Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.
3 kommentaari:
Oh oleks see nii lihtne, see kontrolli tegemine! Tehaksegi ju. Aga. Kui inimest ei ole süüdi mõistetud, siis mille alusel kahtlustada, et ta võib osutuda pedofiiliks? Naabrite juttude järgi, et seal korteris käib sageli väikeseid poisse? Ei, see on inimõiguste rikkumine ning selle alusel keelu saanu tõenäoliselt võidaks kohtuprotsessi. Või kui inimene on süüdi mõistetud ja ta oma karistuse on ära kandnud, ka siis kaob ühel hetkel jälg. Et kui hr Simm suutis aastaid ära petta KaPo, siis millise professionaalsusega peaks olema see organ, kes oleks lastekaitse kapo. Uudis Kaur Hansonist on jõhker ja küüniline, aga kas me oleksime saanud seda ära hoida? Ma ei usu. Võibolla oleks olnud võimalik varem avastada ja sellega kahju väiksemaks teha, ohvrite hulka vähendada. Ma olin šokeeritud, kui sellest lugesin. Ja ometi ma olen palju näinud :) Kaur Hansoni oli jäljed oma tegevusest hoolikalt peitnud, tark inimene nagu ta on. Abielus, aktiivne lapsevanem, edukas jne - juba tema ühiskondlik staatus tegi raskeks tema tegevuse avastamise. Kui tema naine oleks .... Kui keegi teine esimeste kahtluste puhul oleks .... Kui ohvrite vanem(ad) oleksid .... Noh, ka neid olekseid võib ju mitmeid välja tuua, juhtunut see olematuks ei tee. Ning paranoiliselt igasse inimesesse suhtuda, kes lastega tegeleb, neist räägib, nende õigusi kaitseb, ka ei saa. Ja ma ei teagi tegelikult, milline oleks lahendus. Mingi kontrolli organi loomine ei aita, selles ma olen kindel. Võibolla kui teravdada inimeste pilku ja õpetada märkama neid märke, mis ohtu võivad näidata, võibolla oleks see lahendus. Ja õpetada, rääkida, harida inimesi, et mida siis teha, kui on kahtlus(ed). Mitte ainult lastekaitsemaailm ei vaja kaitset oma Herman Simmide eest, vaid lapsed vajavad kaitset kaurhansonite eest ... Võibolla selle juhtumi avalikuks tulemine julgustab inimesi usaldama oma intuitsiooni analoogsete, esmapilgul uskumatute juhtumite puhul ...
Arvasingi, et vastad kindlasti sellele sissekandele.
Ma usun, et mingi kontrollimehhanism on võimalik luua, kuid see vajab kindlasti lisaressursse. Kas Sulle ei ole sellist tunnet, et see Kaur Hanson on ainult jäämäe veepealne osa?
Kindlasti oleks olnud võimalik Hanson varem paljastada.
Ma arvan, et kui naabrid väidavad, et korteris käib palju poisse või et kellegi on arvutis lastepornot, siis tuleks selle inimese järel n-ö luurama asuda.
Kuigi jah, mõnda aega hoiab Eesti ühiskond liigagi teravalt silma peal kõigil meestel, kes poistega mingitki tegemist teevad. Nagu ütles minugi mees: enam ei julge laste lähedusse minnagi.
Ausalt öeldes mu esimene reaktsioon Kaur Hansonist lugedes oli see, et mulle meenus hulgaliselt meestsoost isikuid, kes lastekaitses aktiivselt tegevad on ja ma mõtlesin, et jumal küll, kas ka nemad kõik. Ilmselgelt on see liialt paranoiline lähenemine. Kas Kaur Hanson on jäämäe veepealne osa - küllap on. Ent ma ei usu, et see jäämägi nüüd ainult lastekaitsjatest koosneb. Ja eks see on ka aja märk, et üha enam pedofiile vahele jääb/kinni võetakse. Ja tähelepanuväärne on see, et ka kõrge staatusega inimestele ei tehta hinnaalandust. Ülikoolis on lastekaitse ainet väga kerge anda hetkel, sest igal nädalal varustab ajakirjandus mõne juhtumiga, mida tudengitega analüüsida :D Tegelikult ju kontrollitakse lastega tegelevaid inimesi, ent küsimus on selles, kas läheneda igale inimesele a priori kahtlustusega "süüdi lasteahistamises" ja otsida selle kohta tõendeid või siis "süütu" lähenemisega ja hakata otsima tõendeid siis kui kahtlused ilmnevad. Ma arvan siiski, et lahendus oleks see, kui osataks lugeda märke, mis inimesed oma tegevusest jätavad ning neisse suhtutaks tõsiselt, mitte a la inimlik veidrus. St et igaühel hakkaks häirekell helisema, kui näeb tänaval täiskasvanud meest kummalisel ajal lastega kummalises suhtluses. Mida tähendab see kummaline suhtlus, seda on raske seletada, ent minu jaoks tähendab see eelkõige mitte tavapärast täiskasvanu-laps suhtlemist, ükskõik millisel tasandil. Ja pedofiilide andmebaas. Keeruline teema igati ...
Postita kommentaar