reede, 19. märts 2010

Õnnepalu fännid, mida sellest arvate?

Eilses Eesti Ekspressis ilmus Toomas Vindi arvamus Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" ja laiemalt tema loomingu ning stiili kohta. (Kopin selle siia alla ka.)
Tuleb nentida, et eelkõige kunstnikuna tuntud, aga ka mitmeid kirjandusteoseid loonud Toomas Vindi arvamus on intrigeeriv ja senisest erinev. Mind kannustab see suisa huvi tundma, mida Vint ise kirjutanud on ja kuivõrd erinevad tema teosed Õnnepalu omadest.
Mina ei heida Õnnepalule ette, et ta kirjutab vabalt endast kõik välja, mis mõttesse tuleb, ja mida Vint nimetab heietuseks. Vastupidi: vahete-vahel on igasuguste väljamõeldud superfaabulate kõrval mõnus lugeda ka midagi totaalselt siirast ja kõrvutada neid mõtteid enda omadega, ühtlasi leida raamatust mõtteid, mida oled sisemiselt tundnud, aga mida pole veel enda jaoks ära sõnastanud.
Aga igal juhul on väga tervitatav, et keegi julgeb avaldada arvamust, mis ei lähe üldsuse arvamusega kokku. See on igati teretulnud just sellepärast, et minu meelest minnakse Eestis (ja ilmselt ka mujal) liiga palju kaasa üldise arvamusega. Kui keegi juba midagi ees ära ütleb, siis kordavad seda kõik järele, sest vastuvaidlemist ju ei sallita.
Vähesed julgevad näiteks avalikult tunnistada, et neile Tammsaare "Tõe ja õiguse" sari ei meeldi, kuigi eravestluses kinnitavad seda paljud. Mulle ka ei meeldi, julgen tunnistada (kuigi mitte igal pool) ja samal ajal ei saa hukka mõista ka neid, kellele see asi meeldib.


Kirjanik loeb: Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (2009)

Autor: Toomas Vint (19.03.2010)
heietus

Kui ma Eesti Kirjanduse Seltsile proosaülevaadet tehes pikemalt peatusin blogitekstidest välja kasvanud raamatutel, siis hakkasin aru saama, et ka “Paradiis” kuulub samasse kirjanduslikku seltskonda, ja et tänaseks järjest tüütumaks muutuva päevikukirjanduse tegelikuks avalöögiks oli paar aastat tagasi pärjatud “Flandria päevik”. Mind hakkas painama mõte, et ehk just toonase päeviku edu innustas teisigi blogijaid oma sündmustevaest elu raamatukaantega õilistama.
Tõnu Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja pealtnäha mitte millestki neid esile kutsuda. Samal ajal on ta kui tunnustatud käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärrita ega ­eruta, mida on mugav tarbida, ning just seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid.
Õnnepalu virtuoosne ja kergesti loetav tekst on nagu pikaks venitatud veste või vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus ei intrigeerita ega leiutata mitte midagi. Isegi siis, kui heietus juhib viimaks lugeja mõne lõppmõtte või tõdemuseni, on seegi maestrol oskuslikult sepitsetud küll stereotüüpseks, aga õigeks mõlgutuseks ning seda seedides valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne.
Kui sulen raamatu, siis käib mul peast läbi äratundmine, et olen samasugust teksti juba varem lugenud (“Hind”?), aga seejärel hämmastab, et seda heietust on hakatud romaaniks nimetama (kusjuures palju enam romaani matkiv “Flandria päevik” seda toona ei olnud!). Ent mis seal imestada, küllap tänapäeval teisenevad žanripiirid igal uuel aastal, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.

6 kommentaari:

R and J ütles ...

Ma tunnistan ausalt, miks ma omal ajal Ônnepalu raamatuid ei ostnud ega lugenud - ta oli kuidagi liiga kuulus, liiga körgele töstetud-tunnustatud...
Aga köik yleshaibitud asjad tekitavad mul vastureaktsiooni, nii ka seekord. Ja nii ma temast mööda vaatama jäingi, aastateks.
Seda enam, et mul olid juba välja kujunenud omad eelistused, enamasti välisautorid.
Mida ma nyyd kibedalt kahetsen, sest esimesi raamatuid ei saa enam kusagilt. Oleks ma teadnud, et eestlane vöib nii hästi kirjutada...ei see pole ikka see, et nii hästi vöi ...pigem, et läks hinge!
Siit meenus, söna hing nimetamisel, Ristikivi "Hingede Öö" oli selline ja ainuke raamat Eesti proosakirjandusest, mis mulle samuti hinge läks ja kannatas vördlust omaaegsete kirjanduslike iidolite Hesse vöi Hamsuniga. Aga vist mitte Mauriac'i vöi Joucenar'iga (lihtsalt teistmoodi head, eks ole), kellest olin ka tollal suures vaimustuses...
Aga see on ainult minu arvamaus ja Eesti kirjanduses on kindlasti palju huvitavat, mida ma ilmselt ei teagi. Nood mittelugemise aastad olid ka kibedast vaesusest tingitud ja ju ma ei leidnud depressioonis teed raamatuteni (raamatukogus).

R and J ütles ...

Ma ei saanud kommentaarikasti köike panna, ei saa ju kaldkirju ja rasvaseid löike jms teha (ma ei oska ega pole mötet ka), siin on minu reaktsioon: http://lauapealne07.blogspot.com/2010/03/vahepeal-oli-nii-kylm-et-mottedki.html

Danzumees ütles ...

Vint on lühivormi meister. Saan aru, mis temas võib ärritada Õnnepalu tekstide juures ning eks tal osaliselt ole ka õigus. Kuid lõppude lõpuks on see ikkagi maitse asi. Minule Õnnepalu tekst meeldib, olgu see "Paradiis" siis "heietus", "päevik", "proosa" või "memuaarid" - nagu "kunstnike" käekirjast, nii tunneb ka sellest tekstis Õnnepalu ära ning minule see stiil istub. Samuti meeldib mulle tema luule. Eks igaühel on õigus oma arvamusele.

Olin üliõnnelik, et leidsin seekordsel Tallinna-külastusel antikvariaadist tema luuleraamatu Ithaka.

Ja minule näiteks väga meeldib Tammsaare Tõde ja õigus. Samas eriti ei vaimustanud Ristikivi Hingede öö. Ja kui ma neid homme peaksin uuesti lugema, siis võibolla praeguses ajahetkes suhestuksin nende lugude ja tekstidega hoopis erineval tasandil. Ei tea.

R and J ütles ...

Olen tagasi Tallinnast ja teatan röömuga, et önnestus Raamatukoist hankida "Piiririik", 1993 väljaanne, möunsas fondis ja kergelt kolletanud :)! Olen yliönnelik.
"Raadio" sain söbralt lugemiseks kaasa, pika tähtajaga pealegi.
Tasub vaid hinges soovida ja positiivselt häälestuda, kui asjad hakkavad lahenema.
Sain ka panna ennast mönigate raamatute ootele ja yldse rääkisime pikalt-laialt ja sain väga asjalikku infot ostu-myygi kohta. Eks ole ju mulgi yleliigseid raamatuid, kui maal ykskord kastid lahti pakin.

Hea tunne on ka sellest, et oma vastulause Vindi artiklile omast blogist maha vötsin.
Milleks suurendada negatiivsust - isegi sellele vastu astudes tundsin ennast määrituna...

Elina ütles ...

Tuleb ka tutvust Vindi loominguga teha. Muide, temalt oli üsna mõistlik arvamuslugu laupäevases Postimehes. "Tõe ja õiguse" kohta ma vaidlustesse ei lasku, lugesin seda tõesti juba üsna ammu, "Kõrboja peremees" meeldis mulle märksa rohkem.

R, tore, et raamatu leidsid! Sa nagu oleks Silva meetodit teinud. Kas oled Silva meetodit õppinud?

R and J ütles ...

Ehhee, ma just plaanin kirjutada oma blogisse lugu, kuidas ma Jan Gunnarssoni loengust inspiratsiooni sain...
See on kaunis tölkimatu organisatsioon (Värdskapet utveckling - kylalislahkuse areng/-damine vms), mille esindajana ta yle maailma käib loenguid pidamas, mis on ilmselt samuti midagi psyhholoogilise koolituse taolist...
Väga löbus (saal rökkab naerda), aga mötlemapanev, positiivsusele häälestav.
Ma olin alguses väga kahtlustav, oli ysna kallis loeng, aga nyyd tunnen, et iga ööri väärt. Juba nyyd saan aru, et mind "programmeeriti ymber".
Aga see muidugi juhtub, kui on sisemine valmisolek olla positiivne, see andis töuget olla edasi, jääda oma juurde ja mitte alla anda, ka asjaolude kiuste, syngete teekaaslaste kiuste jne.

Naeratus teeb töesti imet ja avab uksed...

Eks mitmed teed viivad sama mäe tippu.