 |
| Foto: Kätlin Liimets |
Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks.
Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa.
Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.
Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)
Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.
Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.
Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.
Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.
Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.
Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta.
Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.
Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.
Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida.
Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.
Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud.
Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.
Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar