Lugemissoovitus: Undseti "Hobulahe Olav Audunipoeg"

Sigrid Undseti "Kristiina Lauritsatütar" on ilmselt paljudel läbi loetud juba keskkooli ajal. Kohustulik kirjandus see vist ei olnud, aga mäletan, et koos sõbrannadega sai seda loetud ja selle üle arutletud.
Kui paljud on aga kuulnud Undseti raamatust "Hobulahe Olav Audunipoeg"? Ilmselt on nii mõnigi seda raamatut ehk raamatukogus märganud, aga kõige muu kõrval on see jätnud igava ja ebaseksika mulje.
Aga see on raamat, mida julgen soojalt soovitada! Seda enam, et nagu teada sain, on ka mu mees selle läbi lugenud ja tema ütles ka, et huvitav raamat. See ütleb nii mõndagi, sest enamasti on nii, et mida mina kiidan, seda peab tema viletsaks ja vastupidi. Raamatu headust peaks kinnitama ka fakt, et nii Lauritsatütre triloogia kui ka Audunipoja diloogia eest anti Undsetile Nobeli preemia aastal 1928.

"Olav Audunipojast" leiab väga paljut - detailset keskaegse Norra kirjeldust, armastust, psühholoogilist pinget, keerulisi saatusi jne jne. Raamatu sisu lahti rääkida ei saa, kaoks järgmise lugeja põnevus. Tekst on kirja pandud tihedalt ja pingestatult. Sellised asjad nagu raamatu tegevustiku ajal, ei saaks juhtuda tänapäeval. Mõrvar ei saaks pelgalt turbekirja abil süüst vabaks ja kogemata rasedaks jäänud naine ei peaks selle pärast elu lõpuni kannatama, masenduse vastu aitaksid antidepressandid jne. Selle raamatu põhjal on väga hästi näha, kui drastiliselt on muutunud moraalireeglid ja õigluse käsitlus ning kui palju on edasised sajandid, aga eelkõige just eelmine sajand toonud naiste ellu nii palju kergendust, kasvõi kiriku rolli vähenemise/kadumise ja rastestumisvastaste vahendite leiutamise näol.


Kahju on ainult sellest, et raamat ei lõpe õnnelikult ja uisa-päisa tehtud tegude pärast peavad raamatu peategelased elu lõpuni kannatama. Aga selline oli toona elu. Peab raamatukokku minema ka teise osa järele.

Praegu aga loen ühe hiljutise nobelisti Herta Mülleri "Hingamise kiiget".