Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.

Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi. 

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.

Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega. 

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.

Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana. 

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad  - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal. 

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud. 

Eestlase toidulaud pärast…

Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.

Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind. 

 Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.

Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?

Kuidas me suitsusaunarallil 30kraadist jahedust nautisime

Foto: Kätlin Liimets

Niipea kui talvel kuulsin, et suvel on Rõuges tulekul saunamaraton, oli pilt selge, et just sellel tahan igal juhul osaleda. Kui nii meeleolukas üritus tuuakse lausa koju kätte, ei saa jätta võimalust kasutamata.

Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks. 

Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa. 

Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.

Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)

Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.

Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.

Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.

Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.

Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.

Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta. 

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.

Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.

Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida. 

Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.

Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud. 

Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.

Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!

Uue-Antsla liikluslinnak - uus turismiobjekt Võrumaal

Eile käisin Võrumaal Urvaste vallas asuva liikluslinnaku avamisel. Linnak on ehitatud Uue-Antsla rahvamaja vahetus läheduses paiknevasse vanasse sigalasse - Võru poolt tulles jääb see vasakut kätt.
Liikluslinnakuhoone kõrvalväljak on ette valmistatud murutraktoriralliks. Linnakus sees aga on täiskasvanutele omad ja lastele omad autod. Esialgu puuduvad autodel veel pidurid.
Liikluslinnaku lõi Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi peremees Aivo Värton koos oma perega. Nõiariigist jääb liikluslinnak vähem kui 3 km kaugusele, Urvaste valla teise olulise turismiatraktsioonini on linnakust umbes 7 km. Samasse tsooni jääb ka Tamme-Lauri tamm.
Linnaku avamisele oli kutsutud auväärne seltskond, kellest kõige tähtsam kindlasti siseminister Marko Pomerants. Üritust juhtis Urvaste oma mees Contra, kes otseloomulikult luges ka paar päevakajalist luuletust. 
Täpsem info liikluslinnaku kohta asub siin: Liikluslinn
Tähele tasub panna, et peale kõige muu on liikluslinnakus olemas ka kohvik, kuhu tuuakse toit Nõiariigist. Nõiariik on vaieldamatult üks parimaid sööke pakkuv ettevõtte Võrumaal.

Urvaste kuulsaim isik poeet Contra koos vanema poja Herbertiga.

Vasakult: Lõuna politseiprefektuuri piirkondliku politseitöö talituse juht Tiit Allik, siseminister Marko Pomerants, Võru politseijaoskonna vanemkomissar Tauno Klaar ja Võru maavanema kt Anti Allas.

Alumisel fotol  Pokumaa pomo Ena Drenkhan

Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu juht Tiit Tõnts kihutab tähtsat telefonikõnet pidama.

Vasakul liikluslinnaku linnapea Aivo Värton ja paremal ETV Lõuna-Eesti korrespondent Ragnar Kond.

Reporterid Inno ja Irja Tähismaa

Pomerants

Huvitav, kas miks jäid politseiametnikud just bensuka juurde juttu puhuma?

Rahvas siseneb diskoteeki, kus muusika eest vastutab Sky Plus.

Urvaste vallavanem Riho Roon teeb katset võidusõit võita.

Võru maavanema kt Anti Allas pojaga.

Artikli "Ess-soo saagal lõppu ei paista" täisversioon

Avaldan Ess-soo arutelu kohta kirjutatud artikli täisversiooni, ka Lõunalehe paberlehes oli see oluliselt kärbitud.
Lõunalehe veebikülje kaks esimest lõiku ja foto on näha siin.

Fotol: Loodusuurija Eerik Leibak ja seltsingu Roheline Urvaste juhtimisõiguslik liige Airi Hallik-Konnula

Ess-soo saagal lõppu ei paista

Elina Kononenko

Selle nädala teisipäeval kohtusid Uue-Antsla rahvamajas kõik, kes on Urvaste vallas asuvast Ess-soost üht- või teistpidi huvitatud. Kui põhiosapooled omavahel kokkuleppele ei jõua, jätkub Ess-soo ümber toimuv ilmselt veel aastaid ja sellest võidavad vaid advokaadibürood.

Ess-soos vähelagunenud turvast kaevandada sooviva OÜ Ketal Võru jaoks on protsess kestnud juba 10 aastat, vahepeal on isegi uus maapõueseadus vastu võetud. 2000. aasta sügisel esitas AS Kagu-Eesti Turvas Urvaste vallale taotluse turbatootmise taastamiseks endises Ess-soo maardlas.

Kagu-Eesti Turba heakskiidul sai 2002. aastal kaevandusloa taotlejaks samale postiaadressile registreeritud OÜ Ketal Võru ja see soovis tootmise taastamise asemel vanas maardlas luua kõrvale uus maardla. Selleks andis toonane Võrumaa keskkonnateenistus (nüüdne keskkonnaamet) samal aastal ka loa. Ketal võiks alustada kaevandamist pärast seda, kui maa-amet annab firmale maakasutusõiguse. Seni on maa-amet veel oma otsusega oodanud.

Seltsing Roheline Urvaste (RU) alustas tegutsemist Ess-soo säilimise nimel 2004. aastal, kui esmakordselt jõudis Urvaste valla aktiivsete kodanikeni kuuldus plaanist turbakaevandamist alustada. Kohtuskäimisega jõuti välja riigikohtuni. Riigikohus leidis, et nad on vaidlustamisega kaks aastat hiljaks jäänud.

Kaitseala loomine vajab lisaotsuseid

Peale selle tegid kolm aastat tagasi Urvaste valla 17 ettevõtjat ja kõik seitse ühiskondlikku organisatsiooni ühisettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla – see protsess on praegu ummikseisus, sest vallavolikogu on vahepeal teinud otsuseid, mis on kaitseala loomist pärssinud. Nimelt otsustas 2008. aastal vallavolikogu Ess-sood kohaliku kaitse alla mitte võtta, kuid Tartu haldus- ja ringkonnakohus andsid õiguse RU-le.

Volikogu kartis eelkõige nõudeid, mida Ketal võib vallale esitada, kuigi Aivar Pilve advokaadibüroo oli paar kuud varem oma juriidilises arvamuses öelnud, et Ketal ei saa valla vastu sisulist kahjunõuet esitada. Euroopa kohtu praktika on kinnitanud, et majanduslikud kaalutlused ei saa mitte ühelgi juhul kaaluda üles ökoloogilisi huvisid.

Lisaks arutletakse praegu, kas võtta kaitse alla Ess-soo koos Ketali plaanitava kaevandusalaga ehk variant A või ainult Ess-soo kõige väärtuslikum loodeosa ehk variant B.

Praeguseks on kõik dokumendid ettevalmistatud selleks, et vald saaks soo kaitse alla võtta juhul, kui käiku läheks variant A.

Seekordsel koosolekul Ketali juhid ja omanikud ei viibinud – avalikule vabas vormis arutelule oli ettevõtet saadetud esindama Tallinna vandeadvokaat Andres Vinkel.

Vinkel sõnas, et tema jaoks on see esimene kord, kui on võimalik Urvaste valla ja Ess-soo allesjäämise eest võitleva seltsingu Roheline Urvaste esindajatega kokku saada väljaspool kohtusaale.

RUd esindasid arutelul Airi Hallik-Konnula ja Helina Kärgenberg, peale nende oli saalis veel mitmeid teisigi RU liikmeid. Valla poolt olid kohale tulnud vallavanem Riho Roon ja vallavolikogu esimees Aivo Värton. Keskkonnaamet oli enda esindajana kohale saatnud Põlva-Võru-Valga regiooni maavarade spetsialisti Aulis Saarnitsa. Maa-ameti nimel võttis sõna kinnisvara korraldamise osakonna juhataja kt Merje Krinal.

Üle-euroopaliselt väärtuslik siirdesoo

Aruteluringis viibis ka loodusekspert Eerik Leibak, kes on oma ekspertiisidega kindlaks teinud, et Ess-soo siirdesoos leidub palju kaitsmisväärset, kuna kogu regioonis teisi seesuguseid sookomplekse pole ja Euroopas on need üldse haruldane nähtus.

„Ess-soo siirdesoo omab ilmselgelt üle-eestilist ja üle-euroopalist väärtust,“ sõnas Leibak. „See siirdesoo on Natura varinimestikus ja sellest väärtusest ollakse Brüsselis teadlikud.“

Aulis Saarnits keskkonnaametist tunnistas, et 2002. aastal kaevandamisluba andes ei teadnud keskkonnateenistus, et tegu on niivõrd väärtusliku alaga. Toona oli soo riigi poolt märgitud tarbeturbavarude hulka.

Leibakut hämmastab, et Ess-soo siirdesoo on endise turbamaardla kõrval säilinud. Olemata ise veespetsialist, arvab ta, et tegu saab olla ainult veelahkmealaga. Küll aga ei usu Leibak, et kui kaitseala loomisel läheks käiku variant B ja Ketal Võru alustaks kõrval kaevandamist, siis kaitsealune siirdesoo säiliks.

Advokaat soovitab raha liikuma panna

Ketal Võru esindaja Andres Vinkel soovitas vallal soojalt kaaluda, kas vald vajab pigem looduskaitseala või tootmisettevõtet.

„Ma ei välista seda, et turbatootmine on võib-olla vallale õnnistus, millest ausat raha teenida,“ lausus Vinkel. „Marjakorjamisest soos ei laeku maksudeks kindlasti sentigi. Selleks, et elada, tuleb midagi müüa ja kõigepealt seda toota. Kui raha sisse ei tule, siis ei ole ka elu. Kui raha ei liigu, valda sisse ei tule, siis võib-olla tõesti tuleb marju korjata, et ellu jääda.“

Airi Hallik-Konnula lisas omalt poolt, et on turbatootmisest saadavaid ressursimakse uurinud ning juhul, kui ettevõte saaks turvast täies mahus toota, tooks see vallale aastas ressursimaksu maksimaalselt 330 000 krooni. Kui aga tootmismaht on näiteks selline nagu Rõuge vallas Põdrasuus, siis saaks vald aastas 66 000 krooni. Kuna OÜ Ketal Võru maksab avalike andmete põhjal töötajatele miinimumpalka, ei tooks see valda ka arvestavat tulumaksu. (2008. aasta töötajate keskmine palk oli 720 krooni kuus - lisatud hiljem)

Ka Eerik Leibak ei taha nõustuda, et elu aluseks on raha.

„Inimliigi olemasolu jooksul on raha olnud ainult tühise aja käibel,“ sõnas Leibak. „Turvas taastub vaid tohutute rahakuludega. Üldiselt kasvab turvas seal, kus ise tahab, ja kasvab üks millimeeter aastas.“

Urvastelasi häirib eriti see, et Ketal Võru tahab kasutusele võtta heas konditsioonis siirdesoo, mitte aga endist turbamaardlat. Nüüdseks on endise maardla vastu hakanud huvi tundma AS Tootsi Turvas, mis soovib kaevandada sealt 10 kuni 15 aasta jooksul kahemeetrise turbakihi ja seejärel roheluse taastada. Praegu on vana maardla vaid tühi elutu väli ja koos ülejäänud 10 000 hektari mahajäetud turbaaladega Eestis eraldab see aastas 1,1 miljonit tonni kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi. 

Ketal rõhub õigustatud ootusele

Teisipäevasel arutelul võttis sõna ka Eesti maavarade ühingu esindaja Mihkel Kukk, kes leidis, et Ess-sood tuleb vaadata kui tüüpolukorda, kus iga mees metsast tuleb ja ütleb, et ta tahab kusagil midagi kaevandada, ning riik kiidab selle heaks.

„Minu meelest ei peaks see nii käima, et suvaline ettevõtja tuleb ja suhtleb juristi vahendusel,“ ütles Kukk. „Meil tuleks alustada Ess-soo protsessiga otsast peale.“

Ka Helina Kärgenberg on arvamusel, et kindlasti ei saa asi lõppeda sellega, et kaheksa aastat tagasi keskkonnateenistuse tehtud otsus on igavesti lõplik ja sellega tulebki leppida. Vallavolikogu esimees usub, et teisipäeval toimunud arutelule järgneb kindlasti veel üks.

Ketali esindaja Vinkel sõnas, et Ketali jaoks ei ole turba kaevandamine elu ja surma küsimus, kuid neil on selleks õigustatud ootus.

Siirdesoo on soo keskmine järk, üleminek madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Taimed on seal osaliselt põhjavee-, osaliselt sademeveetoitelised. Taimeliike on vähe, peamiseks tunnustaimeks on jõhvikas.

Osalesin loova kirjutamise õpitoas

Käisin täna, 28. märtsil Sänna kultuurimõisas loova kirjutamise õpitoas. Mõtlesin sellest küll kirjutada oma kinnises blogis, aga kuna midagi varjamisväärset ei leidu, siis miks mitte siin sellest väike ülevaade teha.
Õpituba juhendas soomlane Dharmachari Viddasu. Arvasin eelnevalt, et see on mõni Soome emigreerunud hindu, aga selgus, et tegu on väliste tunnuste järgi kõige tavalisema soomlasega (internetis tuhlates ilmnes, et tema õige nimi on Ari Laaksonen), kes kõneles nii eesti kui ka inglise keelt puhtsoomepärase aktsendiga. Oma mõtteid avaldas mees inglise keeles, kuid kõik eestlased rääkisid eesti keelt ja sellest sai ta kenasti aru. Ta on abielus eestlannaga ja nad elavad Hispaanias.

Kes läks õpituppa erilisi imeoskusi otsima, mis aitaksid tal algust teha romaaniga, mis seni kuidagi õnnestunud pole, siis see pidi ilmselt pettuma. Mina läksin ja vaatasin, mis saab. Peale minu, Ari ja tema naise osales veel seitse inimest ehk kokku 10.
Päeva jooksul tegime kaheksa kirjutamisharjutust, mille põhireegliks oli, et kirjutad 10 minuti jooksul, mis pähe tuleb, ja kirjutama peab kogu aeg ilma pausideta, kätt paberilt tõstmata. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor tõstatas küsimuse, kas tegelikult ongi tegu üldse loova kirjutamise õpitoaga, äkki näiteks hoopis vabastava kirjutamise õpitoaga, sest on ju see oma mõtete üleskirjutamine enese vabastamine mõtetest - kirjutamisteraapia. Jah, võib-olla olekski tulnud õpitoa nimeks panna metsiku kirjutamise õpituba, seda enam, et Ari jagas mõningaid nõuandeid Natalie Goldbergi raamatust "Wild Mind".

Nõuanded ehk reeglid kirjutamiseks olid näiteks sellised: ära suru maha metsikut mõtlemist, mis võib olla ebakohane; kaota kontroll enda üle, ära muretse tulemuse pärast; kuigi kirjutad vabalt, püsi teemas; kirjuta tekst välja pigem oma kehast kui peast; ära muretse grammatika pärast; oled vaba kirjutama maailma suurimat rämpsu jne.
Harjutused ei olnud lihtsalt niisama kirjutamised, need algasid kindlast teemast. Kahe harjutuse puhul pidi kirjutama ette antud postkaardist, neist ühe puhul pidi kujutlema end kaardil olevaks inimeseks. Minule loosiga tulnud kaardil oli näiteks püha Franciscus ja suutsin täitsa hästi temasse sisse elada. Siis tuli veel alustada teksti pärast ühe jõhvikas suhkrus maitsmist, pidada endaga küsimuste-vastuste stiilis kahekõne jms. Kõige viimast harjutust aga soovitaksin viie minuti jooksul kõigil proovida - kirjutada enda kohta väga kiitev jutt, ülistuslaul. Ja uskuge mind, see osutub kõige suuremaks loominguks, sest ilmselt on meist paljud kirjutanud üles pähetulevaid mõtteid ja metsiku kirjutamise käigus tulevadki tihti pähe mõtted, mida ise või teised on varem paberile tähendanud, kuid kiidulaulu enda kohta on meist kirjutanud ilmselt vähesed. Teadaolevalt vähemalt üks sloveeni luuletaja siiski on, nime enam ei mäleta, tema luuletused on ülistuslaulud temale endale. Enese kohta ülima kiidulaulu kirjutamine osutus väga huvitavaks, vabastavaks, poeetiliseks ja teraapiliseks. Oleks justkui loonud ülemlaulu iseendale.

Tegelikult ongi loov kirjutamine ajurünnak - kui palju mõtteid üles kirjutad ja enda seest tulevaid hääli kuulad, siis hakkab ühel hetkel sadama väga häid mõtteid. Teraapia on see kindlasti ka. Mina kirjutasin kaheksa harjutuse ehk 80 minuti jooksul täis kümme A5 formaadis lehekülge. Anti ka võimalus oma tekst ette lugeda, kuid vaid paar korda juleti seda teha. Mina enda omi ei tahtnud ette kanda, sest kirjutasin sinna ka häbiväärsusi. Ari luges ise  ühe oma teksti ette - ta nimelt kirjutas ise kogu aeg soome keeles kaasa -, see sai alguse tänase ilma teemast - ausalt öeldes jäi suu lahti nii sügavat ja filosoofilist juttu kuuldes. 10 minuti jooksul tegi ta Õnnepalu. Tundub nii, et tegelikult lähtubki Õnnepalu kas teadlikult või alateadlikult just loova kirjutamise soovitustest  - kuskilt otsast alustab ja muudkui kirjutab, mis parajasti meenub, mõni nimetab seda heietamiseks.

Suvel tuleb Sännas ilmselt uus loova kirjutamise kursus. Võimaluse korral tahaksin kindlasti osaleda, sest tänane päev mõjus väga lõõgastavalt. Ja siis tuleb veel võib-olla loova rääkimise õpituba - päris huvitav oleks kuulata, kui inimene räägib 10 minuti jooksul vahetpidamata kõike, mis pähe tuleb. :-D

Ja mitte üks tont ei pääse edasi

Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline. 

Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.

Mannid

Üks asi ajab mind siin Võrumaal kergelt muigama. Nimelt kutsutakse siin umbes pooli naisi Mannideks, olgu nende nimi siis milline tahes. Ainus eeldus on, et naise nimi peab algama m-tähega. 

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa

Jätkan Võrumaal kuuldud keeleliste markerite väljatoomist, mida pean tänapäeva siitkandi inimeste omapäraks. Niimoodi ei räägi nad mitte murret, vaid n-n kirjakeelt. Rõhutan, et mina olen pärit Rakverest, elanud vahepeal Tartus ja pole selliseid sõnakasutusi varem kirjakeele sees kuulnud. Kui neid sõnu või väljendeid kasutatakse näiteks ka Järvamaal või Hiiumaal, andke aga julgelt teada, sest see siin ei pretendeeri absoluutselt teaduslikule uurimusele.
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin  Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.

3. Hammustamise või isegi kergelt näksamise kohta ütlevad purema. Teeb nalja küll, kui nende sõnul purevad neid isegi sääsed. Kord küsisin ühelt politseiametnikult täpsustuseks, kas koer hammustas inimest või lausa pures. Vastus kõlas: aga mis seal vahet on? Purema on murdelise päritoluga: purõma.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.

5. Pontšikute asemel on väga levinud öelda sai. Näiteks lapsele pontšikut pakkudes küsitakse: kas sa saia tahad? Mõnel pool nimetatakse kohupiimapontšikuid ka kukliteks. Saia kohta ütlevad muidugi ka sai.

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda

Kui Võrumaale saabud, hakkad peagi tähele panema, et ka n-ö kirjakeelt räägivad siinkandi inimesed pisut teistmoodi kui muu kandi eestlased. Kui kohtad kuskil eestlasi, kes kasutavad selliseid sõnu või väljendeid, nagu ma allpool välja toon, siis tea, et nad on kindlasti pärit Võrumaalt, äärmisel juhul Põlva- või Valgamaalt (ehk ajalooliselt Võrumaalt), kusjuures Võru murdega pole alltoodul otseselt mingit pistmist.

1. Ämbri asemel kasutavad nad sõna pang ning käänavad seda pang-pangi, mitte pang-pange. Alguses põrkavad pangid väga valusasti kõrvade pihta, aga hiljem harjud ära.
   
2. Varrukate asemel ütlevad nad käised.
3. Kui neil on palav, siis ütlevad nad, et neil on kuum.
4. Lapse lutti nimetavad osad soskuks.
5. Lapse käe kohta ütleb enamik neist kännu asemel kätu. Olen aga kohanud ka põliseid võrumaalasi, kes kasutavad sõna kännu. (Mina olen sündinud-kasvanud Rakveres ja kõik minu sugulased kasutavad kännut.)
   
6. Taskulampi kutsuvad nad patareiks. Seega, kui keegi ütleb, et lähme keldrisse, aga enne peab patarei tooma, siis tegelikult ei lähe ta tooma patareid, mida saaks taskulambi sisse panna, vaid taskulampi ennast.
7. Kaane kohta ütlevad nad kaan, mitte kaas.
8. Kui nad kuskilt midagi ära tooma lähevad, siis teatavad: ma lähen otsin selle asja ära.
9. Kui nad kartuleid sorteerivad, siis nad väidavad, et nad korjavad kartuleid.
10. Ka sõna hani ei oska nad õigesti käänata, ütlevad haned asemel hanid.
11. Kui nad räägivad kannust, siis käänavad nad ka seda i-lõpulisena: kann - kanni. Kusjuures nad hääldavad seda sõna, nagu tavaline eestlane hääldab pepukanni.
12. See, selle, seda asemel ütlevad too, tolle, toda.
13. Perekonnanime Sikk käänavad: Sikk-Sika, mitte Sikk-Siku.
    
14. Ja veel üks tähelepanek: kui inimese nimi on Aigar või Innar (mehenimi), siis on ta raudselt Võrumaa kandist pärit. Kui Tallinnas kohtate mõnda Aigarit, siis ei tasu teil tema päritolu üle pead murda.

[Üritan seda loetelu veel jätkata.]

Nii et jah, eesti filoloogid, hoidke alt. Tähenärijatel pole siinkandis kerge elu.

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest

Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.

Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause  - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine! 

Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.

Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla  taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.

Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus. 

On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust. 

Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu. 

Koolimajja siseneb süüdlane nr 1

Maakonnalehe reporterina sain nädala esimesel poolel ülesande kajastada ühes Võrumaa koolis suurematelt väiksematele tehtud "kummituba" nõudega kohe järgmise päeva hommikul koolis kohal käia.
Taipasin kohe, et ülesanne ei saa meeldiv olema. Ka fotograafi kui moraalset tuge ei saanud parajasti kaasa võtta. Ise peitsin fotoaparaadi juba eos oma suurde kotti ning ega pildistamisvõimalust ei tekkinudki.
Alguses olid kooli töötajad väga sõbralikud, ent niipea, kui direktoriga juttu tegin ja see korra teises kabinetis ära käis, hakkasin tundma end tõelise vaenlasena, justkui mina oleks kõik need lapsed ässitanud kummituba ja kes teab mida veel tegema. Direktor oli näost punane ega olnud nõus midagi rääkima, väites, et tema teiste asju edasi ei räägi. Come on, kes siis veel organisatsiooni asjadest teadma peab kui mitte selle juht.
Eks ole ka mõistetav, et kool ei taha oma nime leheveergudel halvas valguses näidata. Mulle soovitati, et kirjutagu ma hoopis nende valentinipäevast. Aitäh.
Sain kohe aru, et ei ole mõtet kirjutada artiklit lähtudes uudisest, et kuskil koolis tehti kummituba, sest füüsilist vägivalda esineb tõesti peaaegu igas koolis, vaid hoopis sellest, et sedakorda kirjutas õpetaja õpilaste taltsutamise lootuses politseile avalduse.
Kartus leheveergudele jõuda oli muidugi põhjendatud. Juba artikli ilmumise päeval oli see enne lõunat üles riputatud Postimehe ja SLÕL-i onlaini, olgugi, et kool jäi anonüümseks. Postimehesse oli lõunaks tekitatud juba ka samal teemal gallup. Eilses Postimehes aga ilmus kogu krempli kohta anonüümne arvamuslugu (nii ma juhtkirju defineerin, ei maksa luua omale illusiooni, et juhtkiri on kogu toimetuse ühine arvamus) pealkirjaga "Õpetajale õpetaja õigused". Loost võib leida muuhulgas lause: Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist.
Tuleb aga nentida, et kogu see asi ongi koolides üles ehitatud süüdistamise ja ründamise peale. Sedakorda langesin rünnaku ohvriks hoopis mina. Pärast direktoriga kahe lause vahetamist üritasin koridoris õpilasi küsitleda. Selle peale tormas mulle ründavalt ligi üks tüse tädike ja hakkas õiendama. Küsisin pärast minu pihta tulistatud süüdistusterahet, et kes ta on. Nimetas end õppealajuhatajaks ning sellele järgnes tema poolt veel kord süüdistuste laviin stiilis, et nüüd on ajakirjanikel pidu ja teie tahate vägivalda müüa jne. Jumala eest, ajakirjanikud teevad ka koolivägivalda kajastades lihtsalt oma igapäevast tööd ning pidutsevad väljaspool tööaega mitte mingit suvalist artiklit tehes. Kokkuvõtlikult jäi mulje, et kõiges ongi süüdi ajakirjandus. Ja lugu olekski olematu, kui sellest kusagil ei kirjutataks.

Kõige hullem ongi see, et kogu selle koolivägivalla puhul ei taheta otsida lahendust, vaid tegelda süüdlaste otsijatega ja vastutuse veeretamisega potentsiaalse "kurjategija" peale. Kogu seda õppealajuhataja rünnakut ja direktori pea liiva alla peitmist kogedes tuleb paraku tõdeda, et sellise õhkkonnaga koolis ei saagi midagi paremuse poole muutuda. Kusjuures õppealajuhataja mainis, et vägivalda on koolides esinenud juba aegade alguses peale ning ka tema ise oli kooliajal see, kes teisi kiusas. Viimane fakt ei tekitanud minus kahtlust.

Hiljuti tegin juubeliloo ühest kauaaegsest Võru kooliõpetajast Elmar Susist ja tema ütles sellise lause: „Väimelas panin terve kooli varvastel kõndima, aga mine sa praegu – oled kohe vangis.” Elmar oli karm õpetaja, aga tohutu respektiga mäletatakse teda siiani, see tuli välja ka netikommentaaridest artiklile.

Praeguse peaaegu et olemat karistussüsteemi juures on põhihäda see, et õpilane ei tunne ennst karistatuna. Saab mingi käskkirja, no mis see talle ikka teeb. Karistus peab olema ikka selline, mida on õpilasel ebamugav taluda ja mida ta uuesti kogeda ei tahaks. Miks mitte näiteks kolm päeva aresti või nädalavahetustel ühiskondlikult kasuliku töö sundkorras tegemine. Ja suuri tugevaid meesõpetajaid peaks ka koolis rohkem olema. Naistekari kukekarja juhtimas ei tõota head.
Ma olen veendunud, et koolivägivallast tuleb igal juhul avalikult kirjutada. Muidu arvavad paljud, et koolide nõrkuseks ongi üksnes madalalt motiveeritud õpetajad, kehvad ainekavad ja ebasõbralik vaimne õhkkond. Koolivägivalda on pikalt suudetud varjata ja see on teinud asjad üksnes hullemaks. Mina ise pole koolivägivalda mitte kunagi kogenud ei ühelt ega teiselt poolt.

Fenomenaalne Lindora laat

Täna õnnestus meie perel esmakordselt elus Lindora laadal käia. Päev oli selleks viimaks ometi ideaalne: tund aega kauem sai magada, nädalavahetusepäev, ilus ilm.
Lindora laat on toimunud juba vähemalt 100 aastat Võru-, Setu- ja Põlvamaa piiril, teede ristumispaigas, igal aastal täpselt 28. oktoobril. Kuna viimastel aastatel on laat olnud tööpäeviti, siis ongi see takistanud kohale minekut, kuigi eelmisel aastal võis see ju olla laupäeval, aga polnud meeles minna. Kusjuures Lindora laada puhul on eriline see, et seda tegelikult pole kunagi mitte keegi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Viimastel aastatel on vald siiski ka käe külge pannud, et kaubitsejaid natuke taltsutada: turuhilpude müüjad on lükatud omaette tsooni.

Meie asusime laadale teele hommikul kell 8.30. Ausalt öeldes kartsin, et läheme lootusetult hilja kuna vanad kalad teadsid rääkida, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Ja huvitav on see, et kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid. Aga eks oli kell siis ju ka alles 11, muudele laatadele ei minda üldjuhul isegi mitte nii vara.
Ega seal laadal midagi väga erilist ei müüdudki - ikka see sama laadakaup, paljude kaubitsejate näodki juba erinevatelt laatadelt tuttavad. Kõigepealt õnnestus meil hõlma alt osta pudel tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mida isiklikult väga kiidan. Purju juua pole sellest ennast muidugi mõtet, kuigi täisvõtuks palju märjukest ei kuluks. Parim on ta aga külma ja külmetushaiguste peletamiseks ning muuks raviotstarbeks. Sattusin ükskord talve hakatusel pooltõbise ja värisevana ühele peole Setumaal, paar laksu hansat alla ja haigus oli nagu peoga pühitud. Tõeline rariteet.
Veel ostsime kaks suurt lambalihatükki. Osa lihast paneme jääkülma, et oleks vajadusel võtta. Lambaliha on ju samuti tõeline rariteet. Siis sai laps veel ühe väikese korvi ja maavillase kapuutsiga muumitrollidega kampsuni. Üks sõir ka, kuigi sõirasõber ma tegelikult pole. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga selle positiivne pool on alati see, et raha jääb alles. Ja näiteks Rohelise Urvaste pannkoogitelki mina ei näinudki.

Kui ma vaatan laatadel kõiki neid käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, siis tahes tahtmata tekib küsimus, et mis nendest lõpuks saab. On ju selge, et kõik need lugematud kudumid omale ostjat ei leia.
Muidu on aga Lindora laat tõeline fenomen, millest võiks huvitava dokfilmi vändata. Kui juba vaadata neid inimesi, kes ja kuidas sinna tulevad, siis see on ikka väga huvitav.
Ja täna tegin autoderivist mööda vantsides veel ühe avastuse: äärmiselt huvitav on vaadata, mis asjad inimestel autodes on. (Kuigi see ehk pole väga viisakas.) Mõne inimese auto on seestpoolt silmanähtavalt räpane, kuid mitte ühtegi asja istmetel ei vedele. Mõnel on aga terve elamine autosse kaasa võetud.

Ahjaa, auto parkisime me Lindora peatusele eelnevasse Tabina bussipeatusesse ja kõndida tuli meil enne esimeste müügipunktideni jõudmist umbes kilomeeter. Kui tagasi tulime, oli meie seljataha tekkinud veel mitmekilomeetripikkune autoderivi.

NB! Huvitavamaid pilte pole, sest fotokas tuli meelde alles äraminekule asudes.