Esimest korda Türgis ja igati rahul

Vaade meie 6. korruse hotellitoa rõdult merele reisi viimasel päeval.

Tee- ja maiustustepood Kirišis.

Veel kaks kuud tagasi poleks ma arvanud, et satun sel aastal veel Türki. Nagu paljudes kohtades mujal polnud ma ka seal varem käinud, kuigi tegelikult ammu olin tahtnud sinna minna, sest olin kuulnud, et seal on mõnus ja soodne.

Reisibüroo pakkus reisi Türki  - nädal aega ainult 500€ eest nägu, hinnas nii lennupiletid, hotell, transfeer kui ka kõik söögid ja joogid (kusjuures hind tõusis 500 peale seetõttu, et tahtsime merevaatega tuba, mis oli väga õige valik. Merevaatega toa eest pidi maksma ainult paarkümmend eurot juurde). Põhimõtteliselt oleks saanud nii, et kogu reisi vältel poleks ühtegi lisasenti kulutanud, sest absoluutselt kõik oli tõesti hinnas, kaasa arvatud joogivesi. Ja ilmateade näitas, et Türgis on väga soe. Kohaks Kemeri linna lähistel asuv küla nimega Kiriš. Ja hotelli nimi - jätke nüüd meelde - Limak Limra. Igati broo hotell, soovitan soojalt. Isegi ühed eestlased, kes varem korduvalt Türgis käinud, ütlesid, et edaspidi tahavad ainult Limak Limrasse. Ma kardan, et ega ma rohkem Türki ei julgegi minna, kui Limak Limrasse ei saa, sest olen kuulnud, et seal on ka päris õudseid ja räpaseid hotelle, kus kõik hinnas tähendab seda, et saad igaks lõunasöögiks makarone.

Mina kujutasin ette, et kõik hinnas tähendab seda, et saad lihtsalt mingi ühe söögi tasuta kolm korda päevas. No näiteks lõunal prae vms. Ma ei oleks iial selle peale tulnud, et see tähendab seda, et kolm ruumi on täis kõikvõimalikku head ja veel paremat sööki ning soovi korral võid juba hommikust alates mis iganes alkohoolse joogi ka kõrvale võtta. Kusjuures kõik pakutud veinid - nii valge, punane kui ka isegi roosa - olid väga head. Aga muidugi sai valida tasuta ka viina, õlut, türklaste rahvusjooki rakit (mulle väga meeldis), igasugu kokteile jne. Kokteilid tundusid olevat siiski lahjad, kuid maitsvad. Kui vett poleks tasuta saanud, oleks sealses palavuses kulunud selle peale ilmselt nädalaga 100 eurot (olime ju kogu perega ehk neljakesi). Toidud olid aga tõesti suurepärased, üks parem kui teine. Osasid küpsetati-grilliti värskes õhus jne. Ka rannas või basseini ääres sai putkadest päev läbi võtta igasuguseid jooke, kaasa arvatud veini ja õlut, vahepeal ka jäätist ja muid suupisteid.


Türki sõitsime Onur Airi tšarterlennuga Riiast. Minnes oli sõit mõnus, tagasi tulles aga päris ebameeldiv. Näiteks lennuk raputas ja istmevahed olid nii kitsad, et öisel lennul oli magada võimatu. Kõik, kellega rääkisin, ütlesid, et neil oli tagasilennul halb tunne. Meie lapsed sõitsid lennukiga esimest korda ja nüüd sain teada, et lennusõitu taluvad nad hästi. Pojale andsin igaks juhuks sisse ka Zyrteci, sest ta oli enne reisi just nohus-köhas olnud. Tagasi tulles lapsed muidugi magasid.

Vaade hotellist mägede poole

Aga algusesse tagasi. Antalya lennujaama jõudes tabas meid meeldiv palavus. Õnneks saime kohe konditsioneeriga bussi - buss viis inimesed erinevatesse hotellidesse. Hotelli jõudes oli kõht juba tühi. Kuna oli õhtupoolik, siis sai sel kellaajal süüa patisserie's. See oli peaaegu päev läbi lahti, letid kookide all lookas, neist enamik olid kahjuks liiga magusad, välja arvatud üks tervenisti pähklitest, peamiselt pistaatsiapähklitest koosnev kook. Patisserie'sse jõudsimegi ainult ühel päeval, sest ülejäänud päevadel oli kõht lihtsalt liiga täis kohvikusse minekuks. Ainult  pistaatsiapähklitest kooki käisin sealt paaril korral toomas.
Edasi siirdusime muidugi kohe randa, kuhu siis veel. Vesi oli soe, päike paistis ja hakkas ka veel kenasti peale. Eestis jõudsin sel suvel korraliku rannailmaga randa ainult ühel korral.

Mõtlesin, et mida nädal aega Türgis teeme, planeerisime üheks päevaks isegi autorenti, aga rand oli nii mõnus, et enamasti eelistasime seal olla. Päevad läksid lennates: hõrgutised, vein-õlu-vesi ja rannas peesitamine kordamööda. Teised eestlased teatasid, et teisipäeval on Kemeris basaar ehk asjade turg (puuviljaturg on esmaspäeviti). Meie ei raatsinud rannast ära basaarile minna, kuid kella 16 paiku teisipäeval otsustasime siiski basaaril ära käia. Läksime taksoga - nagu muid hindu, tuleb ka taksohinda seal kaubelda. Alguses lajatavad kõik taksojuhid hinnaks 12€. Kauplesime hinna 8€ peale, kuigi oleks saanud ka 6 euroga. Basaarile jõudes hakkas see juba lõppema. Ometi jõudsin esimese 20 minutiga kõik oma tol momendil rahakotis olnud eurod ära kulutuda. Näiteks ostsin Michael Korsi koti 18 euroga.
Raha otsas, läksin mehe juurde. Selgus, et temal järel vaid 5 eurot. Seega tagasi me enam hotelli taksoga minna ei saanud. Nõu küsimiseks peatasime käega viibates kinni vilkuritega sõitva politseiauto. Politseinikud (ehk kaks ilueedit) ütlesid, kus on bussipeatus (olimegi juhuslikult bussipeatuses, ühtegi silti muidugi polnud). Seejärel jäi politseiauto tükiks ajaks sinna seisma. Miks olid autol vilkurid käivitatud, on mõistatus, sest mitte kuskile ei tundunud neil kiire olevat. Aga vist vähestes riikides julgeks riskida sellega, et peatada kinni vilkuirtega politseiauto. Peagi tuligi buss, pilet maksis kuhu iganes 1 euro või 1 dollar.

Õhtune programm hotelli vabaõhu amfiteatris.

Mingil järgmistest päevadest otsustasime taas šoppama minna, kuigi muidugi algul reisile minnes tundsin, et midagi osta küll ei ole vaja. Kemeris nägime mitmeid eestlasi, sealhulgas oma tuttavaid Võrumaalt, aga ka Jüri Mõisa. Kemerisse šoppama minek oli siiski täiesti mõttetu ning järgmise šoppingu tegime hoopis  Kiriši külas, sest ka seal on kogu tänav lõpmatuseni poode täis - mere ääres hotellid ja esimese merega paralleelse tänava ääres poed. Sealt küla "supermarketitest" sai kõik kätte. Toidupoode ei märganud.

Šoppamine võtab Türgis aega rohkem kui mujal, sest igat hinda pead eraldi küsima ja seejärel hinda kauplema hakkama. Vastikult tüütu, aga omandasin kauplemisvilumuse, mida kasutasin edukalt juba pärast reisi ka Võru kaubamajas. Sealt samast külapoest leidsin omale väga mõnusa Burberry talvemantli. Algul taheti selle eest 160 eurot, ütlesin, et pole võimalik osta. Lõpuks topiti mulle see vägisi selga ja küsiti, kui palju ma oleksin nõus maksma. Ütlesin, et 40 eurot. Mulle seletati, et selle hind on vähemalt 100 eurot. Ütlesin, et saan väga hästi aru ja seega ma ei osta seda mantlit. Tänava äärest tõusid isegi isakesed püsti, et hakata hinna üle läbirääkimisi pidama. Ütlesin, et olen Eestist ja mul pole rikast meest, et küll tuleb varsti keegi venelane ja ostab ära. Selle peale näis üks paks vanamees isegi solvuvat ja ütles, et ega kõik venelased pole ka rikkad. Mis keeles me suhtlesime, seda ma enam isegi ei mäleta. Kogu selle jutu käigus taipasin, et nende soov on mulle see mantel igal juhul maha müüa. Viimasel momendil üritati veel 50 eurot välja pressida, aga kui jäin 40le kindlaks, siis selle hinnaga ka mantli kätte sain. Olen väga rahul.
Meie reisi viimasel päeval oli kergelt vihmane ja meri väga tormine, randa ei lubatud. Läksime siis šoppama (tegelikult ei ostnud lõppkokkuvõttes palju asju), aga siis enam nii soodsate hindadega asju ei saanud kui kuumal päeval, sest halva ilmaga külastasid kõik turistid poode. Meeldiv on see, et Türgis saab maksta nii eurodes, dollarites kui ka liirides. Ka pangaautomaatidest saab kõiki neid rahatähti välja võtta. Võtsin automaadist välja 50 eurot ja hiljem Eestis vaatasin, et 50 euro väljavõtmine maksis 2.25.

Tüüpiline pood Türgis.

Ülejäänud reisi jooksul olimegi peamiselt rannas. Kuigi oli plaan ühel päeval auto rentida ja minna soolamägedesse, siis jätsime selle plaani katki, sest ei tahtnud mõnusast rannailmast loobuda. Õhtud olid traditsiooniliselt sellised, et umbes kell 19 läksime sööma. Sõime aeglselt ja mõnuga ning kell 21 algas amfiteatris lasteshow, mis tähendas seda, et kõik lapsed said koos lavale tantsima minna, liigutusi tegid ette kolm juhendajat. Lastele oli ka päeval mingi värk, aga meie lapsed eelistasid rannas olla, kusjuures poeg oli muidugi kogu aeg vees. Esimesel õhtul nad lavale tantsima ei läinud, aga edaspidi ei suutnud nad enam sellele energiale vastu panna. Ka täiskasvanutele oli päevasel ajal tegevusi ja võistlusi, kuid mind need küll ei huvitanud, sest rannas lebotamine ja vahepeal ujumine on ikka üle kõige. Õhtul siis läksimegi amfiteatrisse ja kuna seal olid osade toolide juures ka lauad, siis magustoitu ja kohvi manustasime juba seal. Sellest kujunes mõnus rituaal. Positiivne oli see, et ka õhtul oli väljas veel soe. Pärast lasteprogrammi tuli n-ö täiskasvanute programm, mis sobis ka lastele, nt mustkunstishow, muusikal vms - igal õhtul erinev. Tuppa läksime õhtul kella 23 paiku. Oleks saanud minna ka baari või diskoteeki, aga kuna lapsed olid kaasas, siis see osa programmist jäi ära.

Rand oli mõnus, vesi soe ja soolane.

Ühel päeval otsustasime minna enne õhtusööki matkama. Minu unistus oli jõuda seedrimetsa, mis ei tundunud kaugel asuvat. Mees ja tütar tahtsid ka mäetippu ronida. Kõigepealt jõudsime ühte puuviljasalusse - esmakordselt nägin, kuidas kasvavad sidrunid, apelsinid, mandariinid ja granaatõunad. Küpsed olid ainult granaatõunad. Mööda tänavaid jõudsime lõpuks ka metsa äärde, kuid vaatepilt oli trööstitu - igal pool prügi, metsaalune kohutavalt räpane. Mul ei olnud enam mingit soovi mäkke ronida. Ühed hollandlased tulid vastu - nemad olid kuigipalju mäkke roninud ja mingite lammasteni jõudnud, kuid vaimustuses nad sellest ei olnud. Keelitasin oma peret tagasi minema. Ka sellepärast, et hakkas pimedaks minema. Ma ei ole matkalemb. Põnevates linnades nagu Pariisis võin jalutada lõputult ja metsas käin sageli, kuid matkamist ma ei armasta.

Viimasel päeval läks ilm halvaks, hakkas sadama ja tõusis tuul, randa enam ei lastud ja siis käisime sisebasseinis. Väljas oli ka basseine, aga seal oli vesi külm. Sisebasseiniga olid komplektis ka Türgi saun hammam ja "Soome" saun. N-ö soome saunas käis rahvas sisse-välja ja mõni oli väga vihane, et uks jäi pidevalt lahti. Pärast pikki pingutusi tõusis saunas kuumus 70 kraadini. Saunalaval sattusime jutule ühe mehega Aluksnest, kellega sai siis koos kurta, kui külm on saun. Üks hollandlasest dendroloog aga rääkis oma Eesti sõbra saunast - et Eesti sõbral on saunas 110 kraadi ja ta ei tee teist nägugi. Mul on hea meel, et välismaale sattudes kuuled pealt juttu mitte sõprade soomlaste, vaid sõprade eestlaste saunast. Türgi saunas ei osanud ma midagi teha peale kuumal kivil istumise. Õigesse hammamisse koos kõigi protseduuridega tahaks üskord minna küll.

Kemeri linn bussiaknast. McDonalds ka olemas.

Kes veel pole Türgis käinud, siis soovitan soojalt!