Mina olen eestlane

Mina, eestlane, Võrumaa rahvarõivastes võidupühal, 23. juunil 2016

Kuigi igasugused helmelised ja ekrelised ei pea ei Marina Kaljuranda ega ilmselt ka mind eestlaseks, siis mina teatan, et ma olen eestlane.

Rahvus on enesemääratlemise küsimus. Eestlased on need, kes elavad eesti kultuuriruumis ja räägivad eesti keelt.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ja kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid. (Allikas: Vikipeedia)

Ma küsin, kuidas ma saaksingi olla keegi muu kui eestlane? Kui ma poleks eestlane, siis ma polekski mitte keegi. Ma olen sündinud siin riigis (tõsi, Eesti NSVs tegelikult), minu vanemad rääkisid minuga puhast eesti keelt sünnist saati. Ma käisin eesti lasteaias ja koolis, kaks korda Eesti parimas ülikoolis. Ka minu mõlemad vanemad käisid eesti koolis.


Aga jah, vere poolest ma ei ole tegelikult puhas "eestlane". Minu emapoolsed vanaema ja vanaisa olid soomlased (mitte ingerlased vms), kes abiellusid Soomes Tamperes, kus neil sündis kaks last, kuid mingite kummaliste seikade tõttu vanaema õe kehitusel kolisid nad Nõukogude Liitu. Nad pidid abielluma Helsingis Nõukogude Liidu saatkonnas uuesti ja neile määrati vene perekonnanimi. Aga vägisi ei saa inimest venelaseks teha, nad jäid soomlasteks, aga nende lastest said eestlased. Minu ema emakeel oli tegelikult soome keel ja muidugi elasin ma selle keele sees lapsepõlves ka ise, kuid minu emakeel on eesti keel, sest huvitaval kombel mu ema ei räägi perfektelt soome keelt. Minu ema on siis kindlasti see, kes ei ole sünnijärgne eestlane. Aga muidugi on ta rohkem eestlane kui nii mõnigi tõupuhas eestlane. Olgugi, et hingelt on ta mingil määral ka soomlane nagu minagi. Soome ja eesti mentaliteedil on erinevus ja just seda teatud mentaliteeti olen ka mina saanud emapiimaga kaasa.

Aga ka isa poolt ei ole ma puhas eestlane, sest kuigi minu isa isa sündis ja kasvas üles Eestis, on ta hoopis ühest teisest rahvusest, mida ma ei hakka nimetama, sest ajaloo jooksul on see rahvas väga palju kannatanud ja ka Eestis mõnitatakse neid siiani. Küllap sellepärast varjusidki minu isa isa vanemad ukraina nimede taha, mida mina pidasin kogu lapsepõlve küll ise vene nimeks. See on veri, mille üle ma tegelikult väga uhke olen, sest on öeldud, et tegu on maailma targeima rahvusega, kuigi see veri pole minus eriti välja löönud, kui siis välimuses. Aga on ka selge, et minu isa on täielik eestlane, sest ta pole oma elus mujal kui Eestis elanud ega muud keelt rääkinud ja loomulikult sai ta oma eestlasest emalt ja tema suguvõsalt kogu eestluse paketi.

Üldiselt ma ei soovita Eestis elades kanda slaavipärast perekonnanime (ka mitte eesnime). Olen seda kandnud ilma, et ma oleks seda ise saanud valida ja mul oli palju raskem kui teistel. Kusjuures koolis ei sõimanud mind ükski laps venelaseks, küll aga kohtlesid osad õpetajad mind alaväärtuslikult. Kui ma 6. klassis võitsin kooli eesti keele ja kirjanduse olümpiaadi, siis jäi mulle meelde, et eesti keele õpetaja ütles, et nad ei suutnud seda uskuda ja lugesid-arvutasid punkte mitu korda üle, ent ikka olevat minu punktide arv olnud peajagu teistest üle. Ainus asi, mis mu töö olevat ära rikkunud, oli see, et kirjutasin Koidula kohta, et ta oli kleptomaan. (:-D) (Meil oli tegelikult väga tore eesti keele õpetaja). Alles aastaid hiljem täiskasvanuna hakkasin ma mõistma, miks ei tahetud uskuda, et mina võidan eesti keele olümpiaadi - muidugi sellepärast, et mul oli ukrainapärane perekonnanimi. Nojah ja järgmisel aastal võitsin ma juba maakondliku eesti keele olümpiaadi...

Ühesõnaga sai kooliajal minust täielik eesti keele inimene. Gümnaasiumi lõpetades sain ainsana klassist vastava kiituskirja. Gümnaasiumi viimases klassis käisin ka Tartu ülikoolis soome keele olümpiaadil, kus ma küll esikümne hulka ei tulnud, aga kus soojalt soovitati tulla Tartu ülikooli soome keelt õppima ja sinna ma siis läksingi. Selleks tuli astuda eesti keele ja soome-ugri keelte erialale. Aga kui ma läksin sisseastumispabereid ülikooli viima, juhatati mind kohe laua juurde, kus võeti pabereid vastu eesti keele kui võõrkeele erialale. Pidin neid veenma, kuhu tegelikult astuda tahan. Edasi läks asi siiski normaalselt, sain muidugi ülikooli sisse (nagu ka Tallinna ülikooli soome keele erialale pingereas esimesena, kuid valisin ikkagi Tartu ülikooli). Kuna seal eesti keele kateedris oli olukord nii segane, siis soome keelt ma pea- või kõrvalainena suure segaduse tõttu õppima ei jõudnudki, kuigi soome keelt sai ülikoolis siiski õpitud. Teisel poolaastal hakkas mind ühtäkki hoopis ajakirjandus huvitama ja võtsin kõrvalaineks selle. Aga see jutt läheb nüüd juba minust kui eestlasest kaugele.

Niisiis annan teada, et olen eestlane. Ühtlasi annan teada, et presidendiks ma kunagi kandideerida ei kavatse, nii et kahjuks ei saa pakkuda ekreiitidele enda rahvuse üle jauramise rõõmu. Ja kui EKRE leiab, et ma siiski pole eestlane, siis paluks mulle otsida riik, kuhu ma võiks elama asuda. Ma loodan, et see siiski pole Siber.