud nimelt kogu meie vestlusest ekraanipildid ja saatnud need EKRE peakontorisse.

Selliste olukordade ees oled sa täiesti võimetu. Tekib küsimus, kuidas keegi võib olla nii alatu ja julm. Kusjuures see saatja ise oli mind varem mõningates asjades aidanud. Ma ei oleks tema puhul iial sellist alatust kahtlustada osanud. Polnud midagi teha, tuli see inimene oma sõprade ringist eemaldada.

Teine juhtum kulmineerus eile ja sellesse on segatud kaks inimest. Nimelt juba vähemalt 15 aastat tunneme ühe seltskonnaga ühte inimest, kellel oleme külas käinud, keda oleme eest ja tagant lõputult kiitnud, kellest olen kirjutanud mitu positiivset artiklit ja selle kaudu on ta ka mitme tunnustuseni jõudnud jne. See inimene tundus varem alati tolerantne ja positiivne. Nüüd ajab temagi pagulastevastast asja. FB-s teatas ta mustanahaliste kohta isegi avalikult, et peksab kõik timbu-limbud Eestist välja. Ja seda asja ajab ka tema naissoost mõttekaaslane, kes samuti veel eilseni minu FB sõber oli. Milline ta inimesena on varem olnud, seda ma muidugi ei teadnud. Juba mõni nädal tagasi algas see, et esimesena nimetatu hakkas mind FBs nii avalikel lehtedel kui ka ühe mu sõbra lehel laimama ja mõnitama. Elasin selle üle. Kirjutasin talle küll privaatselt, et ma olen sellistest kommentaaridest sügavalt häiritud, aga siiski otsustasin, et veel teda oma sõprade listist ei eemalda. Aga oleksin pidanud seda tegema kohe ilma igasuguse usuta, et inimesed võivad paremateks muutuda. Mis teha, olen sageli naiivne ja enesehävituslikult tolerantne.

Eile jagasin FB sõpradele üht postitust, kus üks noormees kirjutas sellest, kuidas ühte tumedamanahalist tudengit Eestis mõnitatakse ja rünnatakse ja ta on Eestis pettunud. Nimetasin seesuguse teguviisiga inimesi ehk süütute inimeste ründajaid seal sama oma kommentaaris väärituteks tõbrasteks, sest mis nad muud on. See oli minu väga konkreetne hinnang. Eespool nimetatud tandem tuli seepeale nagu herilaseparv minu lehele, hakkas mind kommenteerima ja ründama. Mina muidugi vastasin ka, jäädes ise küll viisakaks. Lõpetuseks teatas üks neist, et blokeerib mu ära. Tere-tore, nagu mina oleks tema lehel, mitte tema minu lehel pröökamas käinud. Peagi ilmus minu lehele "avalik kiri" minu abikaasale, mida ma ise lugedagi ei jõudnud, kuna kustutasin kogu selle postituse enne ära, sest need kommentaarid kahelt olid üle igasuguse inimlikkuse piiride, nad süüdistasid mind näiteks selles, et ma sõiman Eesti inimesi tõbrasteks. Ühesõnaga, oma tohutus vihas ja rassismis võtavad nad õiguse rääkida kõikide eestlaste eest. Peagi aga avaldas naispool selle sama avaliku kirja minu mehele oma FB lehel. (Minu meheni pole see kiri muidugi jõudnud, sest millegipärast ei saadetud temale mõeldud kirja talle.) Õnneks suutsin ma teha sellest ekraanipildi enne, kui ta mind ära blokkis. See avalik kiri on muidugi jaburuste tipp, mis valab mind sopaga üle, paneb mulle absurdseid sõnu suhu jne. Võrdõiguslikkuse aspektist on see muidugi iseäranis kentsakas. Olen sunnitud selle ka siin lehel avaldama.

Nii et kokkuvõttes, FB toob inimesi pimedusest välja ja sinu enda valida on, kas elad ilma FBta lillelapsena pimeduses või kulutad aeg-ajalt oma närve FB-s. FB kaudu sain nüüd teada, et minu tutvusringkonnas on juba pikemat aega olnud kaks inimest, kellesse olen igati positiivselt suhtunud, kes aga ühel päeval otsustasid minust teha oma vaenlase või suisa riikliku vaenalse, kui see neil vähegi õnnestuks ja seda lihtsalt seepärast, et ma olen tolerantne inimene ega ole rassist ja kuna ma vahel tunnen, et pean süütute inimeste kaitseks kasvõi FB-s välja astuma.

Kui nüüd edasi arutleda, siis mis see "avalik kiri" minu mehele, kus mind korrale kästakse kutsuda (õiged sõbrad said selle üle muidugi palju naerda ja mind mõnusalt tögada), ei ole muud kui pealakaebamine. Nõukogude ajal ilmselt oleks see kiri saadetud KGB-sse. Nagu näha, elavad pealekaebajad meie seas jätkuvalt edasi. Nende inimeste vaimsed, kes teab, äkki ka füüsilised esivanemad olid need, kelle tõttu paljud eestlased oma ajal Siberisse saadeti.

Eks mõnes mõttes ole ikka kahju, kui pead inimestes tõsiselt pettuma ja kaotad nad enda jaoks. Aga samas olen ma avatud ja väga positiivne inimene ja tänu sellele kohtun iga nädal ääretult toredate, ääretult tarkade, põnevate ja sügavate inimestega. Ju siis ongi elu selline, et sõbrad ja tuttavad vahetuvad aeg-ajalt välja. Mul on õnneks nii hästi läinud, et rumalate asemel on tulnud arukad ja toredad.

Miks eestlane ei võitle enda eest, vaid teiste vastu?

Viimastel nädalatel on osad eestlased muutunud hüsteeriliseks, isegi osad need, kes ei ela Eestis ja naudivad Eestist paremal järjel riikides sealseid hüvesid. Neid ei ole muidugi suur protsent, aga nad hakkavad siiski silma, näiteks Facebookis. Nende sõnavõttude põhjal võiks eestlasi pidada rassistlikeks ja viha õhutavateks. Ajendiks on pagulaste teema ja eks Eesti poliitikud lasevad ka igasugustel teooriatel levida, sest millegipärast ei julge poliitikud sel teemal sõna võtta.

Poliitikud on hämmastavalt vaiksed. Pagulased ei ole teema, millest tahetakse rääkida. Pole arutatud pagulaste sissetoomise poolt- ja vastuargumente. Selle pinnalt on aga üha enam levima hakanud igasugused konspiratsiooniteooriad, hoogustunud on rassism, üldistavalt on hakatud mõnitama kõiki moslemeid jne. Poliitikud mäletavad veel väga hästi kooseluseadust ehk robustselt väljendades homoteemat. Mäletatavasti võttis viimasel teemal kõige vähem sõna Reformierakond ja nemad võitsid valimised. Nii avalikult koosoeluseaduse eest seisnud sotsid kui ka avalikult seaduse vastu olnud IRL kaotasid valimistel olulisel määral hääli ja toetust, omakorda andis just see seadus üht- või teistpidi võimaluse parlamenti pääseda kahel uuel erakonnal. Pagulaste teema on veelgi tundlikum teema. Kui samasoolised on meie oma Eesti inimesed, kelle õiguste nimel tõesti tuleks võidelda, siis pagulased on selline teema, mille puhul ei oska keegi prognoosida tagajärgi. Ainus kindel argument pagulaste maale laskmiseks on see, et me peaksime olema muu Euroopaga solidaarsed ja et enne II maailmasõja lõppu võtsid teised riigid vastu tuhandeid pagulasi Eestist.

Kõige rohkem mõtlen aga kogu selle olematu debati pinnalt, et millest tuleb see, et eestlane (vähemalt osa neist) ei võitle mitte enda eest, vaid tingimata kellegi vastu. Väga vähe tulevad eestlased kokku pikettidele, et nõuda omale paremaid tingimusi ükskõik millises valdkonnas. Mõningad ükskikud ametiühingud on korraldanud viimasel aastakümnel mõne demonstratsiooni, tulnud välja avalike nõudmistega. Paljudele on isegi keeruline ülemuselt palka juurde küsida. Kardetakse, et kui küsima minnakse, jäädakse sellestki töökohast ilma. Paar päeva tagasi võis ajakirjandusest lugeda isegi seda, et ühes lasteaias hävitas juhataja allkirjad, mis olid kogutud lasteaiaõpetajate palgatõusu saavutamiseks.

Osa eestlasti kurdab Facebookis, et meil eestlastelgi ei ole tööd, et meil on suur protsent lapsi näljas jne. Selle eest aga, et neid probleeme lahendada, ei võidelda. Isegi lastetoetuse tõusule leidub väga ägedaid vastaseid. Kõige rohkem hääli saab ikka jätkuvalt Reformierakond, kelle puhul ei saa aru, kas neil peale exceli-tabelite ka aated ja maailmavaade on olemas. On gruppe, kes üritavad sotsiaalseid probleeme lahendada, nt Toidupank, heategevuskampaaniate korraldajad, kuid nemad tegutsevad vaikselt ja samal ajal ei hüsteeritse ka kellegi vastu viha õhutades.

Kahtlemata peituvad eestlaste ksenofoobia juured minevikus. Liiga palju on igasugu rahvaid aegade jooksul meid ennast orjama sundinud. Loomulikult tekitab iga võõras eestlases skepsist. 20. sajandil käisid eestlastest üle sakslased ja nõukogudeliitlased (ei hakkaks neid nimetama venelasteks, see oleks ülekohtune). Lisaks tegi 50 aastat Nõukogude "kultuuri" siin oma töö. Lihtamaks muutus kellegi peale kaebamine kui enda eest seismine. Enda eest seismine võis Nõukogude ajal tuua drastilisi tagajärgi. Kuna mäletati veel värskelt Siberisse saatmist või vangi panekut kasvõi pisiasjade eest, siis loomulikult üritati ise olla madalam kui muru. Paljud astusid igaks juhuks kommunistlikusse parteisse, et oma tagala kindlustada, mis ei tähenda, et hingelt oleksid nad kommunistid olnud.

Jah, see pealekaebamiskultuur on Eestis jonnakalt juurdunud. Olen märganud, et paljud eestlased on õnnelikud, kui n-ö naabril läheb halvasti, seda isegi oma suguvõsa sees. Nii kaua ollakse sinuga sõbrad, kuni sa oled vaene, äbarik, haige vms. Kui aga peaksid juba saama sama palju palka (sama palju, mitte rohkem), kui nemad, siis sulle vaadatakse juba viltu.

Näen, et pagulasteemale on praegu üks lahendus. Targad inimesed (ülikoolid on meil täis inimesi, kes teevad aastas lugematul hulgal teadustöid), ühiskonnateadlased ja poliitikud peaksid maha istuma ja selle teema korralikult läbi arutama ning lõpuks otsustama, kui palju pagulasi on Eestile jõukohane vastu võtta, et nad ei kahjustaks majandust, ei tekitaks probleeme ühiskonnas, suudaksid integreeruda jne. Arvestada tuleb ka seda, et Eestis elab juba praegu suur protsent muulasi, mittekodanikke, keda pole siiani suudetud integreerida.

Nahavärvi teema aga tuleks unustada. Äärmiselt inetu on ka üldistav jutt, et pagulased ei viitsi tööd teha. Jah, võib-olla tõesti on värskelt saabunutele  kontoris istumine võõras, kuid nemad peavad igapäevaseks ellujäämiseks oma kodumaades palju rohkem vaeva nägema. Kellel endal pole võimalik kohale minna, see võiks vähemalt lugeda raamatutest, milline on paljudes Aafrika riikides tegelik elu. Näiteks vett tuleb tihti tuua kusagilt kaugelt, kuskilt tuleb kraapida kokku toit kariloomadele, et hiljem piima või liha toiduks saada, need loomad tuleb ise tappa, puhastada, ise söök valmis vaaritada jne. Väga paljudel pole seal elementaarset elektritki. Mõnus on istuda kuskil Euroopas soojas toas Facebookis, supermarketist ostetud valmistoit kõrval,  ja kirjutada, et mustanahalised ei viitsi tööd teha.

Sattusin nüüdseks juba hulk aastaid tagasi Helsingi Itäkeskusesse ja kuna ma ei olnud selleks ajaks peaaegu veel üldse reisinud, pani mind sügavalt imestama, et päise päeva ajal jalutasid kaubanduskeskuses pigem tumedanahalised, mitte aga soomlased. Loomulikult oli vaatepilt esimesel korral ehmatav ja harjumatu, sest Eestis ju toona mustanahalisi ei olnud ega ole tegelikult ka praegu. Ent oli suvi ja kui juba sõitsime edasi lääne poole Turusse ja sealt edasi Naantalisse, läks pilt nahavärvis üha valgemaks ja lõpuks täiesti valgeks. Ehk siis minu arvates oli soomlaste vähesuse põhjus keset sooja suvepäeva Itäkeskuses see, et soomlased olid sõitnud oma suvilatesse, immigrantidel aga ei olegi  väljaspool kodu mujal käia kui pargis või kaubanduskeskuses jalutamas. 

Millises eesti kirjandusilmas ma elan?

Kulka on täna avalikustanud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2011. aastal ilmunud parimate raamatute eest. Seda nimekirja vaadates tekib mul küsimus, kus maailmas mina elan?
Ma pole enamikust neist raamatutest mitte midagi kuulnud! Ometi loen ma ju ajalehti (regulaarselt Postimeest ja Eesti Ekspressi), ometi loen kirjandusblogisid, ometi loen raamatuid, sh eesti raamatuid keskmisest eestlasest enam.

Proosa kategooria nominentidest pole ma läbi lugenud ühtegi raamatut. Kuulnud olen vist vaid ühest. Luule kategoorias pole ma lugenud mitte ühtegi, kuulnud vaid Traadi teosest. Suur esseistika lugeja ma üldiselt ei ole, kuid Tõnu Õnnepalu "Ainus armastus. Valik esseid" on siiski sihikul. Vabaauhinna katekoogria raamatutest olen rohkem kuulnud ja Hvostovi "Sillamäe passioon" on ka läbi loetud.

Jah, muidugi võiks mind nahutada selle eest, et ma olen nii rumal, asjatundmatu. võhiklik, ise oma teadmatuses süüdi jne. Kogu hiljutiste raamatukogudiskussioonide taustal (Langi-Cartlandi keiss) tahaks ma ikkagi küsida neilt, kes Eesti kirjanduse ilmumise osas otsuseid teevad (eesotsas kultuurkapitali ja individuaalsete otsustajatega): te annate raha raamatute ilmumisele, aga miks ei jõua need ikkagi tavainimesteni? Vastus on tegelikult lihtne: puuduvad kommunikatsioon ja turundus. Aga kui ärimaailmas kulutatakse turundusele miljoneid (üha enam ka kommunikatsioonijuhtimisele), siis kirjandusmaailmas suudetakse vaid käia kord aastas Helsingi raamatumessil ja tutvustada meie raamatuid välismaalastele.
Tõtt öelda olen küll seda meelt, et kui eesti raamatud nagunii juba antakse välja kultuurkapitali raha eest, siis peaks välja töötama ka süsteemi, kuidas Eesti raamatukogud need raamatud omale tasuta saaksid. (Mitte et nüüd iga raamatukogu peaks tingimata tasuta saama ühe eksemplari kõigist eesti orginaalteostest, aga samas, miks ka mitte). Tavainimene nagunii ei jõua ega ka taha kõiki neid raamatuid omale koju osta, aga lehitseks läbi küll ja kindlasti leiduks ka lugejaid. Millegipärast tundub mulle, et nii mitmestki allolevast raamatust ei ole kuulnud isegi raamatukogude juhatajad. 

Neli  olulisemat kategooriat:

PROOSA* Kai Aareleid, „Vene veri“
* Tiit Aleksejev, „Kindel linn“
* Olle Lauli, „Kodutus“
* Rein Raud, „Hotell Amalfi“
* Peeter Sauter, „Must Peeter“
* Toomas Vint, „Kunstniku elu“
LUULE
* (:)kivisildnik, „Liivlased ja saurused“
* Kalju Kruusa, „Tühhja“
* Kaur Riismaa, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“
* Jürgen Rooste, „Kuidas tappa laulurästikut“
* Mats Traat, „Vastsed Harala elulood“
* Mari Vallisoo, „Koidutäht koolivihikus“
ESSEISTIKA * Ülo Mattheus, „Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi surmast“
* Arne Merilai, „Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010“ ja „Vokimeister: Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011“
* Toomas Raudam, „Essee sõprusest“
* Tarmo Toom, „Sest sinu silmale pole suletud süda kättesaamatu“
* Peeter Torop, „Tõlge ja kultuur“
* Tõnu Õnnepalu, „Ainus armastus. Valik esseid“
VABAAUHIND
* Andrei Hvostov, „Sillamäe passioon“
* Maire Jaanus, „Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist“
* Mart Juur, „Teie kallis peaminister“
* Igor Kotjuh (koostaja), „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed“
* Mihkel Mutt, „Mälestused V“ ja „Mälestused VI“
* Ülar Ploom, Dante „Põrgu“ kommentaarid, järelsõna

Intervjuu Evelin Tammega

Intervjuu: Evelin Tamm: Eesti haridussüsteemi valuprobleemiks on lokkav vägivald - Uudised - Virumaa Teataja

Pärast novembri alguses Võrumaal toimunud Eesti esimest kodanikuajakirjanduse konverentsi jätkus õhtu ühes Võrumaa turismitalus, kuhu said tulla kõik, kes soovisid. Ootamatult üles kerkinud suurte ebameeldivuste tõttu ei organiseeri ma seal talus enam ühtegi üritust ega tõsta sinna ka enam oma jalga (märksõna: väljapressimine). Kuid õhtus oli siiski ka midagi positiivset: tutvusin nii mõnegi huvitava inimesega, teiste seas põneva isiksuse Evelin Tammega, kellest eesti rahvas sai teadlikuks, kui ta algatas Facebookis kampaania "Õpetajale vääriline palk". Kuna avastasin ka, et oleme Eveliniga samast kandist pärit, siis ei läinudki palju aega, et valmiks see intervjuu. Evelini tegemisi tasub jälgida! Ta hoiab hariduse käekäigul silma peal.

Kas mäletad veel koidulat?

Kas mäletad veel koidulat? - Arvamus - Virumaa Teataja

Paneks õige koolid üldse kinni!

Kagu-Eestis on taas kord päevakorral kahe kooli (Pikakannu ja Pühajärve põhikoolide) sulgemise teema ning õhus tiirutavad hävitava keeristormina “mõistuse hääled”: kooli pidamine on liiga kallis, kool ei tasu end majanduslikult ära, kool tuleb kinni panna!

Väiksed nõuanded otsustajatele edasimõtlemiseks:

Ka neid koole, mis alles jäävad, on tegelikult kallis üleval pidada. Paneme need ka kinni, kool ei ole ju eluline vajadus, kool ei too midagi sisse. Keda enne kool targaks on teinud, inimene õpib kõige rohkem ikkagi eluülikoolis.

Kus siis seda enne kuuldud on, et üks omavalitsus peaks maksma koolile peale selleks, et keegi saaks haridust omandada või puhtalt sellepärast, et mingi lapsed ei viitsi hommikul tund aega varem ärgata ja päevas kaks tundi koolibussis loksuda. Keda see huvitab, et nad kombinaatkooli lärmis oma närvid kaotavad. Kes ütles, et laps peaks õppima puhta looduse keskel? Haridust ei ole vaja, meil ju endal seda ka ei ole, aga näe, kui hästi hakkama saame ja kui hästi oskame numbreid lugeda. Kulutada nüüd raha kooli jaoks, see pole ju rentaabel. Numbrid räägivad teist keelt. Miks peaks kulutama oma valla raha mingite inimeste laste õpetamise peale? Tehku vähem lapsi. Ega inimesed makse ju ometi selleks maksa, et nende lapsed koolis käidud saaks.

Maailmas on päris palju riike, kes saavad hakkama ilma riigi poolt ülal peetavate koolideta. Seal saavad koolides käia need, kes jaksavad maksta. Katusuge te faktidega tõestada, et inimesed neis riikides oleks rumalamad kui Eestis. Aitab küll sellest vaese vagla elust ja koolidele peale maksmisest!

Loodetavasti said lugejad aru, et tegu on irooniaga.

Kes raatsiks ütelda lapsele tere?

Lugesin täna ajakirjast Anne ja Stiil (tuli mingi tellimusega kolmeks kuuks tasuta kaasa) Justin Petrone kolumnist tähelepanekut, et eesti isad ja tütred ei kallista üksteist mitte kunagi. Eks selle tava mitte kallistada saab üleüldiselt eestlastele üle kanda. Kuid mis siin kallistamisest rääkida! Üha rohkem kogen, et isegi tere on väga-väga vaevaline eestlase suust tulema.
Mu äsja kaheseks saanud poeg ja neljane tütar on väga usinad teretajad (loodan, et see hea komme suuremaks kasvades ei kao). Nüüd oleme ilusate ilmadega palju ringi jalutanud, täna näiteks rahvarohkel Tamula rannapromenaadil. Poeg ütles seal väga paljudele inimestele, nii eestlastele kui ka venelastele, tere ja peab kurvastusega nentima, et absoluutselt mitte ükski inimene ei öelnud talle tere vastu! Ka mitte siis, kui ta oma teret mitu korda kordas. Lausa kurb kohe, et inimesed on nii mühkamid. Kas tõesti on see tere siis nii raske huulilt tulema? Kas tõesti on üks lühike neljatäheline sõna liiga palju palutud?
Aga küsimus ei olegi ilmselt selles, et ei raatsita tere öelda või et oldaks väikelapse peale vihased. Eestlased ja siinse kultuuriga kohanenud venelased (eriti just Võru venelased) on lihtsalt niivõrd kinnised inimesed, et tundmatule inimesele tere ütlemine on liigne familiaarsus, midagi sellist, mis nõuab liigset eneseületamist.
Et tõde tunnistada, leidub aeg-ajalt siiski ka inimesi, kes ütlevad lastele tere. Aga olen tähele pannud, et päris paljud inimesed ei vaevu tähelegi panema, mida laps ütleb. Osadel inimestel justkui puuduvad lapse nägemiseks-kuulmiseks silmad-kõrvad.

Lõpetuseks tuletan meelde vana tõsiasja: tere ei maksa midagi. Seega võib seda ütelda ka täiesti võõrale inimesele.

Lennuvõimetute lindude (teisisõnu pingviinide) paraad

 Pingviinide paraad on üks isevärki nähtus meie rahulikel looklevatel maastikel. Tegu ei ole vareste, luikede või tihaste paraadiga. Näljased tihased marssigu mujal ja vaadaku, kus külma ajal toidupalukese suhu saavad!
Sarnaselt pärispingviinidega on ka paraadipingviinid üsna kättesaamatud olendid - ühed tegutsevad Antarktikas (või igal juhul kusagil kaugel maal), teised hästiturvatud ja raskesti ligipääsetavates ruumides. Ja mis kõige olulisem: mõlemaid näeb üks tavaline masuaegne eestlane ainult televiisorist.
Pärispingviinid liiguvad püstiasendis ja neil on kummaline vaaruv kõnnak. Vahel võivad nad ka kõhu peal liuleda. Pingviinid ei saa lennata ega joosta. Üsna sarnased on ka paraadipingviinid - nemadki on lennu- ja jooksuvõimetud ning pahatihti kummaliselt vaaruva kõnnakuga.
Pingviinil ja paraadipingviinil on mõlemal vaja tõsist vaeva näha toidu hankimisega. Nii nagu Antarktises ei hüppa pingviinile kala suhu, nii ei saa ka paraadipingviinid oma iga-aastasel kokkukogunemisel korralikku kõhutäit, vaid peavad seda minema pääsedes linnapeale ummisjalu hankima tormama.

Kaks Neeme Plutuse asjakohast luuletust:

Pingviinide paraad

paabulinnud
värvikirevas kleidis
rahvarõivais pingviinid
täies esinduslikkuses
tema ekstsellents
selgrootud ja
selgroogsed
siniverelised
kohal on kultuuri
koorekiht
väljapeetud iga riff
harfi kaunil kõlal
ilmub saali
abikaasaga šerif


***

näe lendavad luiged
end ootele seadmas
on pingviinide paraad
kõik kuhugi lendavad
mõned kärbivad tiibu
ja mõnigi meist mõttes
teeb galaktikale tiiru
keda täna küll kroonitakse kroonikas?

Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest

Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli  läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.

Halloween

Halloweeni ma ei tähista, kuid ei kutsu ka kedagi üles seda boikoteerima. Küll asjad ükskord niisamagi paika loksuvad ja inimesed mõistavad, et halloweeniga on eestlastel sama vähe pistmist kui pingviinil Aafrikaga. Ent kui keegi mu ukse taha peaks tulema sellise mageda lausega, nagu "Komm või pomm", siis ütlen väga sõbralikult, et palun tulge mardipäeval tagasi.

Sügisene mürareostus

Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas

Millise järelduse peaks tegema tõsiasjast, et viimasel 500 korral on siinsesse blogisse sisenetud muuhulgas järgmiste märksõnade kaudu?

musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat

Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.

Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.

Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.

Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni. 

Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud. 

Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:

Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 

Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 

Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 

Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.

Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.

Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.

Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.

Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada. 

Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad. 

Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides. 

Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.

Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?

Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*. 

Paar raamatus välja toodud fakti:

• Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale. 
• Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
• Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
• Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."

Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne. 

Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.

Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.

Miks mõni naine ei tee käsitööd?

Käsitöö kallal nikerdamise järgi võib naissoo jagada ilusti kaheks: ühed teevad ja suure rõõmuga, teised ei tee ja mõtlevad heegelnõela või kudumisvarda peale ükskõiksuse või külmajudinatega ihul.
Tegelikult mind huvitab tõesti, et miks mõned naised üldse käsitööd ei tee. Neist ma saan aru, kellel näiteks koolis olid käsitööõpetajaga kehvad suhted ja kes lihtsalt sellepärast ei taha selle paha asja peale enam mõeldagi. Aga kõik ülejäänud? Ja palju neid ülejäänusid tegelikult üldse on?
Kõrvalt jälgides olen tähele pannud, et paljud keskealised, kes varem olid osavad käsitöölised, piirduvad nüüdsel ajal ainult mõne rõivaeseme parajaks õmblemisega, kuid on pööranud selja igasugusele heegeldamisele-kudumisele. Mõni on ka välja öelnud, et enam pole ju mõtet teha, kuna kõik on poes saadaval. Võib-olla just seda tüüpi isendid tegidki varem käsitööd lihtsalt sellepärast, et midagi selga-jalga oleks panna ja nauding puudus. Esimesel võimalusel pöörasid nad sukavarrastele selja.
Mina pean tunnistama, et võtan üht-teist aeg-ajalt ette just sellepärast, et näpud sügelevad ja tekib suur tahtmine millegi kallal nikerdada. (Näiteks telekat ei suuda ma niimoodi vaadata, et mingit teist tegevust samal ajal sinna juurde ei tee.) Muidugi võiks ju oma motoorset rahutust ka koristamisega leevendada, kuid jah, osadele meeldib koristada, osad teevad seda häda sunnil.
Aga eriti ahvatlevad on tänapäeval ju kõikvõimalikud lõngapoed, kust ikka vaatab vastu mõni mõnus lõngarullike, mida kohe ei saa ostmata jätta. Emotsioon loeb. Ka kõikvõimalikke õpetusi on täis kogu internet, nii et hakka aga pihta.

Uute suurkujude ootel

Pean tunnistama, et eile Jaan Krossi surmast kuuldes ei tabanud mind ilmatuma suur šokk. On lahkunud üks Eesti suurkuju, pikalt ühiskonnas väga olulist rolli kandnud inimene, kuid paraku tuleb tõdeda, et inimelu sellel kujul siin ilmas ükskord lõpeb ja Jaan Krossile oli antud sisukaid elupäevi rohkem kui paljudele teistele. Võib olla Jumalale tänulik, et ta säilitas oma vaimse erksuse veel kõrges eas.
Jaan Krossi loominguga, pean tunnistama, mul siiani väga sügavat sidet pole olnud. Äkki ta ongi rohkem meeste autor? Koolis tuli läbi lugeda "Keisri hull", omal tahtel telesarjast innustust saanuna lugesin "Wikmani poisse". "Kallid kaasteelised" on mul kodus olemas, raamat on huvitav, kuid millegipärast pooleli jäänud - arvatavasti ikka seetõttu, et mingi aktraktiivsem lugemik parajasti koju ilmus. Ent nüüd plaanin raamatu kindlasti ära lõpetada. Elulood on huvitavad ja neist on alati midagi õppida.
Jaan Krossi viimase ja kõige kauaaegsema abikaasa Ellen Niidu luule on mulle aga väga südamelähedane, täiesti minu stiil. Ja muidugi on igaüks lugenud Niidu "Sipsikut", "Rongisõitu" jne. Jaan Krossi mõju Ellen Niidu loomingus on kahtlemata suur, olgu selleks mõjuks siis kasvõi see, et Ellen ise pidi piirduma lühemate vormidega, et kallis mees saaks end lõppematule romaanide vormimisele pühendada.
Jah, kahju on. Ent iga lahkumisega mõtlen ma alati, et kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peavad ju ometi uued suurkujud asemele tulema. Mikk Mikiveri, Kaljo Kiisa, Lennart Meri, Jaan Krossi, Mati Undi jt asemele peab ju ometi keegi tulema. See mõte annab lootust, et varsti on ka noorematest kultuuritegelastest midagi suurt, olulist ja kõikidele rõõmu tegevat sirgumas.

Olgu see vabadussammas milline tahes

Juhtusin reede õhtul nägema Rannamäe saadet "Vabariigi kodanikud", kus seekord arutleti vabadussamba üle. Saade on minu meelest väga hea, nii palju kui seda vaadata on olnud võimalust.

Mulle tundub, et selle ühe järjekordse samba üle käib mõttetu vaidlus. Kogu Tallinn on kõikvõimalikke koledusi täis topitud (ilusat on muidugi kapalju), mis siis see üks sammas nüüd? Pealegi asub see tõesti kuskil Tallinnas ning vajadusel võib sinna kohta sattumist lihtsalt vältida.

Mis seal üldse vahet on, milline see sammas on. Pandi näiteks Estonia mälestusmärk püsti? Kas see on siis ilus? Ei ole ju. Pealegi ei usu ma üldse, et neid, kes Vabadussõjas kord võitlesid, see ausammas kuidagi morjendab. Nii nagu ka ükski eesti ema ei tunne tänutunnet selle eest, et üks hull tahab Rõugesse varsti Eesti Ema sammast püstitada.

Ja pealegi küsin ma, et kus olid ilu eest võitlejad siis, kui see peldikuseintega kaubamaja keset Tartu linna püsti panna. Muidugi ma käin seal kaubamajas, aga tegeliklult kujutab see endast tõsist õudust. Ole kui tolerantne tahes, ikka ei taha see kuidagi meeldima hakata. Ja kui keegi tuleb ütlema, et Tartu Vanemuise maja ka kunagi laideti, kuid praegu meeldib kõigile, siis ma ei taha sellist juttu kuulda. Vanemuise maja on ka tõeliselt kole ehitis ning Jumal tänatud, et nad vana ja ilusa maja ikka alles taipasid jätta.

Meid ei tahetagi Tallinnasse

Tallinnas oli teatavasti mõnda aega tagasi miskine visioonikonverents. Ekspressi vahendusel (ega ma muidu küll vabatahtlikult Tallinna viljakasse visioonikonverentsi ei süveneks) jõudis minuni seisukoht Tallinna tuleviku kohta:
"Las olla Võru piirini ulatav ilus roheline linn." (Tõnis Palts)
Ja nüüd ma tahaks küsida, et mis on Võrus siis nii halba, et meid Tallinnasse ei taheta? Miks lõpeb jumalik Tallinn otse meie õue taga? Miks Tartu, Elva, Viljandi, Põltsamaa ja Paide sobivad Paltsule, Võru - vähest aega isegi Eesti pealinnana tegutsenu - välja peab jääma?
Aga no hästi, eks meie siis liitume Riiaga, kui kilulinnale ei kõlba. Ongi suurem, soojem ja uhkem linn.