"Punane elavhõbe" - peaaegu et mitte midagi ütlev film

Käisin täna kinos vaatamas Andres Anvelti samanimelise raamatu põhjal valminud filmi "Punane elavhõbe" (rež Andres Puustusmaa) ja olen üsna emotsioonitu. Seda filmi niipea uuesti vaatama ei kipu ja kui see peaks lähiajal näiteks mõnelt telekanalilt tasuta koju kätte jooksma, siis ei suudaks ma koduse "mööbli" kõrvalt sellese filmi ilmselt  isegi mitte süveneda, kuigi süvenemisoskust see ei vajagi.
Juhtunud on taaskord see, et raamat - ime, ime - oli palju parem kui film. Raamatus leidus nimelt päris palju ka põnevust, kuid filmis ma seda justkui kusagilt ei märganud.
Iseensest oli film justkui kokku pandud päris headest üksikelementidest - kiidan näiteks operaatoritööd -, kuid film tervikuna oli kuidagi täiesti ebaõnnestunud ja selles puudus sügavus. Mõtlema elu üle järele see film kõigist oma mõrvadest hoolimata ei pannud, pigem oligi ju rõhutud rohkem madalatele instinktidele.
Ebaproportsionaalselt palju aega oli filmis millegipärast kulutatud aega uurija Sandri naisele Tairale ja mind häiris tõsiselt, et filmis oli Tairast millegipärast venelane tehtud. Taira on ju täiesti eesti nimi, oleks siis võinud selle ju siis kasvõi Tanjaga asendada. Kas keegi suudaks üldse ette kujutada, et venelane suudaks oma lapsele panna niivõrd originaalset nime nagu Taira? Ja kuna Tairale anti nii palju ruumi, jäigi kogu elavhõbeda üle toimuv liiga ülevaatlikuks ja paljud niidid ei viinud kuhugi. Kuhu kadus näiteks koos elavhõbeda kohvriga Säm või miks pühendati filmi alguses nii palju aega kahele vanglast põgenenud venelasele, keda filmi teises pooles enam ei näidatud?
Veel häiris mind see, et kuigi juba filmi alguses rõhutati, et tegu on 1990ndate alguse Eestiga, vaadati sellele visuaalses osas läbi sõrmede. Näiteks selles stseenis, kus Taira istub lapsega täiesti moodsal mänguväljakul - seda enam, et stseen ise ei andnud filmile midagi juurde. Ka näitlejate riided oleksid võinud ajastutruumad olla.
Kõigest hoolimata olid paljud näitlejad saanud päris heade rollidega hakkama, näiteks Kristjan Sarv (fotol). Ka igasugused vene mehikesed suutsid huvitavaid karektereid kehastada kehastada.
Kahju küll, et päris heast raamatust - ilmselt taotluslikult filmilikult üles ehitatud teosest (romaaniks ma seda ei nimetaks) - tehti üks keskpärane ja emotsioonitu käkk. Üks minu lähedalseisev isik ütleks selle peale kohe, et järelikult oli Artur Talviku käsi jälle mängus, aga õnneks on Talvik ennast tema silmis juba rehabiliteerima hakanud - hoopis kellegi teine karvane käsi suutis hea materjali nihu keerata.

Hinne 3-