Valusmagusat armastust kevadesse

Viimati raamatukogu väisates ja riiulitelt üht raamatut otsides vaatas mulle  kutsuva ilmega vastu Sigrid Undseti armastusromaan "Kevad"(orig 1914, ek Elvi Lumeti tõlkes 2000). Loomulikult võtsin ma selle kohe, sest Undset on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole kindlasti isegi mitte pooli tema eesti keelde tõlgitud teoseid lugenud. Küll aga olen läbi lugenud tema elulooraamatu, mis oli samuti huvitav. Ka kevad on minu jaoks niivõrd oluline ja hunnitu sümbol, et kõik, mis selle sõnaga on märgistatud, mõjub ahvatlevalt.
"Kevad" on täpselt selline raamat, millesuguseid aeg-ajalt on tung hädasti lugeda. Raamat on väga huvitav, ei lase end üldse käest panan. Kõik, mis selles raamatus sünnib, pole kaugeltki mitte meeldiv, kuid lõpp on õnnelik. Kurbust ja pettumusi leidub ses loos palju, kusagil raamatu keskpaigas on isegi üks iseäranis valus koht, mida Undset nii põhjalikult kirjeldab, kuid ma ei hakka seda kohta ette rääkima.
Et mitte põnevust rikkuda, siis ütlen vaid lühidalt, et lugu on esitatud raskest lapsepõlvest ja lõhkisest perest pärit noormees Torkildi vaatepunktist. Nii Torkild kui ka tema vend Aksel, kellega nad vanemate lahkumineku tõttu eraldi kasvasid, on armunud samasse naisesse - Rosesse. Igasugu värvikaid ja kummaliste saatustega inimesi leidub siin raamatus palju, lisaks on ka palju psühholoogiat. Huvitavad on ka tolleaegse, peaaegu et sajanditaguse Norra elu-olu kirjeldused. Uskumatult hästi elati Norras juba toona.
Soovitan soojalt seda raamatut lugeda, eriti muidugi naisterahvastel. Ja kellele meeldib armastusest lugeda, siis peaks selle raamatu ka sel kevadel või miks mitte suvel-sügisel kätte võtma.