Torgny Lindgrenilt olen varem lugenud triloogiat "Isa arm". Ligi 13 aastat tagasi osalesin tõlkevõistlusel, kus pidi eesti keelde tõlkima Lindgreni novelli "I Brokiga Blads vatten". Mina muidugi ei võitnud ja hiljem ilmus see Tõnis Arnoveri tõlgituna Loomingu Raamatukogus pealkirja all "Värvi-piltide vees".
Tänavu aasta alguses koduse remondi ja sellega seonduva raamaturiiulite ümbertõstmise käigus avastasin koduriiulilt Torgny Lindgreni "Pistodaga Madonna" (Eesti Raamat 1998, tõlk Vladimir Beekman). Nagu hinnakleepsult välja võis lugeda, olen selle kunagi ostnud Tartu ülikooli raamatupoest 25 krooniga, millest võib omakorda järeldada, et see šedööver on mul kodus läbilugematuna seisnud kümmekond aastat. Mäletatavasti eelmisel aastal leidsin koduriiulist Undseti "Hobulahe Olav Audunipoja", leidsin ka Väinö Linna "Siin põhjatähe all", mida oli samuti väga mõnus lugeda. Siit moraal - kodune raamaturiiul peidab endas lõppematuid aardeid. Küllap neid raamatuid kunagi koju vedades oli vaist õige.
Ühtlasi tean täpselt, miks see raamat mind varem pole lugema kutsunud.
Süüdi on eelkõige raamatu kaanekujundus, mida saab iseloomustada sõnaga "odav" (kollaseks blondeeritud juustega tobeda pilguga naine, punane tutt peas!) ja just odava (naisteka) mulje selle 1998. aastal ilmunud raamatu kaas jätab. Õnneks on viimase 15 aasta jooksul raamatu(kaane)kujundused tunduvalt arenenud.
Selle raamatu kohta saan vaid öelda, et see on tõesti hea. See on põnev, etteaimamatu, detailirohke, omapäraste karakteritega, mitmekihiline, mittetriviaalne ja peale kõige muu ironiseerib ka ühiskonna kitsaskohtade üle. Ja kui palju iseäralikke lugusid on selles raamatus! Peategelane käitub kohati ikka väga jaburalt ja ebaloogiliselt, lõpus aga selgub, et kõigest hoolimata saavutab ta võidu nende üle, kes temaga manipuleerida ja kes teda paljaks varastada üritavad.
Ma ei hakka sisu ümber jutustama, kes tahab, see loeb. Muidugi tahaksin kuulda, mis mulje see raamat mõnele teisele lugejale on jätnud.
Huvitav on ka see, et raamat on kirja pandud nõnda, justkui oleks see pärislugu, justkui peaks ma peategelast Theodor Marklundi teadma, sest ometi temast ja ta sõbrast Paulast on ju ajakirjandus nii palju kirjutanud! Kohati ütleb jutustajast minategelane, et ta ei hakka ühte või teist asja kirja panema, sest lugeja on selle kohta nagunii ajalehtedest juba lugenud. Tuleb välja, et ka kunstnik Nils von Dardel, kelle teose ümber lugu suuresti keerleb, on ka päriselt olemas olnud. On selge, et see raamat on osavalt komponeeritud, aga ta jätab niivõrd naturaalse, spontaanse, isegi juhusliku mulje.
Mõningaid väljavõtteid raamatust:
Jah, muidugi, kunstist on peaaegu naeruväärsuseni raske rääkida. Ilust niisamuti. Ilu on ju perverssus, kuidas oleks võimalik sellest rääkides eneseuhkust säilitda. (lk 7)
"Ma tahan, et kunst mind üllataks," lausus tema. "Kunstiteos peab tulema nagu varas keset ööd. Mõttetu on osta maale, mida sa juba läbi ja lõhki tunned, siis võid neid sama hästi ise maalida." (lk 66)
"Nii see peabki olema," ütlesin ma. "Inimene pole peaaegu kunagi endas, ta kas läheb kogu aeg endast välja või tuleb endasse." (lk 111)
"Juhus on see, mis kogu aeg kõike määrab. Juhusel mitte otsustada lasta tähendab kõik lihtsalt teise juhuse hooleks jätta." (lk 112)
Juba neist tsitaatidest võib järeldada, et raamat on tõeline kompu! Kui tahate midagi head lugeda, lugege seda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar