teisipäev, 6. aprill 2010

Kes raatsiks ütelda lapsele tere?

Lugesin täna ajakirjast Anne ja Stiil (tuli mingi tellimusega kolmeks kuuks tasuta kaasa) Justin Petrone kolumnist tähelepanekut, et eesti isad ja tütred ei kallista üksteist mitte kunagi. Eks selle tava mitte kallistada saab üleüldiselt eestlastele üle kanda. Kuid mis siin kallistamisest rääkida! Üha rohkem kogen, et isegi tere on väga-väga vaevaline eestlase suust tulema.
Mu äsja kaheseks saanud poeg ja neljane tütar on väga usinad teretajad (loodan, et see hea komme suuremaks kasvades ei kao). Nüüd oleme ilusate ilmadega palju ringi jalutanud, täna näiteks rahvarohkel Tamula rannapromenaadil. Poeg ütles seal väga paljudele inimestele, nii eestlastele kui ka venelastele, tere ja peab kurvastusega nentima, et absoluutselt mitte ükski inimene ei öelnud talle tere vastu! Ka mitte siis, kui ta oma teret mitu korda kordas. Lausa kurb kohe, et inimesed on nii mühkamid. Kas tõesti on see tere siis nii raske huulilt tulema? Kas tõesti on üks lühike neljatäheline sõna liiga palju palutud?
Aga küsimus ei olegi ilmselt selles, et ei raatsita tere öelda või et oldaks väikelapse peale vihased. Eestlased ja siinse kultuuriga kohanenud venelased (eriti just Võru venelased) on lihtsalt niivõrd kinnised inimesed, et tundmatule inimesele tere ütlemine on liigne familiaarsus, midagi sellist, mis nõuab liigset eneseületamist.
Et tõde tunnistada, leidub aeg-ajalt siiski ka inimesi, kes ütlevad lastele tere. Aga olen tähele pannud, et päris paljud inimesed ei vaevu tähelegi panema, mida laps ütleb. Osadel inimestel justkui puuduvad lapse nägemiseks-kuulmiseks silmad-kõrvad.
Lõpetuseks tuletan meelde vana tõsiasja: tere ei maksa midagi. Seega võib seda ütelda ka täiesti võõrale inimesele.

3 kommentaari:

Merle ütles ...

Tõenäoliselt see teretamise komme Su lastel siiski kaob, sest nad sotsialiseeruvad selle ühiskonna sisse, kus nad elavad ning saavad peagi aru, kellele tasub ja kellele mitte tere öelda. Ja nii ta paraku on, tee ise, mis teed, ikkagi kogu küla kasvatab last ... (oli vist mingi sellekohane vanasõna, väidetavalt Aafrika päritolu, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.)

Elina ütles ...

Võõrastele ei peagi ju ütlema tere, aga usun, et kui vanemad näitavad positiivset eeskuju, siis naabritele jääb laps tere ütlema küll. Iseasi, kas uutele naabritele.

evelyn ütles ...

Meie kodutänava sellised.. rüblikud, kes juba koolis käivad, teretavad küll, aga siiski vist ainult tuttava(ma)id. Ja ütlevad tere vastu, kui neid esimesena juhtun teretama:) Meil on muidugi selline vaiksem tänav ka, kus vähemalt nägupidi tead kõiki "omasid".

Aga veidi aega läks selle teretamisega algusega küll. Eks see oli mu enda viga ka, käin päris palju omais mõtteis kinni ja ei pruugi ümbritsevat alati tähele panna..