teisipäev, 11. september 2007

Igaühe oma 11. september?


Epp Petrone raamatus "Minu Ameerika" leidub jutuke "Igaühel on oma 11. september". Tõtt öelda tekitas selle jutukese lugema asumine minus teatavat kõhklust. Kas tõesti oli tegu iseenesest nii olulise õnnetusega maailma ajaloos, et igaüks peab seda mäletama? Newyorklastele on see loomulikult igavesti meenutatav tragöödia, aga kas ka eestlase, poolaka või peruulase jaoks? Puhuti tundub, et meedia on selle katastroofi teistest oluliselt suuremaks paisutanud. Juhtub ju maailmas igal aastal õnnetusi, kus korraga hukub üle 1000 inimese, aga kes neist enam räägib.

Kas minul on oma 11. september? Tegelikult vist mitte. Kuna kaks päeva pärast seda tutvusin oma praeguse mehega, siis on selle järgi lihtsalt lihtne arvutada, kui kaua oleme tuttavad olnud. Aga tähtsast kuupäevast endast mäletan niipalju, et tulin loengust, korteriomanikul oli telekas lahti ja ta ütles, et vaata, mis juhtus. Mina ei reageerinudki sellele õieti kuidagi. Alateadvusest libises läbi umbes seesugune mõte, et Ameerikas ikka ju juhtub selliseid asju. Ohvrite ja terroristide peale mõte ei jõudnudki. Hiljem muidugi laekus selle kõige kohta kõikvõimalikku infot uksest, aknast, keldri- ja korstnaaugust.

No muidugi on see sündmus just poliitilises mõttes maailma väga mõjutanud. USA reaktsioon ei ole maailma üldsust puudutamata jätnud. Kuid võitluses terroristidega on surma saanud rohkem inimesi kui tornide purustamise käigus ja suurem osa inimestest leiab, et USA võiks oma väed juba "terroristide" juurest välja tuua. Bin Ladenit nad nagunii kätte ei saa. Loomulikult oli katastroof väga-väga kohutav ja ebaaus tavaliste inimeste suhtes, kuid tundub, et USA on kahtlemata võitluses terroristidega üle reageerinud. See, et isegi Euroopas reisides ei saa lennukisse joogipudelit kaasa võtta, tundub liialdatuna.

3 kommentaari:

Merle ütles ...

Minul on küll oma 11. september. Ma mäletan, kuidas see, mis toimus mind üdini raputas ja irratsionaalse hirmu tekitas. Sest Ameerika oli selleks ajaks mu jaoks juba nii lähedal, sõbrad seal elamas, teised sinna kolimas, maailm oli väikeseks muutunud. Ja laps oli juba ka, vastutus kelle elu eest võimendas turvalisuse haprusest tingitud hirmu. Mäletan, et läksime tol päeval lapsevanemate koosolekule lasteaeda ning kuidas ka koosolekul lapsevanemad omavahel näputööd tehes rääkisid Ameerikas toimunust. Ja järgnevad päevad tööl kulusid peamiselt netis surfates ja uudiseid lugedes. Õde läks Mehhikosse tagasi peale 11. sept-t ning oli irratsionaalne hirm, kas me enam üldse näeme, ega ometi tema lennukiga midagi ei juhtu jne. Kole oli. Ma arvan, et vaatamata Ameerika propaganda masinale oli siiski tegemist olulise päevaga maailma ajaloos, sest see näitas superriigi haavatavust ja mina teadvustasin enda jaoks esmakordselt nö Ameerika hädad.

Elina ütles ...

Huvitav küll, jah, et nii valuline reaktsioon. Kas võis olla süüdi selles meedia? Kui meedia poleks nii palju kirjutanud, kardaksime ilmselt vähem. Tsunaamisid me ju ei karda, kuigi ka Eestis on saanud inimesi, sh minu kodulinnas, marulise tuule tõttu surma.
Minu lapselik alateadvus ütleb: aga Ameerikas juhtubki igasugu asju.
Mul pole hetkekski mingit hirmutunnet olnud, eriti mitte Eestis.

Merle ütles ...

Meediast tulevaga on see, et infopuudus on hullem, kui infoküllus, mu meelest. Mu valulise reaktsiooni põhjustas just see tunnetus, et Ameerika ei ole nii kaugel, kui varemalt, et see on maailm, mida ma tean ja tunnen, mis on tuttav koht, ehkki ma seal käinud ei ole. Eks see tulenes ka sellest, et mu õde oli aasta aega elanud juba Mehhikos ning ma olin harjunud mõttega, et see üle ookeani sõit ei ole midagi. See üllatas mind ennastki.