Intervjuu Evelin Tammega

Intervjuu: Evelin Tamm: Eesti haridussüsteemi valuprobleemiks on lokkav vägivald - Uudised - Virumaa Teataja

Pärast novembri alguses Võrumaal toimunud Eesti esimest kodanikuajakirjanduse konverentsi jätkus õhtu ühes Võrumaa turismitalus, kuhu said tulla kõik, kes soovisid. Ootamatult üles kerkinud suurte ebameeldivuste tõttu ei organiseeri ma seal talus enam ühtegi üritust ega tõsta sinna ka enam oma jalga (märksõna: väljapressimine). Kuid õhtus oli siiski ka midagi positiivset: tutvusin nii mõnegi huvitava inimesega, teiste seas põneva isiksuse Evelin Tammega, kellest eesti rahvas sai teadlikuks, kui ta algatas Facebookis kampaania "Õpetajale vääriline palk". Kuna avastasin ka, et oleme Eveliniga samast kandist pärit, siis ei läinudki palju aega, et valmiks see intervjuu. Evelini tegemisi tasub jälgida! Ta hoiab hariduse käekäigul silma peal.

Paneks õige koolid üldse kinni!

Kagu-Eestis on taas kord päevakorral kahe kooli (Pikakannu ja Pühajärve põhikoolide) sulgemise teema ning õhus tiirutavad hävitava keeristormina “mõistuse hääled”: kooli pidamine on liiga kallis, kool ei tasu end majanduslikult ära, kool tuleb kinni panna!

Väiksed nõuanded otsustajatele edasimõtlemiseks:

Ka neid koole, mis alles jäävad, on tegelikult kallis üleval pidada. Paneme need ka kinni, kool ei ole ju eluline vajadus, kool ei too midagi sisse. Keda enne kool targaks on teinud, inimene õpib kõige rohkem ikkagi eluülikoolis.

Kus siis seda enne kuuldud on, et üks omavalitsus peaks maksma koolile peale selleks, et keegi saaks haridust omandada või puhtalt sellepärast, et mingi lapsed ei viitsi hommikul tund aega varem ärgata ja päevas kaks tundi koolibussis loksuda. Keda see huvitab, et nad kombinaatkooli lärmis oma närvid kaotavad. Kes ütles, et laps peaks õppima puhta looduse keskel? Haridust ei ole vaja, meil ju endal seda ka ei ole, aga näe, kui hästi hakkama saame ja kui hästi oskame numbreid lugeda. Kulutada nüüd raha kooli jaoks, see pole ju rentaabel. Numbrid räägivad teist keelt. Miks peaks kulutama oma valla raha mingite inimeste laste õpetamise peale? Tehku vähem lapsi. Ega inimesed makse ju ometi selleks maksa, et nende lapsed koolis käidud saaks.

Maailmas on päris palju riike, kes saavad hakkama ilma riigi poolt ülal peetavate koolideta. Seal saavad koolides käia need, kes jaksavad maksta. Katusuge te faktidega tõestada, et inimesed neis riikides oleks rumalamad kui Eestis. Aitab küll sellest vaese vagla elust ja koolidele peale maksmisest!

Loodetavasti said lugejad aru, et tegu on irooniaga.

Koolimajja siseneb süüdlane nr 1

Maakonnalehe reporterina sain nädala esimesel poolel ülesande kajastada ühes Võrumaa koolis suurematelt väiksematele tehtud "kummituba" nõudega kohe järgmise päeva hommikul koolis kohal käia.
Taipasin kohe, et ülesanne ei saa meeldiv olema. Ka fotograafi kui moraalset tuge ei saanud parajasti kaasa võtta. Ise peitsin fotoaparaadi juba eos oma suurde kotti ning ega pildistamisvõimalust ei tekkinudki.
Alguses olid kooli töötajad väga sõbralikud, ent niipea, kui direktoriga juttu tegin ja see korra teises kabinetis ära käis, hakkasin tundma end tõelise vaenlasena, justkui mina oleks kõik need lapsed ässitanud kummituba ja kes teab mida veel tegema. Direktor oli näost punane ega olnud nõus midagi rääkima, väites, et tema teiste asju edasi ei räägi. Come on, kes siis veel organisatsiooni asjadest teadma peab kui mitte selle juht.
Eks ole ka mõistetav, et kool ei taha oma nime leheveergudel halvas valguses näidata. Mulle soovitati, et kirjutagu ma hoopis nende valentinipäevast. Aitäh.
Sain kohe aru, et ei ole mõtet kirjutada artiklit lähtudes uudisest, et kuskil koolis tehti kummituba, sest füüsilist vägivalda esineb tõesti peaaegu igas koolis, vaid hoopis sellest, et sedakorda kirjutas õpetaja õpilaste taltsutamise lootuses politseile avalduse.
Kartus leheveergudele jõuda oli muidugi põhjendatud. Juba artikli ilmumise päeval oli see enne lõunat üles riputatud Postimehe ja SLÕL-i onlaini, olgugi, et kool jäi anonüümseks. Postimehesse oli lõunaks tekitatud juba ka samal teemal gallup. Eilses Postimehes aga ilmus kogu krempli kohta anonüümne arvamuslugu (nii ma juhtkirju defineerin, ei maksa luua omale illusiooni, et juhtkiri on kogu toimetuse ühine arvamus) pealkirjaga "Õpetajale õpetaja õigused". Loost võib leida muuhulgas lause: Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist.
Tuleb aga nentida, et kogu see asi ongi koolides üles ehitatud süüdistamise ja ründamise peale. Sedakorda langesin rünnaku ohvriks hoopis mina. Pärast direktoriga kahe lause vahetamist üritasin koridoris õpilasi küsitleda. Selle peale tormas mulle ründavalt ligi üks tüse tädike ja hakkas õiendama. Küsisin pärast minu pihta tulistatud süüdistusterahet, et kes ta on. Nimetas end õppealajuhatajaks ning sellele järgnes tema poolt veel kord süüdistuste laviin stiilis, et nüüd on ajakirjanikel pidu ja teie tahate vägivalda müüa jne. Jumala eest, ajakirjanikud teevad ka koolivägivalda kajastades lihtsalt oma igapäevast tööd ning pidutsevad väljaspool tööaega mitte mingit suvalist artiklit tehes. Kokkuvõtlikult jäi mulje, et kõiges ongi süüdi ajakirjandus. Ja lugu olekski olematu, kui sellest kusagil ei kirjutataks.

Kõige hullem ongi see, et kogu selle koolivägivalla puhul ei taheta otsida lahendust, vaid tegelda süüdlaste otsijatega ja vastutuse veeretamisega potentsiaalse "kurjategija" peale. Kogu seda õppealajuhataja rünnakut ja direktori pea liiva alla peitmist kogedes tuleb paraku tõdeda, et sellise õhkkonnaga koolis ei saagi midagi paremuse poole muutuda. Kusjuures õppealajuhataja mainis, et vägivalda on koolides esinenud juba aegade alguses peale ning ka tema ise oli kooliajal see, kes teisi kiusas. Viimane fakt ei tekitanud minus kahtlust.

Hiljuti tegin juubeliloo ühest kauaaegsest Võru kooliõpetajast Elmar Susist ja tema ütles sellise lause: „Väimelas panin terve kooli varvastel kõndima, aga mine sa praegu – oled kohe vangis.” Elmar oli karm õpetaja, aga tohutu respektiga mäletatakse teda siiani, see tuli välja ka netikommentaaridest artiklile.

Praeguse peaaegu et olemat karistussüsteemi juures on põhihäda see, et õpilane ei tunne ennst karistatuna. Saab mingi käskkirja, no mis see talle ikka teeb. Karistus peab olema ikka selline, mida on õpilasel ebamugav taluda ja mida ta uuesti kogeda ei tahaks. Miks mitte näiteks kolm päeva aresti või nädalavahetustel ühiskondlikult kasuliku töö sundkorras tegemine. Ja suuri tugevaid meesõpetajaid peaks ka koolis rohkem olema. Naistekari kukekarja juhtimas ei tõota head.
Ma olen veendunud, et koolivägivallast tuleb igal juhul avalikult kirjutada. Muidu arvavad paljud, et koolide nõrkuseks ongi üksnes madalalt motiveeritud õpetajad, kehvad ainekavad ja ebasõbralik vaimne õhkkond. Koolivägivalda on pikalt suudetud varjata ja see on teinud asjad üksnes hullemaks. Mina ise pole koolivägivalda mitte kunagi kogenud ei ühelt ega teiselt poolt.