Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa

Jätkan Võrumaal kuuldud keeleliste markerite väljatoomist, mida pean tänapäeva siitkandi inimeste omapäraks. Niimoodi ei räägi nad mitte murret, vaid n-n kirjakeelt. Rõhutan, et mina olen pärit Rakverest, elanud vahepeal Tartus ja pole selliseid sõnakasutusi varem kirjakeele sees kuulnud. Kui neid sõnu või väljendeid kasutatakse näiteks ka Järvamaal või Hiiumaal, andke aga julgelt teada, sest see siin ei pretendeeri absoluutselt teaduslikule uurimusele.
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin  Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.

3. Hammustamise või isegi kergelt näksamise kohta ütlevad purema. Teeb nalja küll, kui nende sõnul purevad neid isegi sääsed. Kord küsisin ühelt politseiametnikult täpsustuseks, kas koer hammustas inimest või lausa pures. Vastus kõlas: aga mis seal vahet on? Purema on murdelise päritoluga: purõma.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.

5. Pontšikute asemel on väga levinud öelda sai. Näiteks lapsele pontšikut pakkudes küsitakse: kas sa saia tahad? Mõnel pool nimetatakse kohupiimapontšikuid ka kukliteks. Saia kohta ütlevad muidugi ka sai.