Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.

Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi. 

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.

Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega. 

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.

Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana. 

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad  - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal. 

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud. 

Eestlase toidulaud pärast…

Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.

Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind. 

 Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.

Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?

Kuidas me suitsusaunarallil 30kraadist jahedust nautisime

Foto: Kätlin Liimets

Niipea kui talvel kuulsin, et suvel on Rõuges tulekul saunamaraton, oli pilt selge, et just sellel tahan igal juhul osaleda. Kui nii meeleolukas üritus tuuakse lausa koju kätte, ei saa jätta võimalust kasutamata.

Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks. 

Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa. 

Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.

Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)

Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.

Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.

Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.

Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.

Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.

Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta. 

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.

Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.

Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida. 

Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.

Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud. 

Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.

Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.

Teine Uma Pido - seekord Põlvas Indsikurmus

Tänavune Uma Pido meeldis mulle rohkem kui esimene. Esiteks sellepärast, et enne pidu sai näha ka rongkäiku - see andis kogu üritusele palju juurde ja sellega anti võimalus osavõtjaid lähemalt näha ning ühtlasi teada saada, millised koorid osalesid - koore oli ikka uskumatult palju ja isegi väljastpoolt Eesti piire. Rongkäigu lõpuosa vedas aga üsna isevärki koor - tsiklikoor.
Esimest korda sattusin oma elu jooksul Põlva Intsikurmu laululavale ja see jättis väga hea mulje. Esiteks on see kuidagi palju kodusem ja kompaktsem erinevalt Võru Kubijast, teiseks asub see peaaegu et linna keskel, erinevalt taaskord Võru Kubijast, kuhu on kesklinnast umbes viis kilomeetrit. Kolmandaks oli tänavu ka laule kuulda - laulud olid eranditult võru keeles - see ongi Uma Pido mõte. Negatiivsem pool oli see, et kõik ei mahtunud istuma. Küll aga jätkus kohti presidendipaari jaoks, kes austasid üritust oma kohalolekuga. Peo juht Marje Metsur alustas peoga 2 minuti varem, arvates, et kõik on juba kohal, aga see osutus ennatlikuks sammuks, sest presidendimeeskond jõudis kohale kella pealt õigeks ajaks ja nii tuli Metsuril avasõnad uuesti ütelda. Peo lavastajaks oli muide kunagine Rakvere mees Raivo Trass.
Pean tunnistama, et varem ei pidanud ma Põlvat eriti miskiks linnaks, aga teist nädalavahetust järjest sain võimaluse Põlva peal jalutada ja pean kiitma, et väike Põlva on palju ilusam kui Võru. Järve äär on lausa maaliline, pargid korras ja lilli täis. Igasugu veesilmad on aga purskkaevudega atraktiivsemaks muudetud. Kui veel vaadata, kui palju poode on Põlvas, siis tuleb nentida, et tegu on igati arenenud linnaga.
Kõige paremad professionaalsed fotod selle ürituse kohta leiab Maalehest. 

Uma Lehe aokirjanikud Ülle Harju ja Jan Rahman - viimane on ka mitme UP laulu autor.

Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu esimees Tiit Tõnts.

Rongkäik alustas.

Rongkäigu ninas kannab tuld haanjamiis Agu Hollo, tema taga riigikogu liige Kalvi Kõva, paremal Põlva maavanem Priit Sibul ja Võru maavanema kt Anti Allas.

ETVle annab intervjuud UP lavastaja Raivo Trass.

setod

Räpina kammerkoor

Osula segakoor

Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi segakoor

Vahtsõliina kihlkund

Marsivad Tiit ja Vilve Niilo ehk Nopri kohupiimade autorid.

Põlvamaa meeskoor

Võru Kesklinna gümnaasiumi segakoor, nimetahvlit kannab Henn-Hillar Kalkun.

tsiklikoor

Solist Indrek Kalda

Kalkuna Mari

Rohelise Urvaste südikad naised Helina Kärgenberg ja Airi Hallik-Konnula

Trassist vasakul UP projektijuht Triinu Ojar Võru Instituudist.

Eurosaadik ja Võrumaa populaarpersoon nr 1 Ivari Padar ja Anti Allas.

Lennuvõimetute lindude (teisisõnu pingviinide) paraad

 Pingviinide paraad on üks isevärki nähtus meie rahulikel looklevatel maastikel. Tegu ei ole vareste, luikede või tihaste paraadiga. Näljased tihased marssigu mujal ja vaadaku, kus külma ajal toidupalukese suhu saavad!
Sarnaselt pärispingviinidega on ka paraadipingviinid üsna kättesaamatud olendid - ühed tegutsevad Antarktikas (või igal juhul kusagil kaugel maal), teised hästiturvatud ja raskesti ligipääsetavates ruumides. Ja mis kõige olulisem: mõlemaid näeb üks tavaline masuaegne eestlane ainult televiisorist.
Pärispingviinid liiguvad püstiasendis ja neil on kummaline vaaruv kõnnak. Vahel võivad nad ka kõhu peal liuleda. Pingviinid ei saa lennata ega joosta. Üsna sarnased on ka paraadipingviinid - nemadki on lennu- ja jooksuvõimetud ning pahatihti kummaliselt vaaruva kõnnakuga.
Pingviinil ja paraadipingviinil on mõlemal vaja tõsist vaeva näha toidu hankimisega. Nii nagu Antarktises ei hüppa pingviinile kala suhu, nii ei saa ka paraadipingviinid oma iga-aastasel kokkukogunemisel korralikku kõhutäit, vaid peavad seda minema pääsedes linnapeale ummisjalu hankima tormama.

Kaks Neeme Plutuse asjakohast luuletust:

Pingviinide paraad

paabulinnud
värvikirevas kleidis
rahvarõivais pingviinid
täies esinduslikkuses
tema ekstsellents
selgrootud ja
selgroogsed
siniverelised
kohal on kultuuri
koorekiht
väljapeetud iga riff
harfi kaunil kõlal
ilmub saali
abikaasaga šerif


***

näe lendavad luiged
end ootele seadmas
on pingviinide paraad
kõik kuhugi lendavad
mõned kärbivad tiibu
ja mõnigi meist mõttes
teeb galaktikale tiiru
keda täna küll kroonitakse kroonikas?

Fenomenaalne Lindora laat

Täna õnnestus meie perel esmakordselt elus Lindora laadal käia. Päev oli selleks viimaks ometi ideaalne: tund aega kauem sai magada, nädalavahetusepäev, ilus ilm.
Lindora laat on toimunud juba vähemalt 100 aastat Võru-, Setu- ja Põlvamaa piiril, teede ristumispaigas, igal aastal täpselt 28. oktoobril. Kuna viimastel aastatel on laat olnud tööpäeviti, siis ongi see takistanud kohale minekut, kuigi eelmisel aastal võis see ju olla laupäeval, aga polnud meeles minna. Kusjuures Lindora laada puhul on eriline see, et seda tegelikult pole kunagi mitte keegi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Viimastel aastatel on vald siiski ka käe külge pannud, et kaubitsejaid natuke taltsutada: turuhilpude müüjad on lükatud omaette tsooni.

Meie asusime laadale teele hommikul kell 8.30. Ausalt öeldes kartsin, et läheme lootusetult hilja kuna vanad kalad teadsid rääkida, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Ja huvitav on see, et kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid. Aga eks oli kell siis ju ka alles 11, muudele laatadele ei minda üldjuhul isegi mitte nii vara.
Ega seal laadal midagi väga erilist ei müüdudki - ikka see sama laadakaup, paljude kaubitsejate näodki juba erinevatelt laatadelt tuttavad. Kõigepealt õnnestus meil hõlma alt osta pudel tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mida isiklikult väga kiidan. Purju juua pole sellest ennast muidugi mõtet, kuigi täisvõtuks palju märjukest ei kuluks. Parim on ta aga külma ja külmetushaiguste peletamiseks ning muuks raviotstarbeks. Sattusin ükskord talve hakatusel pooltõbise ja värisevana ühele peole Setumaal, paar laksu hansat alla ja haigus oli nagu peoga pühitud. Tõeline rariteet.
Veel ostsime kaks suurt lambalihatükki. Osa lihast paneme jääkülma, et oleks vajadusel võtta. Lambaliha on ju samuti tõeline rariteet. Siis sai laps veel ühe väikese korvi ja maavillase kapuutsiga muumitrollidega kampsuni. Üks sõir ka, kuigi sõirasõber ma tegelikult pole. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga selle positiivne pool on alati see, et raha jääb alles. Ja näiteks Rohelise Urvaste pannkoogitelki mina ei näinudki.

Kui ma vaatan laatadel kõiki neid käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, siis tahes tahtmata tekib küsimus, et mis nendest lõpuks saab. On ju selge, et kõik need lugematud kudumid omale ostjat ei leia.
Muidu on aga Lindora laat tõeline fenomen, millest võiks huvitava dokfilmi vändata. Kui juba vaadata neid inimesi, kes ja kuidas sinna tulevad, siis see on ikka väga huvitav.
Ja täna tegin autoderivist mööda vantsides veel ühe avastuse: äärmiselt huvitav on vaadata, mis asjad inimestel autodes on. (Kuigi see ehk pole väga viisakas.) Mõne inimese auto on seestpoolt silmanähtavalt räpane, kuid mitte ühtegi asja istmetel ei vedele. Mõnel on aga terve elamine autosse kaasa võetud.

Ahjaa, auto parkisime me Lindora peatusele eelnevasse Tabina bussipeatusesse ja kõndida tuli meil enne esimeste müügipunktideni jõudmist umbes kilomeeter. Kui tagasi tulime, oli meie seljataha tekkinud veel mitmekilomeetripikkune autoderivi.

NB! Huvitavamaid pilte pole, sest fotokas tuli meelde alles äraminekule asudes.