Ühel sügisõhtul ei tahtnud mu nelja-aastane poeg Laur magama minna ja puges mulle diivanile kaissu. Talle oli väga vastumeelt mõte uuesti püsti tõusta ja vannituppa oma nägu kohupiimast puhtaks pesema minna. Selle asemel putkas ta kõrvaltuppa ja tuli tagasi möirates, lõvimask ees. Nüüd teatas ta, et ei saa nägu pesta, sest muidu saab mask märjaks. Lõvitsemine jätkus, lõvi üritas ema ja õde rünnata.
"Annabel, mine ja too telefon," pöördusin tütre poole. "Üks lõvi on loomaaiast põgenenud. Helistame loomaaeda, et nad lõvi ära viiks!"
"Eiiii!" karjus selle peale Laur. "Ma olen sinu poeg!"
"Meie näeme siin küll ainult lõvi. Helistame loomaaeda!"
Selle peale kadus mask ruttu eest ja poiss siirdus vannituppa nägu pesema.
Varsti saabus isa suurde tuppa ja soovitas pojale: "Loomaaed on juba puuriga teel. Aga sa pane homme lasteaias Tianelile mask ette ja nad viivad hoopis Tianeli minema."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar