neljapäev, 20. detsember 2012

Sattusin täna paljuski tänu elavale kujutlusvõimele emotsionaalsesse madalseisu. Valasin pisaraid ja lamasin mitu tundi teki all. Siis hakkasin Facebookis saadavate emotsioonidega ennast turgutama. On see Facebook nüüd reaalsus või mitte, aga oma kallimalt sõbralt sain väga hea sõnumi, mis lohutas tõhusalt ja pani taas naeratama. See peab ju olema reaalsus!
Arvestades mu emotsionaalset tundlikkust võib must saada siiski kirjanik. Või jään edasi luuletajaks. Luuletajaks, kes enam ei luuleta.
Mis siis ikka, lähen poen voodisse Artur Lemsalu ja teiste sekka. Artur on karumõmm, kelle tõi mu pojale täna lasteaia jõuluvana. Mõmm, kellele oli plaanitud nimeks panna Mee, osutus siiski Arturiks. Hiljem selgus, et kogu meie kodu mõmmide perekonnanimi on Lemsalu. Jänesed moodustavad seevastu perekonna Porgand.

1 kommentaar:

Sverre ütles ...

Kas emotsionaalne tundlikkus on kirjanikuks või poeediks saamise põhialus ja peamine tingimus? Oletame, et sa saad mõne reaga maha, mis kusagil avaldatakse ja keegi ütleb sinu loomingu kohta üsnagi argumenteeritult, miks see tema arvates on pask. Kas kannatad välja, kui sulle kümme korda kuus sedasi öeldakse? Kui vastus on jah, siis asu kirjutama, sinust võib asja saada. Või siis ka mitte, sõltub, mis sa kirjutad, aga vähemalt närvikava on poeediks saamiseks sobilik.