teisipäev, 15. detsember 2009

Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt". Kogutud lühijutud. Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugeda soovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.

Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.

Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.

neljapäev, 10. detsember 2009

Jamie Magazine


Olen jätkuvalt Jamie Oliveri fänn, kuigi annan endale aru, et tema ümber on ehitatud tohutu tööstus. No ja mis siis, telekast olen teda ju siiani tasuta näinud, raamatu "Jamie Itaalia" sain kingituseks. Tema ideed on tõesti kasutamiskõlblikud, lihtsad ja nakkavad.
Täna avastasin Võrus müügil Jamie ajakirja "Jamie Magazine" (hind 105 kr) - 140 lehekülge, 170 retsepti. Täitsa ime, et sellised väljaanded on suisa väikelinna toidupoodides müügil.
Alguses olin küll ajakirja suhtes skeptiline, aga olles selle lugemata läbi lapanud, hakkas kohe silma hulk häid ideid - näiteks üks kingituseidee: võta üks ilus purk ja laota sinna kihiti küpsiste tegemiseks vajalikud kuivained, purgisuu ümber kinnitada silt valmistamisõpetusega ja kirjaga "Söö mind". Retsept oli ka muidugi juures.
Ajakirjast võib leida ka üsna leidlikke kujunduselemente. Näiteks saab sealt välja rebida kuu menüü retseptidega igaks päevaks.
Jamiet ennast on muidugi ajakirjas hästi palju, aga las olla. Inimesed ju armastavad teda.
Nii et jah, kui Jamie Oliveri ümber on kommertstööstus, siis miks ka mitte, kui see inimesi inspireerib ja innustab.
Muide, ajakirja saab Eestis omale ka koju tellida siit.

teisipäev, 8. detsember 2009

Rännates Euroopa vaeseimasse riiki

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis", Petrone Print 2008


Kui osalesin Petrone Prindi blogikampaanias, otsustasin valida auhinnaks just Minu-sarja Moldova raamatu, sest tegu on riigiga, mis tundub küll põnev, kuid kuhu ma ilmselt mitte kunagi ei satu. Ja nagu raamatust lugeda võis, ei tee Moldova hunnitu bürokraatiasüsteem turistidele oma riiki sisenemist ka kergemaks. Mis seal siis imestada, et riik on vaeseim Euroopas.
Mõnus oli Moldovas ära käia ja selle riigi kohta rohkem teada saada. Moldova alla kuuluvates Gagauusias ja Transnistrias nii mõnus polnud, kuid silmaringi laiendav küll. Siin raamatus oleksin hirmsasti tahtnud näha ka kaarti Moldova ja selle ümber paiknevate riikide kohta, siis oleks olnud pilt selgem kohe lugemise ajal. Nüüd tuleb atlas välja otsida.
Ega ma Moldovast varem suurt muud ei teadnudki, kui et tegu on korraliku veinitootjamaaga ning meeles on ka üks Moldova Eurovisooni laul.
Kurb oli teada saada, et moldovlased ei austa absoluutselt oma riiki, et ligi poolteist miljonit moldovlast on emigreerunud ja ülejäänud kolmest miljonist soovib veel pool kodumaalt lahkuda. Valitsevad endiselt kommunistid ja rahvas elab tohutus vaesuses. Vaesus ei olegi alati emigreerumise põhipõhjus. Üks põhjuseid on ka see, et inimesed armastavad seal üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Isegi lapsekäruga teenindusasutusse sisenemist või rasedal WC kasutamist püütakse iga hinna eest takistada.

Hakkaja Marje pingutab omalt poolt kõvasti, et moldovlaste elu kuidagigi paremaks muuta. Suurim saavutus on pereplaneerijate veebisaidi loomine ja mitmete professionaalide otsimine, kes saidile artikleid kirjutavad. Ent ridade vahelt on tunda ka autori üleolekut Moldova suhtes. Moldovlastest peab ta lugu, Moldovast eriti mitte. Ilmselt annab oma panuse Marje kogemustesse ka tõik, et oma lapsepõlve on ta veetnud praegusele Moldovale väga sarnasel Kohtla-Järvel.
Aga ega seal Moldovas kõik väga kole ka ei ole. Selles mõttes oli hea, et lisatud oli ka fotosid ning sai näha näiteks muinasjutulist talvist Narnia metsa, mosaiikidega kaunistatud bussiootepaviljone või maastikku päevalillede ja hobuvankriga Põhja-Moldovas.
Lõpuks on Marje Aksli õnnelik, et "sitasest, vabandust, Chisinaust" lõpuks minema saab. "...hakkab tunduma, et ühed ja samad inimesed on selle lagu ja pehastumise ohvrid, kuid samas ka selle põhjustajad."
Nüüd kui see raamat läbi on loetud, võib kergemalt ohata ja tsiteerida Ivari Padarit: "Eesti on väga normaalne maa."
Raamatut lugedes on aga tunda, et ajaline distants Moldova-kogemuste ja raamatu kirjutamise vahel on liiga suur - ligi viis aastat. Hetkeemotsioone ja vahetust jääb väheks. Lõpuosas oleksin ka soovitanud kõik poliitikateemalised lood üheks peatükiks koondada, sest inimesele, kes asjas sees pole, jäid need kuivaks.
Kivi tuleb paraku visata seekord toimetaja kapsaaeda, sest jääb mulje, et raamat oleks justkui toimetamata, tekst on vahepeal konarlik, kuigi on aru saada, et tekstiga on kirjutaja palju vaeva näinud. Peale kõige muu leidus ka liiga palju lauseid, kus üks ja sama sõna asus lauses kahes kohas.