Kristiina avab end oma raamatus uskumatult ja ebaeestlaslikult sügavuti, eemaldades ka kaitsekihid. Raamatust endastki võib lugeda, et kui ta veel lõplikult valmimata raamatust ühes väikelinna raamatukogus katkendeid ette luges, küsis üks kooliõpetaja temalt rünnakuna tundunud küsimuse: Miks te oma kooliaega nii süngetes värvides näete?
Kristiina isa Andres Ehinit kui luuletajat olen alati imetlenud. Selle raamatuga lisandus nii Andresele kui ka Kristiina emale Lyle imetlust veelgi. Millised vanemad! Nii mõneski kohas tuli lugemise ajal pisar silma. Üks neid kohti oli Andres Ehiniga hüvasti jätmine, teine aga Kristiina meenutus kooliajast, kus ema oma kolme last ennetavalt kaitses koolis vohanud vägivalla eest:
"Ema ütles meile veel: Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel hullemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas." (lk 87)
Ma ei ole Kristiinast küll väga palju noorem, kuid mina sellist koolivägivalda omal ajal ei kogenud ka mitte kõrvaltvaatajana, nagu Kristiina oma Rapla koolist meenutab. See, et selle raamatuga jõuab minuni kirjasõnas esimest korda Rapla (toona alev, nüüd linn), on mu enda jaoks võib-olla et märgilise tähtsusega. Kunagi hilisteismelisena tegin avastuse, et minu sisemiselt Eesti kaardilt puudub Rapla maakond - oli Tallinn, oli Järvamaa ja Järvamaalt kohe läänepoole Läänemaa. Mu jalg ei ole kunagi Raplasse sattunud ja ma pole varem teadnud ka kedagi, kes oleks Raplast pärit. Kristiina Ehin on veetnud oma lapsepõlve Raplas vanaisa ehitatud majas, Rapla on nagu mingi oluline koht, aga ei ole ka. Korduvalt tõstatub juurte ja juurtetuse teema. Sellele teemale olen palju minagi enda suguvõsa kirjut minevikku vaadates mõelnud ja jõudnud järeldusele, et meie juured on ikkagi meie esivanemates, nende kultuuris, nendelt saadud pärandis. Konkreetne maatükk, kus oleks mitusada aastat järjest elatud, ei ole kõige tähtsam. Vanasti tähendas maatüki omamine leiba, tänapäeval enam mitte. Verd on ikka kasulik segada, aga selleks peab keegi paratamatult kolima.
Ent koolivägivald pole kindlasti selle raamatu kõige olulisem osa. Selles raamatus on väga-väga palju veel. Aga ma ei näe mõtet seda ümber jutustada. Mul oli hea meel kohata raamatu lehtede vahel inimest, kes on mulle sarnaste väärtushinnangutega.
Selles raamatus on tõesti väga palju kihte, on rõõmsat ja kurba, valusat ja paitavat. Nii nagu Kristiina ise näib olevat õhuline ja helge, kuid samas sügav ja kohati kurvameelnegi, nii on ka see raamat. Kaks väga vahvat ja sisukat tegelast on selles raamatus peale kõigi teiste veel ka Kristiina mees Silver ja poeg Hannes. Silverit puudutavast jutust jääb meelde nii tema kosjasõit, sääsemeditatsioon kui ka hilinemisõpiku kirjutamine: "Mida sa seal siis õpetad? küsin huviga. - Noh, et kui juba hilineda, siis ikka stiilselt ja heatujuliselt, vastab tema."
Soovitan soojalt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar