Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust.
Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.
Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.
Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.
Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.
Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar