Olukorra kirjeldus:
1. Kogu elamine on riideid täis: uksed, vannituba, magamistuba, pesukast ja otseloomulikult need kaks riidekappi, mis tundusid ostes päris mahukad.
a) Ühes isetekkelises kohas on puhta pesu hunnik. Enamik sellest tuleks kohe minema lennutada, sest selga pole sealt panna midagi, ent anomaalia seisneb selles, et kui need pesud on puhtad, siis järelikult on neid pestud, millest järeldub, et enne seda on neid ka kantud.
b) Kuigi 12 kotti riideid on kolinud aasta jooksul elamisest välja taaskasutusse, on riideid ikka liiga palju. Nad justkui tegeleks salajase paljunemisega. Mis ei tähenda, et neid ka selga annaks panna.
2. Kapid on täis
a) riideid, mida on liiga palju kantud ja mida enam ei taha nähagi;
b) riideid, mis ootavad sobivat aega, millal nad ükskord selga panna
i. mõnel stiilipeol,
ii. mõnel nii peenel vastuvõtul, kuhu sind pole veel kunagi kutsutud,
iii. siis, kui oled rasvad maha saanud,
iv. siis, kui oled piisavalt juurde võtnud;
c) riideid, millele on nii palju raha kulutatud, et neid ei saa mitte mingil juhul kapist välja visata, kuid selga neid proovida ei julge, sest võib selguda, et nad on väikseks jäänud. Ja otseloomulikult ei saa ju väga pidulikule üritusele teist aastat sama kleidiga minna;
d) riideid, mida isegi võiks selga panna, aga mis millegi muuga kokku ei sobi.
3. Toas ringi jalutades ja kappe avades küsid endalt: aga mida ma seni oma elu jooksul üldse kandnud olen? Midagi nagu on kogu aeg seljas olnud... Peaks vanu pilte vaatama! Nii, vaadatud. See pluus - kuidas üldse oli võimalik, et ma selliseid asju selga võisin panna? Aga see üks pluus oli ju päris kena, aga pole seda juba paar aastat näinud...
Ja mida öelda siis kokkuvõtteks?
Kuna midagi pole selga panna, tuleb kogu aeg käia samade riietega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar