Kivirähk mis Kivirähk

Andrus Kivirähki "Maailma otsas" liigitub nende raamatute hulka, mille plaanisin omale kindlalt ära osta kohe, kui sellest kuulsin. Kui ma raamatu müügiletuleku nädala reedel seda Lõunakeskuse Apollosse otsima läksin, ei leidnud ma seda üheltki riiulilt, kuigi kammisin poe kaks korda ringiratast läbi. Lõpuks läksin küsima müüjalt ja ta tõmbas leti alt välja viimase eksemplari. Järgmine kord pidavat see raamat alles siis poodi jõudma, kui tuleb kordustrükk.

Tegelikult ma ei mõista kirjastajat, miks ometi trükiti raamatut nii väike kogus, et osades poodides oli see juba sama nädala lõpuks otsas? Kivirähki müügimenu on ju täiesti ette ennustatav (nagu Oksanenil). Kurioosum on ka see, et praegu on "Maailma otsas" Rahva Raamatu edetabelis esimesel kohal, Apollo edetabeli kümne müüdavaima seast aga puudub.

Kui küsida, kas raamatut tasub lugeda, siis mina vastaks, et tasub. Samas need, kes otsivad siit midagi sama jõulist kui oli "Mees, kes teadis ussisõnus" või "Rehepapis", siis neid tasub ette hoiatada, et siin seda ei ole. Erinevalt kahest eespool nimetatust ei ole seekord ilmselt tegu eesti kirjanduse tüvitekstiga. Siin ei vägistata, varastata ega meisterdata kratte, see raamat jutustab heade inimeste (eestlaste) elust, nagu on kirjas ka raamatu kaanel. Kusjuures mitte üksnes heade, vaid lihtsalt tavaliste inimeste elust ja tavalised inimesed on teatavasti kohati väga veidrad. Eks siin raamatus keerab Kivirähk endalikult kõigile tegelastele vindi peale, kuid tegelikult ongi just tavalised inimesed sedamoodi veidrad.


Arvukast tegelaskonnast oli ehk kõige kummalisem minu jaoks kaunitar Jaanika, kellesse armusid kõik mehed, kellega ta natukenegi kokku puutus. Mitte see pole imelik, et on üks naine, kes väga paljudele meeldib, vaid ikka see, et Jaanika tundis kohustust kõiki mehi ka lohutada ja nendega järjepanu kohtamas käia. Ainult vaene armuvalus turvamees Veiko ei pääsenud kohtingule, sest Jaanika teadis, et Veiko saab teda nagunii iga päev kaubamajas näha. Aga tänu Jaanika maja ümber luuramisele sai Veiko omale uusi tutvusi ja sedakaudu ka võimaluse Jaanika majas sageli käia.

Palju on öeldud, et selles raamatus ei juhtu mitte midagi. Jaa, tõepoolest, mitte kedagi ei tapeta, armukesi ei peeta ja vahele ei jääda, aga kui hakata mõtlema, siis tavaliste inimeste elu ongi ju selline. Minu elu kindlasti ka ja parem ongi. Tavaline inimene tahabki nautida igapäevaseid rõõme, näiteks osta pehme padja ja minna koju poolelijäänud põnevat raamatut lugema või käia saunas või sõbranna juures suvilas või kohtuda turimireisil Suleviga. Naerukohti leiab sellest raamatust igal juhul ohtralt. Väga värvikas tegelane on näiteks kergeusklik ehitaja Juku, kes igas mehes kahtlustab talle külge lüüa soovivat homoseksuaali.

Siiski on üks koht selles raamatus, mis viib veidikeseks selle loo tavapärasest rütmist välja. Kui raamatu vältel ikka üks või teine tegelane jõuab üheks õhtuks veendumusele, et tal on kõigest kõrini ja ta tahaks minna kuskile võimalikult kaugele - maailma otsa - siis ühel hetkel selgub, et ollaksegi tegelikult maailma otsas, sest just siia kui maailma otsa on tulnud kusagilt kaugelt salapärane vanahärra Immanuel, kelle sõnade peale Reinu tütar paraneb kui võluväel, nii et Rein hakkab arvama, et ehk ongi tegu Jumala enda saadikuga. Sealt kohast Immanueli kuju peale tagasi mõtlema hakates mõjubki see tüüp täpselt samasuguse salapärase tegelasena, nagu on samanimeline tegelane Piiblis. On ju Immanuel ka see, kelle kodunt leiavad Malle ja Kalju ootamatult oma kadunud isa ja mehe kuju ja kes lõhkemisäärel põiega Malle oma imelisse roosilisse kempsu kutsub.

Lapsena meeldis mulle alati lugeda raamatuid, kus ei juhtunud õudusi, vaid kus tegelastel oli lihtsalt väga hea ja mõnus ja minu lemmikraamatuks oli "Bullerby lapsed". "Maailma otsas" on täpselt samasugune raamat - inimesed saavad hästi läbi, seltsivad kergelt ka võõrastega, abistavad üksteist (nt jagavad tasuta kartuleid või pesevad koera) jne. Keskmine Eesti nooremapoolne meeskirjanik tavatseb tänapäeval jätkuvalt kirjutada üksindusest-üksildusest, nagu me teame, sest see tundub ju ometi nii intellektuaalne, ja selle raamatuga tahab Kivirähk ilmselt teadlikult sellele oponeerida, neid omamoodi naeurvääristada: näete, mina kirjutan lihtsalt kokku ühe mõnusa mitteintellektuaalitseva loo ja rahvas ostab ja loeb kui murdu.

Juhtusin kuulma mingit saadet, kus Mart Juur rõhutas  selle raamatu puhul just väga toitude tähtsust. Mina ütleks, et jah, süüakse küll, aga ju siis pole minu kõht olnud lugemise vältel piisavalt tühi, et ma ka kohe kiluvõileiva järele tormaks. Ausalt öeldes mitte üheski söömise kohas ei hakanud mul suu vett jooksma, korra ehk käisid neelud pannkoogi järele.

Vaatasin praegu järele, kas seda raamatut on ka toimetatud. Jah, on küll (tähevead on siiski ilmselt kiirustades liiga paljudesse kohtadesse sisse jäänud). Toimetajale ütleks, et kuigi tegu on eesti ühe parima kirjanikuga, ei tähenda, et tegu oleks jumalaga. Ka tema puhul võiks toimetaja natuke sekkuda, sest just raamatu keskpaigas muutuvad heietused kohati liiga pikaks ja tüütuks. Sealt oleks võinud julgelt lühendada. Samasugust heietamist leiab ka Kivirähki kirja pandud Leiutajateküla Lotte raamatus, mistõttu ma olen suisa õnnelik, et meie kodus juhtus selle raamatuga selline õnnetus, et selle pidi kiiremas korras ära viskama. Lottet oli kohati lastele ette lugeda lihtsalt niivõrd tüütu, eriti näiteks mingit pooleleheküljelist teksti, kus kärbes Jaak lihtsalt midagi targutas.