Torgny Lindgren - vist minu lemmikkirjanik, praegu

Juba gümnaasiumi lõpuklassidest saati olen tunnetanud, et Põhjamaade kirjandus on just see, mis vastab minu maitsele, ja paistab, et jätkuvalt pean kinnitama, et just nii see on.

Torgny Lindgrenilt olen varem lugenud triloogiat "Isa arm". Ligi 13 aastat tagasi osalesin tõlkevõistlusel, kus pidi eesti keelde tõlkima Lindgreni novelli "I Brokiga Blads vatten". Mina muidugi ei võitnud ja hiljem ilmus see Tõnis Arnoveri tõlgituna Loomingu Raamatukogus pealkirja all "Värvi-piltide vees".

Tänavu aasta alguses koduse remondi ja sellega seonduva raamaturiiulite ümbertõstmise käigus avastasin koduriiulilt Torgny Lindgreni "Pistodaga Madonna" (Eesti Raamat 1998, tõlk Vladimir Beekman). Nagu hinnakleepsult välja võis lugeda, olen selle kunagi ostnud Tartu ülikooli raamatupoest 25 krooniga, millest võib omakorda järeldada, et see šedööver on mul kodus läbilugematuna seisnud kümmekond aastat. Mäletatavasti eelmisel aastal leidsin koduriiulist Undseti "Hobulahe Olav Audunipoja", leidsin ka Väinö Linna "Siin põhjatähe all", mida oli samuti väga mõnus lugeda. Siit moraal - kodune raamaturiiul peidab endas lõppematuid aardeid. Küllap neid raamatuid kunagi koju vedades oli vaist õige.

Ühtlasi tean täpselt, miks see raamat mind varem pole lugema kutsunud.

Veel mõned Tove Janssoni maiuspalad

Minu tänavust lugemissuve võiks nimetada Tove Janssoni suveks, sest lugesin läbi kõik tema täiskasvanutele mõeldud ja eesti keeles ilmunud raamatud ning esimest korda elus sai käidud ka Muumimaal, kuhu kindlasti tagasi minna plaanin. Siinkohal meenub, et täpselt 10 aastat tagasi sügisel lugesin ühes Tartu köögis muumiteemalist "Hilja novembris" ja see täiustas ideaalselt sügist meeleolu. Nüüd peaks selle raamatu taas kord ette võtma.

Aga Tove täiskasvanuraamatutest. Kõigepealt "Kujuri tütar"  - tegu on autobiograafilise lapsepõlvejutustusega, kuid mitte elulooraamatuga. Tõtt öelda ei pea ma seda raamatut just Janssoni kõige paremaks saavutuseks. Paistab, et selle raamatuga harjutas ta alles kätt n-ö täiskasvanukirjanduse kirjutamiseks, sest see 1968. aastal imunud teos on esimene Janssoni mittelasteraamat. Loomulikult avab see raamat taustu ja loob kohati mõnusa sooja tunde, kuid igavalt mõjusid päris paljud kohad, kus pikalt kirjeldati lapse kujutlusi. Enne Janssoni "Suveraamatu" lugemist võiks "Kujuri tütre" läbi lugeda, siis saab aimu, kust on tekkinud kirjaniku piiritu austus oma vanemate ja boheemlike nüanssidega elustiili suhtes. See on raamat inimestest, kes on vaimselt vabad.

"Reis kerge pagasiga" (1987, ek 2005) on novelli- ja lühijutukogu. Raamat algab päris huvitavate kirjadega ühelt Janssoni fännilt, mis annab "ridade vahelt lugedes" aimu sellest, kuidas fännid Janssoni ellu tungisid. See sama motiiv on kirja pandud ka viis aastat varem ilmunud "Ausasse petturisse". Jutud selles raamatus on väga-väga erinevad, kuid kõik omamoodi mõnusad ja leidlikud. Ma ise ei ole eriline novellide austaja, sestap ei sattunud ma sellest raamatust just kõige suuremasse vaimustusse, aga laita pole küll midagi.

Romaan "Aus pettur" (1982, ek 2002) aga kujunes minu jaoks vaat et täiuslikkuse etaloniks. Uskumatult hästi kombineeritud lugu, kus mitte miski pole üleliigne. Igapäevane, kuid samas keerukas ja nüansirikas lugu, nagu "tavaliste" inimeste elu ikka.
Mulle meeldis, et see raamat ei lõppenud dramaatiliselt võimsa puändiga, vaid lõppes nii nagu elus asjad ikka lõppevad - nad ei lõppegi, elu läheb ikka edasi, kuid kogetu jääb inimestesse alles. Jansson on selle raamatuga ja üldse kogu oma loominguga suutnud tabada ja kirja panna seda, mis sünnib inimeste peades. Ta suudab näidata, et igal ühel on oma vaatepunktist  õigus. Seesugune arusaamine aitab mõista paremini endast erinevat. Jansson näitab ilmekalt, et kõige pöörasemad, kuid pöördumatud asjad sünnivadki siin maailmas inimeste sees, mitte aga välises maailmas.
Peale psühholoogilise pingestatuse on Jansson osanud raamatusse ka põnevuse sisse kirjutada, kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas asjad järgmiseks kujunevad.

"Aus pettur" jutustab loo 25aastasest noorest taibukast naisest Katrist, tema 15aastaset vennast Matsist ja kunstnikust vanapreilist Anna Aemelinist.
Anna on maalikunsntik, kes "pani inimesed nägema, nad nägid metsa mõtet ning meenutasid ja neis tekkis viivuks mingi leebe igatsus, mis tundus meeldiv ja lootusrikas. Oli kahju, et Anna rikkus oma pilte, paigutades sinna küülikud - küülikupapa ja -mamma ning -lapsukese. Ka see, et Anna küülikud olid väikeselillelised, võttis sügava metsa müstikast palju ära."
Anna oli kogu oma elu kokku puutunud ainult sõbralikkusega enda suhtes. "Keegi polnud kunagi sundinud teda õelust üles näitama." Kui elu kolm peategelast kokku viis, hakkas ka Anna märkama, kui palju ta on oma elus aega raisanud ja kui paljud inimesed teda tegelikult kõik see aeg on tüssanud. "Anna oli üpris vaikseks ja pahuraks muutunud. Teda oli haaranud kole kahtlus, et teda, toredat ja sõbralikku inimest, on puhtanisti petetud. Esimest korda elus muutus Anna umbusklikuks, ja ei tema ise ega teda ümbritsevad inimesed tundnud ennast seepärast hästi."
Aga kui Katri pööras Anna elu pea peale, siis ei jätnud ka Anna seda vastu tegemata, vaid pani Katri koerale nime, võttes sellega ära temalt metsikuse ja ohtlikkuse. "/.../ Katri nägi ja taipas, et tema loomast on saanud vastane. Ta läks koju, astus Anna juurde ja ütles: Anna, te olete minu koera ära rikkunud. Te tegite seda salaja. Ma ei saa teda enam usaldada."
Katri eesmärk oli jääda lõpuni täiesti ausaks, kuid selleks, et ausaks jääda, pidi ta asjade kulgu vahel ka ebaausalt tagant tõukama - siit ka pealkiri "Aus pettur".
Katrit põlati külas, aga kui nõu oli vaja, eelistati teda advokaadile. "Katri nõuandeid arutati külas avalikult, ja need tundusid õiged ning väga nupukad. Kõige veenvamalt mõjus ilmselt see, et ta lähtus oletusest, et iga majapidamine on oma naabrite suhtes loomulikult vaenulikult meelestatud. Kuid Katri juures käimistele järgnes sageli kummaline kohmetus. Seda oli raske mõista, sest ta oli alati õiglane." (lk 24)
Katril olid samasugused kollased silmad nagu tema koeral. Ta ei kaotanud iialgi umbusklikkust ega kainet kaalutlemist. Pärast ema surma pidi ta hoolitsema oma venna eest ning tema elu eesmärk oli täita oma venna suurim unistus.
Jansson on väga hästi suutnud kirja panna selle, kuidas kaks vastastikku keha üksteist mõjutavad. Ei ole nii, et üks inimene teise tõttu muutub, aga muutja jääb endiseks. Lõpuks tunnistas Katri, et maailm ei olegi Annat petnud. Eks oli Annalgi omamoodi õigus ja oma mätta otsast vaadates oskas ka tema elada ja inimestega ümber käia. "Tähelepanu, lausus Anna, kinkida teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, see on midagi üpris haruldast. /.../ Tõenäoliselt nõuab see üksjagu oskust ja süvenemist, et arusaamisele jõuda, mida keegi - vaikimisi - vajab ja mille järele igatseb. Ja mõnikord teab inimene vaevalt isegi." (lk 54)


Nüüd aga mõningad lõigud, mis ma pean (enda jaoks) vajalikuks välja kirjutada:

(Katri mõtleb:) Mitte miski ei saa olla nii rahulik ja lõputu kui pikk talvine pimedus, see kestab ja kestab, justkui elaksid tunnelis, kus pimedus mõnikord öösel tiheneb ning mõnikord päevaseks hämaruseks muutub; sa oled kõigest eraldatud, kaitstud ja üksildasem kui tavaliselt. Sa ootad ja poed peitu nagu puu. Nad räägivad, et raha haiseb, see pole tõsi. Raha on sama puhas kui arvud. Inimesed on need, kes haisevad, igaühel neist on oma varjatud lehk, ning see muutub tugevamaks, kui nad on vihased või häbenevad, või kui nad on hirmul. Minu koer tunneb seda, ta teab seda silmapilkselt. Kui mina oleksin nagu koer, teaksin liiga palju Ainult Matsil pole mingit lõhna, tema on puhas nagu lumi. Minu koer on suur ja ilus ning kuulab sõna. Ta ei armasta mind. Me peame teineteisest lugu. Mina austan salapärast koeraelu, seda suurte koerte salapära, milles on säilinud midagi loomulikust metsikusest, aga ma ei usalda neid. (lk 9-10)

Anna ootas hetke vastust ning jätkas: Ma tegin natuke kohvi, te ju joote kohvi, eks ole? 
Ei, kostis Katri sõbralikult, ma ei joo harilikult kohvi. 
Anna oli hämmastunud, pigem jahmunud kui haavunud. Kõik inimesed joovad kohvi, kui see on valmis tehtud, see käib asja juurde, seda tehakse lihtsalt perenaise pärast.
/.../
Anna seisis mingis ebamäärases hirmus akna all. Küllap kulunuks praegu tass kohvi marjaks ära... Aga Annal polnud äkki isu. See oli üsna väike, aga kindel teadmine - ta ei armasta kohvi ja tegelikult pole ta seda kunagi armastanud. (lk 17,19)

(Katri mõtleb): Ma ei olnud salakaval, ei olnud ebaaus. Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimib lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad, võib-olla üleolekut või isegi seda mitte, ja enamasti vaid selleks, et näidata ennast võimalikult heast küljest - see käib asja juurde ja päästa... Ei, ma ei usu, et ma ennast eriti heast küljest näitasin. See raund on kaotatud. Aga vähemalt oli see aus mäng. (lk 20)

Nii see asi käib, sõnas Liljeberg ja naeratas Katrile. Siin ilmas edasi jõudmine käib ikka suure kärinaga. (lk 57)

Leping, jätkas Katri tõsiselt, leping on tegelikult palju olulisem, kui osatakse arvata. See mitte ainult ei seo, ma olen tähele pannud, et lepingu järgi elades võivad inimesed kergendust tunda. See vabastab nad kõhklustest ja sagadusest, neil pole vaja enam valida. (lk 65)

Enne kambrist väljumist ütles ta [Katri]: Ühte asja pea igal juhul meeles: millegagi leppimine ei pruugi tähendada, et sa järele annad. (lk 87)

Raamat täpselt minule

Tove Janssoni "Suveraamat" on tänavusel kaunil suvel nagu täpp i peale. Viimased leheküljed jätsin ühe hooga läbi lugemata, et pikendada naudingut. Minu jaoks oli see esimene Janssoni muumitrollidest mitterääkiv raamat. Ometi andis see pildi muumiraamatute sündimise taustast. Et mulle soovitati juba tükk aega tagasi Janssoni n-n täiskasvanute raamatuid, siis tänavu taaskord Eestis trükivalgust näinud "Suveraamat" andis märku, et viimane aeg on see kirjanik muumiväliselt ette võtta.

Raamatu põhitegelased on Tove Janssoni eakas ema Signe (vanaema) ja Tove venna Larsi kuueaastane tütar Sophia. Kuigi Sophia ema on surnud, ei pöörata raamatus sellele aspektile üldse tähelepanu. Surmast räägitakse siin hoopis teistes võtmetes. Kolmanda põhitegelasena tegutseb raamatus Tove vend Lars, aga tema muudkui joonistab ja joonistab ehk teeb tööd või sõidab paadiga kauba järele või rajab pompöösseid lillepeenraid. Kõik kolm tegelast suvitavad ühel Läänemere avamerepoolsel saarel ja on selle saare ainsad elanikud ehk seega ka omanikud. Ja nagu vanaema ühele saareseadusi eiravale direktorist naabersaare uusasukale teatab, on nende pere suvitanud sellel saarel juba 47 aastat.

Nagu ma taustaks lugesin, kirjutas Tove "Suveraamatu" aasta pärast oma ema surma, olles läbi elanud väga pika leinaperioodi. Ema oli tema jaoks kõige lähedasem isik. Seepärast paneb mind ka mõneti imestama, et Tove on ennast sellest raamatust välja jätnud, sest ilmselgelt pidi Tove nii mõnegi jutus toimunud seiga juures kohal viibima. Aga võib-olla ema jutustas talle kõigist neist päevade jooksul aset leidnud juhtumustest tagantjärele, sest nagu ma veel taustaks lugesin, vajas Tove kirjutamiseks veel suuremat privaatsust, kui seda ainult nende perele kuuluv saar võimaldas, ja nii elas Tove koos oma elukaaslanna Tuulikkiga kõrvalsaarel tillukeses hoones (minu jaoks on see muide üllatus, et Tove Jansson vaatas naiste poole, siiani olin arvanud, et Lars Jansson oli tema abikaasa).

Kuna jõudsin täna juba lugema hakata ka raamatukogust laenatud Janssoni autobiograafilist "Kujuri tütar", näen, et ilmselt on "Suveraamatu" Sophiasse päris palju sisse kirjutatud ka Tovet ennast lapsena, sest need lapse hirmud, ohtlikkuse otsimised ja üksinda tegutsemised on väga sarnased. Pideva ohu tunnetamine pidavat olema sõjajärgsete või sõjaaja üle elanud laste omapära. Tuleb tunnistada, et mina ise lapsena - sovjetliku stagnaajal lõpul sündinuna - küll nii suurt ohtu enda ümber teadlikult ei tajunud-otsinud, olgugi, et minus pesitses mõnetine hirm joonistada kogemata Lenin, kuna teadsin, et Lenini joonistamise eest pannakse vangi.
Sophia ja vanaema tegutsemised on igal juhul huvitavad, kuid samas üsna minimalistlikud. Vanaema pole mingi tavaline didaktiline vanaema, tegemist on siiski kunstnikuga ehk siis piisavalt boheemlasega. Ridade vahelt on tajutav aukartus iga vanaema (ema) teos suhtes ja lapse piiritu fantaasia imetlemine.

Mulle väga meeldis selle raamatu puhul see, et peale vanaema-Sophia suhete jutustas see ka väga palju elust saarel ja merest. Minu jaoks on see väga hingelähedane teema eluunistuste valdkonnast. Kõige paremaks jutuks selles raamatus pean ma "Suurt kilevorsti", kus kirjeldatakse, kuidas isa toob põua ajal väga raskete ponnistustega oma välismaalt tellitud lilledele vett ja kuidas siis hakkab lõpuks ometi vihma sadama ja vanaema, kes hindab saare loomulikku loodust, kastab kruusiga saare päriselanikku karikakart.

"Suveraamat" on üsna muumitrollilik teos ja nagu ma kusagilt lugesin, oli Tove ema Signe ettevõtliku Tuu-Tiki prototüüp. Eelkõige torkab raamatust silma loodusega ühes rütmis elamine ja samas ka inimisiksuste eripärade ja igapäevaste väikeste rõõmude hindamine. Kui raamatu lõpus asub kolmik talveks saarelt lahkuma, näeb see välja just nagu muumitrollide talveuneks ettevalmistumine. Suurt austust tekitas minus vanaema inimlik, kuid siiski mingi piirini ulatuv lahkus. Ta teadis, et sel ajal, kui tema pere on saare majast lahkunud, võivad sinna sattuda erinevad inimesed - nende jaoks jättis ta juhised, kuidas majas õigesti käituda (nt akendelt ei tohi võtta paberlinasid, sest muidu üritavad linnud läbi maja lennata jne), laua peale soola, küünlad ja sigaretid ning muidugi kuivad püksid.

Pean taaskord endale tunnistama, et olen jätkuvalt Põhjamaade kirjanduse fänn. Õnneks sain raamatukogust täna laenata veel kolm Janssoni täiskasvanute raamatut - kokku kirjutas ta neid elu jooksul kümme. Nii et maiuspalasid selleks suveks jätkub ja põhjust on pidada pausi Sirje Kiini Underi-telliskiviga, sest paraku Underi masendushoogude lugemine 800 lehekülge järjest just kõige paremat meeleolu ei tekita. Veel on mul pooleli Stefan Zweigi "Eilne maailm", mis on küll hea raamat, aga kahjuks on seda üsna tüütu lugeda, sest tegu on nõukaaegse küljendusega, kus ridadel peaaegu vahesid polegi ja teiseks on selle tõlkinud Jaan Kross, mis tähendab, et keel on üsna kentsakas.

Veel soovitan ma soojalt lugeda Jan Beltráni "Norat", aga sellest ma blogis kirjutama ei hakka, sest olen seda teinud juba kolmele väljaandele. Lühidalt: raamat räägib tõsielulise loo ühest Hispaania prostituudist ja on kirjutatud pingestatult algusest lõpuni. Soovitan lahedaks suvelugemiseks, kuigi teemad on kohati liigagi karmid.

Valusmagusat armastust kevadesse

Viimati raamatukogu väisates ja riiulitelt üht raamatut otsides vaatas mulle  kutsuva ilmega vastu Sigrid Undseti armastusromaan "Kevad"(orig 1914, ek Elvi Lumeti tõlkes 2000). Loomulikult võtsin ma selle kohe, sest Undset on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole kindlasti isegi mitte pooli tema eesti keelde tõlgitud teoseid lugenud. Küll aga olen läbi lugenud tema elulooraamatu, mis oli samuti huvitav. Ka kevad on minu jaoks niivõrd oluline ja hunnitu sümbol, et kõik, mis selle sõnaga on märgistatud, mõjub ahvatlevalt.
"Kevad" on täpselt selline raamat, millesuguseid aeg-ajalt on tung hädasti lugeda. Raamat on väga huvitav, ei lase end üldse käest panan. Kõik, mis selles raamatus sünnib, pole kaugeltki mitte meeldiv, kuid lõpp on õnnelik. Kurbust ja pettumusi leidub ses loos palju, kusagil raamatu keskpaigas on isegi üks iseäranis valus koht, mida Undset nii põhjalikult kirjeldab, kuid ma ei hakka seda kohta ette rääkima.
Et mitte põnevust rikkuda, siis ütlen vaid lühidalt, et lugu on esitatud raskest lapsepõlvest ja lõhkisest perest pärit noormees Torkildi vaatepunktist. Nii Torkild kui ka tema vend Aksel, kellega nad vanemate lahkumineku tõttu eraldi kasvasid, on armunud samasse naisesse - Rosesse. Igasugu värvikaid ja kummaliste saatustega inimesi leidub siin raamatus palju, lisaks on ka palju psühholoogiat. Huvitavad on ka tolleaegse, peaaegu et sajanditaguse Norra elu-olu kirjeldused. Uskumatult hästi elati Norras juba toona.
Soovitan soojalt seda raamatut lugeda, eriti muidugi naisterahvastel. Ja kellele meeldib armastusest lugeda, siis peaks selle raamatu ka sel kevadel või miks mitte suvel-sügisel kätte võtma.