Vikerkaar hilja novembris

Võrus ilmutas end täna üsna unikaalne nähtus - vikerkaar peaaegu et talvel ehk meie riigi igavesel sügisel. Kuupäevaks 25. november ja välitermomeeter näitab kuut soojakraadi.

Sügisene mürareostus

Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

Ulis Guth "Pärlid sigadele"

Endine Võrumaa Teataja sporditoimetaja Ulis Guth on isiksusena kahtlemata üks väga harukordne eksemplar. Oma raamatuesitluselgi 17. detsembril Võrumaa keskraamatukogus nentis ta, et temasugust inimest teist vist ei leidu. Ulise parimaks omaduseks pean tema jäägitut siirust.

Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust. 

Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.

Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.

Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.

Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.

Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.

Kõrini avalikest kusikutest

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega. 

Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad? 

Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval. 

Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant  fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.

Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada. 

Mõttetu püüe politseid teavitada

Tegevuskoht: Võru kesklinn, Tamula järve linnapoolne kallas. Järv kuulub Natura 2000 võrgustikku.
Tüüpiline juhtum: rullnokaeast ülekasvanud ärikad arvavad, et neile on kõik lubatud ja sõidavad ATV-dega järve kaldakaitsevööndis, samuti eramaadel. Järele jäävad koletud porised vaod.
Siiani pole ma viitsinud nende vastu midagi ette võtta, sest kui hakata politseid kutsuma, võivad nad selleks ajaks ammu kadunud olla.

Täna aga mõtlesin, et valin siiski numbri 110 ja seda põhjusel, et ATVga kihutas kaldakaitsevööndis kaks 12-13aastast last, kummalgi puudus kiiver. Et sõit oleks ilmselt veelgi lahedam, oli ühel peas päkapikumüts. Enne seda aga oli see lapsuke suisa palja peaga.

Niisiis helistasin politseisse, vastu võttis suhteliselt flegmaatiline onuke kust mujalt kui Tartust. Kõik Lõuna-Eesti kõned jõuavad ju Tartusse ühte kinnisesse Otsalti-Seli rajatud ruumikesse, kus ma isegi käinud olen. Loomulikult oli aru saada, et onuke keset Tartu kivimaju ei tea ööd ega mütsi Võrus toimuvast ega sellest, kus miski asub jne. Pikalt-laialt esitas ta mulle omajagu mõttetuid küsimusi. Ja kui telefonikõne lõppes, siis olid muidugi ka ATV-lapsukesed oma hoovi ära jõudnud sõita.

Oleks korrapidaja Võrus, oleks ta edastanud kohe patrullile, et käige sealt ja sealt läbi. Politsei oleks sama ajaga, mis nüüd telefonikõnele kulus, ilmselt juba poolel teel olnud. Võru politseile poleks olnud vaja seletada, kuhu kohta Tamula kaldale peab minema, nad teavad seda niigi. See ei ole mingi Tallinn oma müstiliste uudisasumaadega. Ühesõnaga arvan ma, et see telefonikõne politseile osutus mul täna küll täiesti mõttetuks ja kas ma edaspidi viitsin ärksa kodanikuna politseid seaduserikkumistest informeerida, on küsitav. Ma ei arva, et politsei oleks pidanud lapsi karistama, aga liiklusreegleid ja seadusi selgitama küll.

See, et igasugu endast heal arvamusel olevad tüübid sõidavad kaldakaitsevööndis eramaal, on siin väga levinud nähtus. Enim kasutatakse sõidukitena maastureid või ATVsid. Kusjuures mingit teed peale jalgraja siin pole.

Oskar Bin Laden, Kumaarik, Gucci ja teised

Istusin täna ühel vabama õhkkonnaga seminaril, kuid parajasti sel ajal, kui rääkis väga tähtis mees, kes lausa Ameerikast kohale oli sõitnud, ei suutnud ma endaga midagi ette võtta, kuna olin naerust lõhkemas. Naabri käes hakkas nimelt silma üks raamatuke - Võro-seto tähtraamat -, kus sees kõikide Võru koerte ja kasside nimed. Ei suutnud kuidagi naeru pidada. Panin mõningad huvitavamad ka kirja, kui kellelgi peaks tekkima mure, mida oma karvasele nimeks sobitada.

Koerad:

Kumaarik, Metsapiiga Rosiine, Bibi-Pitsu, Ceus, Dzek, Muffin, Luud, Baks-Robi, Mõmmibeebi, Poro, Potter, Pärli-Pätsu, Rimi, Ufo, Notorius, Bonjado jt.

Kassid:

Arturo, Barbi, Buss, CD, Digimon, Donnafenna, Gucci, Inno, Juss-Kratt, Kiisu-Liina, Miki-Winni, Mursik, Oskar Bin Laden, Point, Vahur, Aurelius, Aramis jt.

Võib vaid ette kujutada loomakliiniku arsti nägu, kui ta peab loomakaardile kirjutama kassi nimeks Oskar Bin Laden.

Loetelust selgus ka, et meie koeral Ronjal on Võrus või Võrumaal üks koerast ja üks kassist nimekaim. 

Kasside seas on kõige rohkem Miisusid ja Kitisid (mõlemaid 9), järgnes Pätu (5). Nelja isendiga olid esindatud Joosep, Kiisu, Kriimu, Liisi ja Sämmi. Ühe kassi ametlik nimi ongi Kass.

Koeranimede seas juhib Bella (8), järgneb Reks (7). Rockysid ja Kudisid on mõlemaid 5, Donnasid 4. Pontusid, Mukisid, Kutte ja Rekusid 3. 

Meid ei tahetagi Tallinnasse

Tallinnas oli teatavasti mõnda aega tagasi miskine visioonikonverents. Ekspressi vahendusel (ega ma muidu küll vabatahtlikult Tallinna viljakasse visioonikonverentsi ei süveneks) jõudis minuni seisukoht Tallinna tuleviku kohta:
"Las olla Võru piirini ulatav ilus roheline linn." (Tõnis Palts)
Ja nüüd ma tahaks küsida, et mis on Võrus siis nii halba, et meid Tallinnasse ei taheta? Miks lõpeb jumalik Tallinn otse meie õue taga? Miks Tartu, Elva, Viljandi, Põltsamaa ja Paide sobivad Paltsule, Võru - vähest aega isegi Eesti pealinnana tegutsenu - välja peab jääma?
Aga no hästi, eks meie siis liitume Riiaga, kui kilulinnale ei kõlba. Ongi suurem, soojem ja uhkem linn.

Otsi pildilt presidenti!

Pühapäeval toimus Võrus miskine tahteväljenduspäev. Tõtt-öelda pole ma lõplikult aru saanud, mida sellega seekord taotleti. Kuna jõudsime nädalavahetuselt Võrru tagasi täpselt enne seda, kui president pidi keskpargis püünele astuma, siis otsustasin, et tahan ka seda presidenti lähedalt näha. Paraku eriti lähedalt näha ei õnnestunud, sest osa inimesi pidas vajalikuks täpselt ette seista. Ka presidendi kõnet kuulsin hädavaevu, sest valjuhääldi oli liiga vaikne, möödavuravad autod aga müristasid liiga kõvasti.